Reuma on haigus, millega tuleb elama õppida

„Reuma on elumuutev haigus, kuid sellega on võimalik õppida elama. Kindlasti tasub tulla arsti juurde, kes aitab panna diagnoosi ning koostada raviplaani – vaevustega ei pea leppima,“ ütleb perearst Anne Kaldoja.

Kaldoja kinnitusel on olemas nii ägedaid kui ka kroonilisi toesehaigusi. „Mõned toesehaigused põhjustavad vaid aeg-ajalt mõõdukaid vaevusi ega tekita enamasti tõsiseid tervisehäireid – nagu näiteks osteoartroos ehk liigesekulumus. Mõned toesehaigused aga on kogu organismi haaravad ja kahjustavad, vahel koguni eluohtlikud põletikulised haigused – näiteks luupus ja raskekujuline reumatoidartriit,“ selgitab perearst, lisades, et reumaatilised haigused kahjustavad ennekõike sidekudet, mida leidub praktiliselt kõigis organites.

Reumaatilise haiguse diagnoos pannakse Kaldoja sõnul haigustunnuste ja arsti läbiviidud uuringu alusel. Kuna reumaatiliste liigeshaiguste rühma kuulub erineva raskusastmega haigusi, on ravi igal juhul erinev ning seda juhib tavaliselt kas perearst või reumatoloog.
„Südant, eelkõige südameklappe, kahjustab reuma peaaegu alati, liigeseid ja teisi organsüsteeme mitte alati. Seetõttu on tõene ütlus, et reuma närib südant, aga paitab liigeseid,“ on perearsti kinnitusel reuma üks salakaval ning patsiendi elukvaliteeti tõsiselt häiriv haigus.
Reuma diagnoosimine ning õige ravi saamine võivad viibida, kuna südameklappide sisekesta reumaatilise põletiku algstaadiumis võivad esineda viirushaigust meenutavad sümptomid.
„Pahatihti võidakse reumat diagnoosida alles tagantjärele, kui avastatakse südame klapirike,“ möönab Kaldoja. Südamelihase reumaatilisele põletikule võivad viidata valud südamepiirkonnas koos südamekloppimise ning kehalisel koormusel või ka rahuolekus tekkiva hingelduse ja õhupuudusega.

Perearsti sõnul tekib reuma esmane atakk tavaliselt lapseeas ning on tõenäoline, et kui täiskasvanul avastatakse reumaatiline südame- või liigeskahjustus, pärineb see lapseeast. „Paljud reumaatilised liigeshaigused on pärilikud, paljude tekkepõhjuseks arvatakse autoimmuunprotsessi, paljude tekkepõhjust ei teata veel tänapäeval,“ lisab ta.

Kõige levinum on liigesekulumus

Kaldoja kinnitab, et liigesekulumus ehk osteoartroos on inimese kõige tavalisem liigesehaigus. „Kõige sagedamini esineb see suurvarvaste tüviliigestes, sõrmede lülivaheliigestes ja lülisambaliigestes, kuid suuremaid tervisemuresid põhjustab osteoartroos puusaliigeses (puusaliigese kulumus) ja põlveliigeses (põlveliigese kulumus). Vanemas eas leitakse artroosi peaaegu kõigil, kuid vaid vähestele põhjustab see raskeid vaevusi,“ möönab ta.
Elanikkonna keskmise vanuse suurenedes suureneb paratamatult ka artroosihaigete arv. „Osteoartroosi ohutegurid on kõrge iga, raske töö või liigeseid raskelt koormav sport, liigne kehakaal, liigeste vigastused ja pärilik soodumus,“ loetleb Kaldoja.

Liigese kulumine algab liigestuvat luupinda katva sileda kõhre vigastustest suure koormuse tagajärjel. Liigesekõhr hakkab aegamööda narmendama, lagunema ja õhenema, haigestunud liigese kõhre alla ja kõrvale hakkab liigese toestamiseks kasvama täiendav luukude, mis moodustab artroosile iseloomulikke sõlmi ja kühme liigeste ümber ning vähendab liigese liikuvust, põhjustades ühtlasi valu. Need sõlmed on röntgenipiltidel nähtavad iseloomulike ogadena.
Tavaline sümptom liigesevalu

Osteoartroosi tavaline sümptom on perearsti sõnul liigesevalu, mis tekib ja tugevneb kohe pärast liikuma hakkamist ning pärast suuremat koormust. Selle raviks kasutatakse tavaliselt valu- ja põletikuravimeid. „Igal aastal tehakse põlve- ja puusaliigese artroosi haigetele üha rohkem tehisliigeste paigaldamise lõikusi, mis suuresti aitavad kaasa valude kadumisele/vähenemisele ja elukvaliteedi paranemisele,“ sõnab Kaldoja.

Pehmekoereumaks nimetatakse aga valusid, mis võivad tekkida mitmel pool pehmetes kudedes, mitte luudes ega liigestes. Need on kõõluste, kõõluste kinnituskohtade, sidekirmete ja limapaunade põletikud ning nende diagnoosimiseks kasutatakse erinevaid uurimismeetodeid ning vajadusel suunatakse patsient ka röntgenisse.

