Kuidas Iisraeli luurajad otsisid Argentinast üles sõjakurjategija Adolf Eichmanni ja ta salaja Iisraeli toimetasid
Adolf Eichmann vastutas Teise maailmasõja ajal selle eest, et rongid viiksid juute Saksamaa kontrolli all olevatelt aladelt Poola koonduslaagritesse hukkamisele. Sõja kaotuse järel põgenes ta Argentinasse, kus võttis nimeks Ricardo Klement. Temaga liitusid hiljem naine Vera ja kolm poega, mille tõttu meest oli kergem tabada. Iisraeli välisluure Mossadi töötajad uurisid aastatepikkuse töö tulemusel välja Eichmanni elukoha, röövisid ta ja toimetasid salaja lennukiga Iisraeli, kus ta kohtu alla anti. Kõike seda seda kirjeldab väga detailselt raamat „Jaht Eichmannile“.
Eichmanni 1961. aasta kohtuprotsessi Jeruusalemmas jälgis kogu maailm. Eichmann mõisteti süüdi sõjakuritegudes ja inimsusevastastes kuritegudes ning poodi järgmisel aastal üles. See on ainuke kord, kui Iisrael on surmanuhtluse täide viinud.
Adolf Eichmann (1906–1962) oli Saksa Riigi Julgeoleku Peaameti ametnik ja Riikliku Salapolitsei osakonna B IV ülem, kes vastutas natsionaalsotsialistliku Saksamaa rassipoliitika ja inimsusevastaste kuritegude elluviimise eest.
KATKEND RAAMATUST
Neljakümneaastane klanitud välimusega ja mitut keelt kõnelev Carlos Fuldner oli Eichmannile teejuhiks tema uude ellu. Ta alustas sellest, et otsis Eichmannile korteri kesklinnast põhja pool Florida piirkonnas ja tutvustas uustulnukat teistega, kellel ta oli põgeneda aidanud.
Buenos Aires oli pilgeni täis kodumaalt pagenud Saksa natse, Itaalia fašiste, Hispaania falangiste, Belgia reksiste ja Prantsusmaa Vichy valitsuse maapakku läinud liikmeid, Rumeenia raudkaartlasi, Horvaadi ustašeid ja Ungari noolristlasi. Kõrgema tasandi sõjakurjategijaid oli ühtekokku mõnisada, kuid paljud tuhanded olid kuulunud nendesse rühmitustesse ja olid vähemalt kaasosalised sõja ajal toime pandud julmustes. Nad käisid üksteisega tihedalt läbi ja mõned olid väga lähedalt seotud Peróniga, töötades otseselt tema valitsusasutustes või siis riigilt toetust saavates äriettevõtetes.
Eichmann sai teada, et Buenos Aireses on olemas juured kindlalt mulda ajanud saksa kogukond, kellel on omaenda piirkonnad, eraklubid, koolid ja restoranid ning koguni kolm suuremat emakeelset ajalehte. Sõja ajal olid kogukonna liikmed valdavalt toetanud Hitlerit ja paljud olid ka jaganud tema vastumeelsust juutide suhtes, keda elas Argentinas 300 000. Kolmanda Riigi lüüasaamist peeti tragöödiaks. Üks välismaa ajakirjanik kirjutas 1945. aasta mais: „Kõikide Saksamaaga sõjaseisukorras olnud riikide pealinnade hulgas paistis Buenos Aires silma sellega, et oli tõenäoliselt ainus, kus ei toimunud Berliini langemise puhul avalikke rõõmumeeleavaldusi.” Seda hoopi leevendas üksnes Saksamaalt pärit kulla tulv Reichi hukule eelnenud ja järgnenud päevade jooksul.
