Elu joodikust mehega – naine ikka loodab, et elu muutub paremaks
Peagi said nad tütre. Kuni tütre kooliminekuni ja ajal, kui laps esimestes klassides käis, kulges perekonnaelus pea kõik hästi. Tõsi, Andi pidi ära tulema kahest töökohast, sest ta puudus mõlemas kohas mitu korda töölt, kuna ei saanud pärast pidutsemist hommikuks kaineks. Aga ta lahkus õigel ajal ise koos vabandustega ja seetõttu pahandusi ei tekkinud.
Elu läks edasi. Järgmistel töökohadel pidas Andi vastu veel lühemat aega. Tema töökohad muutusid vähem vastutust nõudvateks ja seega ka väiksemapalgalisteks. Ning Andi ise mugavamaks, sest kui töö koormab vähem, jääb rohkem aega napsitamiseks. Lõpuks lohutas ta end nii, et talle sobivad rohkem projektipõhised töökohad, sest siis ei teki rutiini nagu püsival palgatööl. Anni ei vaielnud sellele vastu, temal oli peaasi, et mees n-ö joone peal püsiks.
Loomulikult võttis Anni oma mehe alkoholilembuse korduvalt jutuks, mille peale Andi alati imestas, et naine tahab nii tühisest asjast rääkida – ta pole ju pidude tõttu millesti ilma jäänud. Jus siis neid töökohti polnud talle vaja, kust ta lahkuma pidi. Tegelikult lootis ka Anni, et Andi alkoholitarvitamine jääb mingile mõistlikule tasemele pidama, ta käib tööl ja nad saavad oamavahel mõistlikult suhelda.
Tegelikult jäid kõik elamiskulud aastatega justkui enesestmõistetavalt Anni õlule, aga ta teenis hästi ja ei teinud sellestki probleemi. Andi teenitud raha jäi kõik talle ja kui tal vahel üldse raha ei olnud, siis kodus oli ju kõik olemas ja ta ei pidanud kunagi puudust kannatama.
Veel mõni aasta ja Andi peod läksid juba päris tihti pikaks ja siis ta muidugi ei jõudnud tööle.
Ta oli taandunud juba kõige lihtsama füüsilise töö peale.
Kui Andi oli vahepeal pea aasta Soomes töötanud ja siis koju tagasi tuli, avastas Anni oma kurvastuseks, et Andi tripsutas juba iga päev, kuni jäi õhtul varakult diivanile magama.
Anni ei mõelnud siis, et nüüd on midagi väga hullu lahti. Ta püüdis mõista, et raske töö Soomes ja kodust eemalolek olid stressirikkad ja Andi püüab napsitades nüüd selle perioodi unustada.
Andi ei suutnud aga pöörduda tagasi elurütmi juurde, kus ta vähemalt pooltel õhtutel nädalas oli kaine.
Tema joomisele kuluv aeg aina kasvas ja ülejäänud ajal oli tal enamasti väga vilets olla. Anni üritas temaga rääkida, aga sellest polnud kasu. Ta sai aru, et Andil polnud mingit huvi oma eluviisi muuta ega isegi mitte oma eluviisi üle naisega arutada.
Samas, kui Andi oli kaine, oli ta meeldiv inimene. Ta huvitus maailma asjadest, luges nii meediat kui raamatuid ja oli huvitav vestluskaaslane. Anni poleks iialgi rahuldunud mehega, kellega tal peale igapäevaste olmeasjade midagi rääkida ei ole. Tõsi, uut infot tuli Andil peale juba palju harvemini kui varem, sest mehel jäi lugemiseks ja intelligentsete inimestega suhtlemiseks aina vähem aega.
Anni elas nagu kahe erineva mehega, intelligentse toreda pereisaga ja joriseva joodikuga. Annile tegi väga muret see, et Andi tundis end täiesti muretuna. Tahtis, jõi end keset päeva täis ja magas diivanil. Annil oli tihti tuttavate ees piinlik, kui mees end seltskonnas kiiresti oimetuks jõi. Ainus lohutus oli see, et ta ei muutunud kunagi kurjaks ega norinud kellegagi tüli, vaid oli purjus peaga malbus ise.
Juhtus ka niisuguseid asju, et nad pidid koos minema teatrisse või suvel mõnele kontserdile, aga Andi ei saanud selleks ajaks kaineks või oli ta üldse juba mitu päeva kadunud ega võtnud telefoni.
Annil võttis kaua aega, enne kui ta mõistis, et mingit paranemist ei toimu, et Andi võtab endale joomiseks ja põdemiseks juba enamuse ajast ja kavatseb nii ka edaspidi teha.
Kui tütar kooli lõpetas, oli Andi jõudnud nii kaugele, et alkoholi tarvitades kaotas ta kiiresti suhtlemisvõime, põrnitses lihtsalt enda ette ja pomises midagi või jäi magama. Ta sai kaine peaga juba väga hästi aru, et tal on probleem, aga ta ei näidanud ikka üles tahtmist selle probleemiga tegelda.
Kaua ma sellise tombuga elan, küsis Anni endalt ja hakkas mehega lahkuminekust rääkima. Sõbrannad, kes seda elu ja Andi kustumist kaua lähedalt nägid, olid ammu õhutanud Annit lõpetama selline elu ära.
Kui Anni esimest korda lahutust mainis, hakkas Andi nutma ja meenutama, kui ilus elu neil oli olnud. Anni nõustus sellega, et algus oli ilus, aga kui ta seoses Andiga kogetud valust ja häbist rääkis, ei vaielnud mees talle vastu.
Kogu nende elamist ja korteriostu oli finantseerinud Anni ja Andi ei hakanud nõudma endale poolt abielu jooksul soetatud varast. Mees oli nõus sellega, et Anni ostab talle odavamat sorti väikese korteri.
Nii ka läks.
Anni elabki nüüd üksi ning naudib oma rahulikku ja turvalist elu. Andi tiksub edasi. Tema joogid on läinud aina odavamaks, nii et odavamaid enam ei ole. Joomaseltskonnad on läinud järjest asotsiaalsemaks, sest endised tuttavad ei taha teda enam tunda. Need, kes teda kunagi on tundnud, ei taha talle enam raha laenata ega tema halamist ja purjus peaga jorutamist kuulata. Teda on nähtud ka taarat korjamas. Vahel õnnestub tal saada lühemaid tööotsi. Püsivamat tööd on tal raske saada, sest tal pole viimastest aastatest ühtki püsivat töökohta ette näidata. Ja ta teab ka ise, et kui leiakski töö, siis kuu jooksul satub ta kindlasti joomatsüklisse ja kaotab töö.
Andi kunagised sõbrad imestavad, et mugavat elu armastav Andi oma joomist Annile talutaval määral ohjeldada ei suutnud, sest siis oleks nad võinud veel vahest aastaid koos elada ja naine oleks hoidnud Andit põhja vajumast.