Dr Kai Saks: On vanu inimesi, kes paluvad, et laske mul minna
Doktor Kai Saks, ütlesite raamatu esitlusel, et kui suudame vältida haigusi, siis vaim peaks üle elama kümme keha. Ometi räägitakse vanadusega seoses palju dementsusest ehk vaimu nürinemisest ning võib jääda mulje, et vanaduse ja dementsuse vahele võiks panna võrdusmärgi.
Dementsuse põhjus ei ole vanadus! Vanaduses sagenevad haigused, mis põhjustavad dementsust ning iga kümnes dementsuse juhtum on ravitav. Uuringutega on kindlaks tehtud, et lapse- ja noorukieas saavutatud vaimsete võimete erinevus inimeste vahel säilib tervetel inimestel samasugusena kõrge vanaduseni.
Kui võrrelda riigi poliitikat erinevatele vanusegruppidele suunatud terviseennetustööga, siis laste ja noorte puhul tundub see aktiivne, aga kas ja mida saaks teha 50+ inimestega?
Kui vaatame Eesti 50–60aastaseid, siis nende tervis on selline, nagu paljudes teistes Euroopa riikides 70–75aastasel, aga ka meie viiekümnene elab 70- ja 80aastaseks. Meil on siin tohutu ressursikadu nii riigile kui ka inimesele endale. Seda, mida ennetustööna selles vanusegrupis teha, me teame, aga et see mõjuks, selleks on vaja väga palju teha ja see ei juhtu päevapealt. Kõigepealt tuleb tõsta üldist teadlikkust, et vanemaealist ei pea maha kandma. See käib nii inimese enda kui arstkonna ja terviseedendajate kohta. Ka 50aastane terve inimene peaks iga paari aasta tagant minema arstile ja laskma teha põhianalüüsid, üle 65sed võiks teha korra aastas. Teine oluline moment on, et professionaalid õpiks ära tundma seisundeid, mis ei ole veel otseselt haigused, kuid mis võivad viia tõsiste terviseprobleemideni, üks neist on haprus.
Mis on haprus?
Hapruse puhul tekib probleemide kaskaad väikestest põhjustest, tuues kaasa tõsised tagajärjed, nagu kukkumine, segasusseisund, liikumishäired. Haprus tuleb ära tunda nii meditsiinis kui sotsiaaltöös ja sellega tuleb tegelda, sest see võib olla pöörduv protsess. Kellelgi ei ole õigust öelda: mul ei ole enam midagi teha, vaadake passi. Kui vanem inimene võtab kaalust alla, tal on pidev kurnatus ja väsimus, siis see ei pruugi olla veel haigus. Need on märgid, mida tuleb osata näha, et ei kujuneks välja rasked haigused ja toimetulekuprobleemid. Kindlasti on üheks võimalikuks sekkumiseks just sellele inimesele sobiv toitumine, millele peab palju-palju rohkem tähelepanu pöörama ja kindlasti ei tähenda see ainult ülekaalu vältimist. Vanaealise kaalulangus on väga hoiatav märk.
Vanemaealistele suunatud ennetustöö on väga paljude aspektidega teema ja lühidalt sellest rääkida on raske, aga ma ütlen, et märgata tuleb iga muutust, sest see on oluline. Utreeritult öeldes peaks pilt olema laiem kui ainult vererõhu ja veresuhkru vaatamine. Keegi kuskil peaks ka küsima, kuidas inimesele on mõjunud töölt lahkumine või abikaasa surm, kas suhted lastega on normaalsed. Depressiivsusest, mida ei märgata või ei peeta oluliseks, tekivad tõsised tervisehäired.
Lääne kultuuris on surelikkus ja surm ikka veel tabuteemad, sest kuidas muidu seletada ennastpõletavat elustiili ja nooruse idealiseerimist. See teema hakkab inimesi puudutama ehk siis, kui enne pensioniiga on tekkinud ohtlik terviserike või hakkavad ema-isa surema.
Paljud teadvustavad surelikkust siiski kuskil 40aastaselt, mil tajutakse, et pool elust on elatud ja võib-olla pool on veel elada. Elule tekib teine ots. Selles eas tehakse teadlikult või alateadlikult palju olulisi otsuseid. See on ka kõige hilisem punkt, kus inimesed võiks teada tervise dünaamikast, ja raamatust saab sellest palju teada. Mõni religioon võtab suremist kui elu loomulikku osa ja need inimesed ei karda elu lõppu. Meie süsteemis on viidud suremine ebanormaalseks ja kardetavaks. Just hiljuti küsis üks 36aastane väga sportlik inimene, et ei tea kas on midagi tervisega korrast ära, sest ta ei jõua enam noortega võrdselt treenida.
Ja kas see on ilmtingimata ohu märk?