Tänu Fuldneri tutvustustele tundis Eichmann ennast selles uues maailmas õdusalt. Linn ise meenutas talle suurel määral Euroopat, kuna suur osa sisserändajatest oli tulnud sellesama sajandi algupoolel Hispaaniast, Itaaliast, Inglismaalt ja Saksamaalt. Buenos Aires võis Pariisi või Rooma kombel hoobelda plaatanitest varjatud laiade bulvarite, lopsakate aedade, marmorist võidufontäänide ümber kujundatud elegantsete väljakute ning keerubite ja ehislilledega kaunistatud suursuguste villade ja kortermajadega. Linnas oli nelikümmend seitse teatrit ja kõige tähelepanuväärsem nendest oli Pariisi Opéra eeskujul projekteeritud Colón. Lugematud peened restoranid, auväärsed ülikoolid, moekad kauplused, kinnised klubid, kõrgintellektuaalsed kirjastused ja art nouveau’ kinoteatrid… Buenos Aires ei tundnud millestki puudust. Asukate uhkus oma suurlinna euroopaliku hõngu üle oli niivõrd suur, et naaberriikidesse Tšiilisse või Brasiiliasse minnes ütlesid nad, et „sõidavad Lõuna-Ameerikasse”.
Buenos Aires oli ühtaegu ka uusaegne ärilinn, mis täitis nii Argentina tohutute põllumajandus- ja loodusressursside jaotuspunkti kui ka riigi tööstusliku keskuse ülesannet. Igasse ilmakaarde kiirguvad maanteed ja suured raudteemagistraalid tõid kohale kaupu maakohtadest, üks Lõuna-Ameerika suurimaid sadamaid aga lähetas need teistesse riikidesse. Linna valevate kõrghoonete all kulgesid metrooliinid ning kunagi tänavaid valitsenud hobutroskad olid enamasti asendunud sõiduautode ja bussidega (ehkki vankreid võis veel kohata mõnel kitsal põiktänaval piima või veiseliha tarbijani toimetamas). Kesklinnas lõid õitsele arvukad pangad ja börsil kihas elav tegevus.
Aga Buenos Airesel olid ka villa miseriadeks nimetatud vaesed agulid, kus sajad tuhanded inimesed elasid plekist või papist hurtsikutes ja üksainus kraan varustas veega viitkümmet perekonda. Nende häda suurendas veelgi maa majanduselu, mis suunas suurema osa riigi rikkustest mõnesajale perekonnale ning kannatas ohjeldamatu tööpuuduse, plahvatuslikult kasvava eelarvedefitsiidi ja pulbitseva musta turu all.
Auschwitzi koonduslaager 1944. Foto Wikipedia
Buenos Airesesse astus Eichmann 485 peesoga taskus. Piiratud rahavarudega ja tööloata oleks ju Eichmanngi võinud langeda villa miseriade kõntsa sisse, kui teda poleks aidanud need, kes ta siia tõid. Fuldner hankis talle töökoha metallitöökotta ja muutis kergemaks Argentina isikutunnistuse hankimise Buenos Airese politseilt. 1950. aasta oktoobris vajalikud paberid kätte saanud Eichmann oli nüüd otsast otsani kohalik elanik Ricardo Klement, kellel oli seaduslik õigus töötada. Seejärel võttis Fuldner ta insenerina tööle oma uude firmasse CAPRI, mis ehitas Tucumáni provintsis riigi raha eest tamme ja hüdrojõujaamu. Firma töötajate seas oli rohkem kui kolmsada sakslast, kelle hulka kuulusid ka Eichmanni seltsis aurikul Giovanna C reisinud Herbert Kuhlmann ja tosinad teised kunagised natsid, kusjuures mõned nendest olid olnud partei kõrged ametiisikud.
1952. aasta 30. juunil rüüpas Eichmann Buenos Airesest rohkem kui tuhat ükssada kilomeetrit loode pool üksildases Tucumáni provintsis kauges La Cocha külas oma majakese ees mateteed. Teda ümbritsesid mitmelt poolt sakilised mäeahelikud ja lõunakaarest avar ja sile tasandik ning ta elas üksinda, ilma et tal oleks olnud elektrit, veevärki ega isegi mitte kusagil lähikonnas toidupoodi või postkontorit. Andidelt laskuvad talvised tuuled ei toonud kuumas ja kuivas õhus kuigi suurt kergendust.
