Salakaval haigus osteoporoos - kui luuhõrenemine algab, siis inimene ise seda ei tunne
„Umbes 35. eluaastast hakkab meil kõigil luude mass vähenema ja füsioloogiline luukadu ulatub 1–1,5 protsendini aastas,“ sedastab doktor Katre Maasalu Tartu Ülikooli Kliinikumi traumatoloogia ja ortopeedia kliinikust. „Sellise ealise luukaoga seonduvalt jõuaks osteoporoos lõpuks kätte sajandaks sünnipäevaks, kuid tegelikult kujuneb osteoporoos välja mitmete eale lisanduvate faktorite koosmõjuna.“
Olulised östrogeenid
Naiste puhul on osteoporoosi kujunemise kõige sagedamini esinev riskitegur östrogeenide puudus postmenopausis. „Kui östrogeenide hulk kiiresti ja väga järsult langeb, on organismil keeruline kohaneda. Samuti on riskigrupis need, kel menopaus väga varakult algab – kui östrogeenide kaitsev toime kaob, suureneb luukadu 3–5 protsendini aastas, mõnel juhul isegi enam,“ räägib Maasalu.Lisaks mõjutavad luu ainevahetust haigused, mis on seotud kaltsiumi ja D-vitamiini omastamisega: „Kroonilised neeru- ja seedetrakti haigused, samuti maksahaigused, kus haaratud need organid ja organite süsteemid, kus toimub D-vitamiini ainevahetus või kaltsiumi ja D-vitamiini imendumine.“ Osteoporoosi kujunemise riskide hulgas ei tohiks unustada ka luude kasvamise ja arenemise perioode. Kui kasvuea lõpuks ei saavutata piisavalt tugevat luustikku, siis avaldavad ka vanemas eas lisanduvad teised tegurid suuremat mõju.
„Luude ainevahetuse esimene oluline ümberehituslik protsess toimub 2–3-aastaselt, kus kaasasündinud luuline struktuur muutub paari aasta jooksul lamelaarseks ehk täiskasvanule omaseks,“ selgitab Katre Maasalu. „Teine oluline etapp on puberteediaastate kiire pikkuskasvu aeg. Lastel ongi nendel perioodidel tavalisest rohkem luumurdusid, sest kiirete muutustega kaasnevalt on luud mingil ajahetkel veidi nõrgemad. Luumurd sellistel perioodidel ei pea tähendama kohe tõsist haigust, vaid on seotud organismi iseärasustega.“ Luu ainevahetust mõjutab ka rasedus: raseduse ajal ning pärast sünnitust rinnaga toitmise ajal on kaltsiumi kulu tavapärasest suurem ja kui luude raseduse-eelne seisund pole kiita, siis tuleb luumurdusid kergemini ette. „Üldiselt soovitavad günekoloogid rasedatele erinevaid vitamiine-mineraale ja neid ka tarvitatakse,“ nendib Katre Maasalu.
Osteoporoosi risk kasvab vanuse kasvades: luukude nõrgeneb, kaasuvaid haigusi ja ravimeid tuleb juurde ning sellest tulenevalt väheneb liikumine ja füüsiline koormus. Maasalu rõhutab liikumise ja tasakaalustatud toitumise olulisust: „Ei aita see, kui lusikaga kaltsiumi sööd ja D-vitamiini peale jood. Tasakaalustatud ja mitmekesine toitumine on üks olulisemaid tegureid. Vanemas eas inimesed muutuvad mugavamaks ega viitsi toidutegemisega vaeva näha, ei tehta sooja ning mitmekülgset sööki, kus oleksid esindatud kõik toidugrupid, toidus pole piisavalt valku ja teisi mineraale-vitamiine.“
Arsti juurde liiga hilja
Enamasti jõuavad inimesed arsti juurde, kui tekib luumurd, mõnikord kurdetakse ka seljavaevusi. Sel puhul on muutused luukoes tavaliselt juba suured, sest luukude iseenesest ei ole valutundlik. „Kui luuhõrenemine algab, siis inimene ise seda ei tunne. Seepärast on see haigus ebameeldivalt salakaval,“ nendib ta. „See on ka põhjuseks, miks korraldatakse kampaaniaid ja teavitamist. Kui suured muutused on juba toimunud ja luude mass oluliselt vähenenud, siis on vanematel inimestel kahjuks võimalik vaid seisundit hoida, võib-olla olukorda pisut parandada, ent luid enam nooreks tagasi pöörata ei õnnestu. Õigeaegse profülaktikaga õnnestuks aga luutihedust hoida ja luumurdusid ennetada.“
Ennetamisel on siinkohal olulised piisav liikumine ja tasakaalustatud toitumine, samuti ülejäänud haiguste korralik ravi ja kontrolli all hoidmine.
Luutiheduse mõõtmine
Riskirühma haigetel soovitab Katre Maasalu küsida perearstilt saatekiri ja võtta ette luutiheduse mõõtmine statsionaarsete aparaatidega (densitomeetritega): protseduur pole tervisele ohtlik ega valus ning annab selge vastuse luude seisundi kohta. „Süstemaatiline kontroll oleks mõistlik nii patsiendi kui tulevaste ravikulude osas, ühekordne mõõtmine sõelub välja patsiendid, keda peaks rohkem jälgima. Kindlasti on mõistlikum riskirühma väljaselgitamine ja luumurdude ennetamine, selle asemel, et tegeleda luumurdude raviga,“ nendib ta.