Ei, sest alates 30. eluaastast hakkavad rakud vananema, tee mis sa teed, ning 36aastaselt võid seda trennis juba tunda. Kui sa tead seda, siis see on okei. Väga täpsed uuringud näitavad, et kolmekümneaastaselt hakkab südame, neerude ja teiste siseelundite võimekus vähenema ligikaudu 1% aastas. Need muutused on aeglased, kuid pidevalt süvenevad. On normaalne, et neljakümneaastane inimene vajab lugemiseks prille ja üle kuuekümneaastastel on sageli vähenenud maitse- ja lõhnatundlikkus. Selliseid muutusi võib pidada vanusest tingituteks, kuid mitte haiguslikeks. Kui kaheksakümneaastane jõuab teha poole sellest tööst, mis ta jõudis kahekümne viie aastasena, siis on tema võimekus eakohane. Normaalse vananemise puhul tuleb inimene oma igapäevaeluga ise toime vähemalt üheksakümnenda eluaastani. Paraku sagenevad vanemas eas ka haigused, mis võivad toimetulekuvõimet oluliselt halvendada.
Ja kui vanal inimesel on läinud nii halvasti, et diagnoosid ja probleemid on kuhjunud ja tervis on väga kehv, siis millal peaks agressiivse ravi lõpetama ja keskenduma sümptomite leevendamisele, näiteks valuravile?
Kindlasti ei ole siin ühtegi vanust, et nüüd me enam seda või teist ei tee. Ka 90aastane võib operatsioonist suhteliselt hästi välja tulla, kui ta ei ole habras. Aktiivne ravi on alati õigustatud, kui inimesel ei ole ühtegi sellist haigust, mis on juba nii-öelda lõppjärgus. Viimasel ajal tehakse palju südame- ja veresoonteoperatsioone päris vanadele inimestele, sest kui tal muid probleeme ei ole, taastub ta sellest hästi ja võib elada veel 10–15 aastat. Alati on oluline ka see, et inimene ise tahab aktiivset ravi.
Kas inimesed siis alati ei taha?
Alati ei taha. On vanu inimesi, kes paluvad: laske mul minna. On inimesi, kellele pärast kukkumist on tehtud puusaoperatsioon ja ta ütleb: ma näen, et te, tohtrid, teete kõik imehästi, aga teate, ma lihtsalt ei jõua, ma enam ei taha. On olukordi, kus perekond käib ja nõuab arstidelt, aga inimene ise mitte. Kui me arstidena näeme, et meie sekkumine toob inimese endisesse olukorda tagasi ja ta tuleb toime, siis me sekkume kindlasti. Kui tal on aga väga palju probleeme, siis teeme prioriteedid. Vaatame, mis on olulisem, millest alustada, kas sekkumine toob kasu või hoopis kahju, millised on tema taastumise võimalused, kuhu ta pärast haiglast läheb. See ei puuduta ainult operatsioone, vaid ka raskeid uuringuprotseduure. Mõnikord on inimesele palju parem, kui teda liiga palju ei torgita. Kui arstid näevad, et ei suuda teda endiseks teha, siis peaks küsima inimese käest, mida tema tahab.
Kui palju arstid eaka patsiendiga üldse arutavad, mida oleks mõttekas tema probleemi lahendamiseks teha? Kui palju selgitavad, et kui teeme seda, seda ja seda, siis tema olukord muutub selliseks ja selliseks? Või kui ei tee, mis siis juhtub.
Ma ei julge öelda, kui palju, sest ma ei ole lugenud sellist statistikat. Arvan, et on seinast seina. Kindlasti on väga palju tohtreid ja õdesid, kes selgitavad põhjalikult, ja kindlasti on ka neid olukordi, kus öeldakse: pakun teile, tahate, ei taha? Usun, et selgitatakse üha rohkem ja rohkem. Kahtlemata on need pikad vestlused ja kindlasti ei piisa ühekordsest rääkimisest ning tippkirurgide aeg on nii väärtuslik, et nemad selliseid vestlusi pidada ei saa. Siinkohal oleks väga oluline roll sotsiaaltöötajal, kes kahjuks on nii ülekoormatud, et põhiliselt jõuab tegelda n-ö tulekahjude kustutamisega.
Et sotstöötaja oleks kompetentne nõustaja, peaks ta saama infot ju meditsiinitöötajalt?
Jaa, see eeldab meeskonnatööd, ühiseid koosolekuid. Paljude probleemidega haige eaka ideaalne ravikoht on geriaatriaosakond, kus toimub töö meeskonnatööna. Ma olen maailmas palju näinud neid osakondi. Meil on ka geriaatriameeskonnad, aga osakondi veel mitte, vähemalt on baas, kust edasi minna. Meeskondliku lähenemise puhul tekib ilmselt kohe mõte, et oi, see on ju kallis, tegutseb vähemalt kolm inimest ja on palju uuringuid tehtud. Kui seda rakendada ainult nendele, kes seda vajavad, siis saab sama rahaga kindlasti parema tulemuse. Eestis on aga tervishoiu ja hoolekande raha eraldi ning kuni jätkub haige inimese pildumine ühest süsteemist teise, on just see tõesti kallis.