Eichmann saduldas hobuse, tõmbas pontšo ülle, pani nahast kauboikübara pähe ja ratsutas ühe siit kandist läbi kulgeva jõeni. Veeni jõudes tegi ta kindlaks selle sügavuse ja voolu tugevuse ning pani need siis kirja väikesesse märkmikku. Nädala lõpus kannab ta mõõtmistulemustest ülemustele ette ja kasseerib sisse oma töötasu. Eichmann teenis 2500 peesot kuus ja töötas topograafiainsenerina CAPRIs, mille kohta mõned naljatasid, et see on saksa hilisimmigrantide firma.
Eichmann hoidus isegi kaasmaalaste keskel viibides omaette ja keeldus vastamast ükskõik millistele küsimustele oma mineviku kohta. Kui Eichmanni töödejuhataja Heinz Lühr püüdis tema lohaka töö ja kõrgi hoiaku pärast pahandades ülemustelt Ricardo Klementi kohta midagi enamat välja selgitada, kästi tal see teema kõrvale jätta ja ta sai üksnes teada, et Klement „on pidanud minevikus raskeid asju läbi tegema”.
Pärast kaht üksilduses elatud aastat oli Saksamaa kaotuse üle kibedaid mõtteid mõlgutanud ja ennast varjama sunnitud Eichmann hakanud igatsema selle järele, et temaga liituksid uuesti abikaasa ja kolm poega. Fuldner oli aidanud Eichmannil Veraga salaja ühendusse astuda. Esimese kirja kirjutas ta abikaasale Argentinast 1950. aasta jõulude ajal, öeldes talle, et „Sinu laste onu Ricardo Klement, keda kõik surnuks pidasid, on elus ja terve”, ning pärast seda oli ta saatnud Verale raha ja juhtnööre reisimiseks.
Nõnda siis astuski sellel 1952. aasta päeval, mil Eichmann jõe kaldal viibis, tema perekond Genovas laevale, mille nimi oli Salta. Talle oli küll äärmiselt vastumeelne, et tema naine oli sunnitud kasutama neiupõlvenime ning kolm poega pidid väitma, et nende isa on surnud ja nad lähevad Argentinasse oma onu juurde, kuid ta ei saanud olla kindel, et jaht tema järele on lõppenud. Ettevaatusabinõud olid ikka veel vajalikud.
Kolme nädala pärast sõitis Eichmann rongiga Buenos Airesesse. Varsti pärast tema saabumist sinna valdas kogu maad lein, sest 26. juulil suri Juan Peróni abikaasa ja rahva armastatud esimene leedi Eva Perón. Lipud olid pooles mastis. Tehased ja riigiasutused olid suletud. Inimesed panid pealinna halli tormise taeva all tänavanurkadele ja kuulutustetahvlitele üles Argentina „vaimse juhi” portreesid ja tänavatel kulgesid küünlakandjate rongkäigud.
Kaks päeva pärast seda, kui Eva hinge heitis, astusid Salta reisijad paduvihma all maale. Eichmann saatis sadamasse perekonda ära tooma kaks sõpra – see oli ettevaatusabinõu juhuks, kui nad Genovast lahkumisel avastati. Nad viidi ühte ilmetusse hotelli. Kui Eichmann uksele ilmus, karjatas tema naine rõõmust. Kuid oma õnnejoovastusest hoolimata pidi ta paratamatult tähele panema, et abikaasa on drastiliselt vananenud. Mehe selg oli silmatorkavamalt vimmas, nägu otsajäänud ja hall ning juuksed hõrenenud.
„Mina olen teie onu Ricardo,” ütles Eichmann poegadele – Klaus oli nüüd kuueteistkümnene, Horst kaheteistkümnene ja Dieter kümnene.
Kuna kaks nooremat poega olid aastaid arvanud, et isa on surnud, ei seadnud nad kahtluse alla väidet, et see mees seal nende ees on onu. Klaus aga teadis, et see on tema isa. Ta siiski ei öelnud midagi. Eichmann andis igaühele 100 peesot ja poisid lippasid uut maailma uurima. Kaks nooremat ostsid jäätist ja kompvekke ning Klaus isast eeskuju võttes oma esimese sigaretipaki. Seejärel läks perekond õhtustama. Eichmannil oli hea meel poistega taas koos olla.
Neal Bascomb „Jaht Eichmannile“, kirjastus Varrak 2016