Kui osteoporoosi diagnoositakse luumurru röntgenipilti vaadates, on muutused luudes äärmiselt tõsised. Diagnoosimiseks on rahvusvaheliselt aktsepteeritud kriteerium luutiheduse mõõtmine. „Ravi sõltub patsiendi vanusest, kaasnevatest mõjutajatest, luutihedusest, samuti järgneva luumurru riskist. Mõnikord soovitatakse vaid täiendavat D-vitamiini, toitumise ja liikumise korrigeerimist, vahel tuleb panustada tabletiravile või manustada süstitavaid ravimeid.“
Luumurrud
Arsti kinnitusel on erinevates vanustes tüüpsed luumurrud erinevad. 60. eluaastates on tavalised kodarluu murrud – selles eas on koordinatsioon ja tasakaal veel suhteliselt hea ja kukkudes jõuab inimene käed ette sirutada. Vanemaealiste puhul suureneb reieluukaela murdude sagedus – murd tekib istmikule kukkudes.
„Reieluukaela murd on kõige komplitseeritum. Luu kvaliteet on jõudnud halveneda, luu ise on suurem, samuti ei ole inimesed ise enam nii aktiivsed ja murd piirab oluliselt liikumist. Kirurgilises mõttes on see patsiendile keerulisem, hooldus on keerulisem, taastusravi pikem ja patsient muutub teistest inimestest sõltuvaks. Kahjuks kaasneb eakatel reieluukaela murdudega ka suur suremus. Seega on reieluukaela murd tõsiseim osteoporoosi tüsistus.“
Arst määrab ravimi
Luude ainevahetust mõjutavad ka ravimid, kõige kriitilisemaks loetakse glükokortikoidide ravimirühma. „Prednisolooni päevaekvivalentdoos on 7,5 milligrammi. Ühekordsed ja lühiaegsed annused, mida vahel kasutatakse, ei oma pikaajalist ja süsteemset toimet, kuid suures annuses ning üle kolme kuu kestev ravi on juba kriitiline,“ sedastab Katre Maasalu.
Neid ravimeid määratakse peamiselt reumatoidartriidi ja teiste süsteemsete sidekoehaigustega haigetele: vanasti oli see ka praktiliselt ainuke alternatiiv, kuigi nüüd on lisandunud ka uusi alternatiive, bioloogilisi ravimeid jmt.
„Pikaaegselt suures annuses hormoonide tarbimine on vähenenud,“ lausub Maasalu. Juba diagnoositud osteoporoosi ravimite võtmisel on võtmesõnaks järjekindlus: siin ei ole ühekordsest tabletivõtmisest mingit abi, ravi on pikaaegne ja efekt ilmneb minimaalselt aasta möödudes. Tavaliselt on uuringutes efekti saabumist näidatud 3–5 aasta pikkuse raviga. „Nendel, kes arvavad, et võtavad ravimit paar nädalat või kuud, ei ole tegelikult üldse mõtet alustada ja selle raha võiks jätta kohe kulutamata,“ nendib ta. „Alla aasta pole mõtet rohtu võtma hakata.“
Maasalu sõnutsi ilmneb retseptiravimite andmebaasidest info väljavõtmisel, et ühekordselt väljaostetud retsepte on väga palju. „Ühekordne rohu väljaostmine ei aita, on oluline, et kui rohtu võtma hakata, siis tuleks jälgida kõiki ettekirjutusi. Olulised on nii ravikuuri pikkus kui ravimi võtmise juhised, et vältida kõrvaltoimete tekkimist,“ paneb ta südamele. „Võib-olla on asi ka selgitustöös – mõnikord on inimene arsti külastusest pisut ärevuses ja räägitu võib meelest minna.“
Kui luutihedus on mõõdetud, osteoporoos diagnoositud ja ravi ei järgne, pole suurt mõtet ka regulaarsel luutiheduse jälgimisel – mõõtmine iseenesest ei ravi ja pole vahet, kui ruttu skoor langeb. Asjade muutmiseks on vaja võtta rohtu, korrigeerida elustiili ja toitumist.
MIDA SAAME ISE TEHA?
• Kui luutihedus on juba drastiliselt langenud ja murrud on käes, siis oluliselt kaotatud luumassi ei too miski tagasi, saame tegeleda vaid „tulekahju kustutamisega“.
• Kasvueas ja noore täiskasvanu eas on piisava liikumise ning õige toitumisega võimalik tugevat luumassi saavutada: sel juhul on hilisem lähtepunkt luude hõrenemise korral kõrgem, luumurdusid vähem. Vastavalt uuringutele on kasvuaastatel regulaarselt 3 korda nädalas trenni tegevate laste luud kasvuea lõpuks kuni 30% tugevamad kui neil, kes treeninguga ei tegele.
• Tänapäevasel arvuti- ja autoajastul on täiskasvanuea sagedaseks probleemiks istuv eluviis ning siin on soovitus panustada regulaarsele liikumisele, kasvõi jalutamisele: luude koormuse jaoks ei ole oluline, kui kiiresti liigutakse ja kas jalutatakse või joostakse, oluline on see, et toimub keharaskuse ülekanne ja koormus luudele.
• Ka päris vanade inimeste puhul on liikumine väga tähtis, kusjuures treening ei tähenda tingimata spordisaali ja jooksmist: mõne vanemaealise inimese puhul on treening ka see, et jalutatakse üks ring ümber maja. Kui talveajal kardetakse libedust, võiks jalutada kasvõi kaubanduskeskuses, peaasi, et pisutki liigutaks.
Tule ja mõõda BENU apteekides septembris luutihedust. Lisainfo ja apteekide nimekirja, kus teenust pakutakse leiad www.benu.ee/teenused.
Artikkel ilmus esimest korda BENU ajakirjas Ilu ja Tervis, mis on tasuta saadaval apteekides.