Ehk üht rahakotti vähem paotades tuleb avada rohkem teist rahakotti, mis põhimõtteliselt on üks ja seesama riigi rahakott. Kui sotsiaalsüsteemis jääb inimene hooletusse, jõuab ta ikka meditsiinisüsteemi, mis on kindlasti kallim.
Jah. Kõige kallim on aktiivravi päev. Kuna see on ka kõige juurdepääsetavam, siis ongi lihtsaim kutsuda kiirabi, kes viib su haiglasse. Raviasutust põhimõtteliselt ei pea huvitama see, et sama inimene on ühe kuu sisehaigustes ja järgmine kuu kardioloogias ja kolmas kuu kuskil mujal, sest haigekassa maksab. Aga kedagi kuskil võiks see huvitada. Kedagi, kes paneb need rahad kokku. Ma tegelikult ei taha vinguda, sest asi on läinud juba paremaks, aga ma räägin sellepärast, et palju on veel võimalik teha. Abi peaks olema ühetaoline ja hinnatud vajadustest lähtuvalt, aga samas on ka inimese enda otsus oluline. Teadlase ja praktikuna ütlen, et poliitikutel ja kogukonnal on vaja ette mõelda rohkem kui kaks sammu. Väga oluline on, et sama rahaga saab teha palju rohkem, kui on tehtud. Me ei tohiks kulutada raha sinna, mis on haiget koormav, ta ei taha seda või ta kannatused suurenevad.
Väga haigete puhul on üks kurb teema: inimesed ei sure kodus, vaid anonüümses kohas või aheldatuna aparaatide külge. Veel pool sajandit tagasi suri enamik inimesi oma lähedaste keskel.
Mis on muutunud selle poole sajandiga? Esiteks on muutunud see, et meditsiin on palju arenenud ja paljud haigused on ravitavad. 50–70 aastat tagasi kõik teadsid, et tal on minek, ja seetõttu võtsid rahulikult. Tänapäeval inimesed loodavad, et meditsiin saab midagi teha. See on asja üks külg, ja teine on see, et inimesed kardavad surma ja mõtlevad, et äkki oleks saanud midagi teha ja mina küll ei võta seda enda hinge peale, et tal kodus surra lasen. Küsimus on nüüd selles, kumb variant on igale konkreetsele inimesele hea või mitte. Ma toon oma vanaema näiteks. Ta oli kodus ja juba 87aastane. Ta hoidis minu pooleteiseaastast tütart, kui tundis rinnus valu. Kui tema juurde jõudsin, ütles ta, et jõudis veel lapse võrevoodisse panna, enne kui päris halvaks läks. Töötasin toona juba arstina, tegin talle EKG ja selgus, et oli infarkt. Ütlesin vanaemale, et lähme haiglasse. Tema ütles: „Latseke, ma ei taha. Palun ära vii.“ Ma ei viinud teda haiglasse, panin kodus tilga üles ja ta kustus tasakesi meie keskel. Ma panin ta silmakesed kinni ja sain aru, et seda tema tahtis. Aga kõik ei ole arstid, kõik inimesed ei ole surmaga kokku puutunud ja ma ei süüdista inimesi, et nad kardavad.
Mida saaks teha, et mittemeedikud ei kardaks surma?
Saaks pakkuda tuge ja abi kodus. Nii meditsiinilist kui hingelist abi, alustades sellest, et tuleks professionaal ja ütleks: „Kõik, mis te teete, on hästi tehtud, rohkem ei olegi võimalik teha.“ Ja anda head praktilist nõu, tavaliselt on need pisiasjad. Näiteks ei ole vaja süüa toppida, kui inimene ei taha, sest toit ajab teda iiveldama. Ma mõistan, kui lõpmata raske on näha lähedast suremas, kui ta on vaevas, ja nõnda tuuakse ikka haiglasse sõnadega, et surm ka ei võta ja me enam ei jõua. Ja siin ta varsti läheb. Ometi oleks kodus inimlikum ...
Kui me oleme kord sündinud, siis kindlasti ka kord sureme, aga hea uudis on see, et vahepeal on võimalik elada väga ägedalt ja suhteliselt tervena, kui hoolime endast ja lähedastest ning suurendame oma teadlikkust vananemise protsessist. Selleks on kindlasti suur abi ka raamatust „Gerontoloogia“, mille esitluse video on saadaval leheküljel