Valu saab leevendada

Reumaatiliste haiguste puhul on oluline pidev oma tervise ja raviskeemi jälgimine, see võib vastavalt vajadusele ajas muutuda. „Valu leevendamine on reumaatilise haige jaoks ravi peamine eesmärk,“ lausub perearst, lisades, et lisaks on oluline takistada haiguse arenemist ja säilitada liigeseid. Selleks kasutatakse reumatoidartriidi ravimisel haiguskulgu mõjustavaid nn baasravimeid (näiteks metotreksaat, sulfasalasiin jt). Nende ravimitega saab ajapikku leevendada liigesevalu paremini kui valuvaigistiga, kuid baasravimite toime avaldumiseks läheb aega mõni nädal kuni mõni kuu. Patsient peab tarvitama ravimeid pidevalt, mitte ainult valu korral. Võrreldes valuvaigistitega on baasravimitel vähem ohtlikke kõrvaltoimeid. „Kuluravimite kasutamise üks eesmärke on vähendada vajadust valuravimite järele ning hoida nii ära valuravimite ohtlikke kõrvaltoimeid. Eri toesehaiguste korral on valuravi mõnevõrra erinev. Vastavalt arsti juhistele võidakse kasutada valuravimit kas ainult vajadusel (valu korral) või igapäevaselt, vastavalt skeemile,“ selgitab perearst.

Valu kui osa toesehaigusest

Kaldoja sõnul on paratamatu, et pikaajaline valu kuulub peaaegu alati toesehaiguse juurde. Tema sõnul on valu tingitud tavaliselt põletikust, kuid liigeste liikuvuse vähenedes teeb valu ka lihaspinge ja liigese väär koormamine.
„Kindlasti ei tohi valu tõttu jääda liikumatuks, sest siis tekivad liigese ehituses, ainevahetuses ja liikuvuses muutused, mis mõjuvad sama halvasti kui haigus ise. Selleks, et liikuvust säilitada tuleb korrapäraselt koormata liigest kogu liikuvusulatuses. Liikumine vähendab ka valu ja valu vähenedes paraneb sooritusvõime,“ lisab ta.

Seetõttu on nii haiguse ravis kui enese vormishoidmiseks oluline taastusravi, mis hõlmab koolitust, lisaks nõustamist, samuti on olulised välised abivahendid – näiteks liigesetoed, tugisidemed. Liikuvust parandavatest liikumisharjutustest on sobilikud näiteks lihastreening, aeroobne treening. Perearst soovitab vastavalt tervislikule olukorrale hoida end toonuses ning liikuda. Kõndimine on tema sõnul parim terviseliikumine, sest luudele, lihastele ja liigestele meeldib kõndimine, ajapikku väheneb valu ja paraneb liigeste liikuvus.

Eelistada tasub maastikul kõndimist ja kergete lisakoormuste kasutamist – see teeb kõndimise tõhusamaks. Kepikõnniga on hõlpus jälgida rühti, tugevdada rühtisäilitavaid lihaseid ja anda kehale mitmekülgsemat koormust. Lisaks vabastab kepikõnd õlavöötme ja turja valusast lihaspingest ja parandab rindkere liikuvust. Kepikõnnis suunatakse koormus kätele, millega alajäsemete koormus tunduvalt väheneb, samuti annavad kepid ka tasakaalu ja kiirendavad kõnnakut.

Perearsti kinnitusel on kepikõnd ka hea liigeshaigusi ennetav tegevus, sest kõik, mida inimese organism ei kasuta, taandareneb. Mida rohkem tegeleda sobiva füüsilise koormusega, seda aeglasemalt kuluvad liigesed ja saavad õigesti koormatud kõõlused ja lihased.
„Reuma on elumuutev haigus, kuid sellega on võimalik õppida elama. Kindlasti tasub tulla arsti juurde, kes aitab panna diagnoosi ning koostada raviplaani – vaevustega ei pea leppima,“ paneb Kaldoja südamele.

Liigesehaigused vajavad pidevat ravi

Kuuekümnendate eluaastate künnisele jõudnud Maiel diagnoositi liigeshaigus kolmekümnendate eluaastate alguses.
Haigus on kulgenud elu jooksul ägenemiste ja leebemate perioodidena. Pidev ravi on olnud see, mis haiguse kulgu kontrolli all hoiab, kuid iga ravim kurnab omakorda organismi.
„Minu haigus ilmneb peamiselt käte liigeste tuimuses, samuti valutamises, kuid ka mujal organismis. Liigesed on aeg-ajalt paistes, ma ei saa teha vajalikke toiminguid nagu sooviksin. On paremaid ning halvemaid päevi. Vahel saan elada normaalset elu, vahel on raske end liigutada. Olen õppinud selle haigusega elama ning kindlasti on aja jooksul ka raviskeem muutunud,“ möönab naine.

Artikkel ilmus esimest korda BENU ajakirjas Ilu ja Tervis, mis on tasuta saadaval apteekides.