Kes tõmbab piire paarisuhtes?

Kokkulepete tegemise viis, neist kinnipidamine ja nende üle rääkimine, kui need miskipärast ei pea, näitavad paljuski ära paarisuhte iseloomu, omavahelise ühenduse tugevuse või hapruse.

On loomulik, et kummalgi partneril on omad soovid, vajadused, eripärad, tahe. Kui teineteisest hoolitakse, on kummalegi oma vajaduste kõrval olulised ka teise omad. Ühe poole tundlikkusest siin ei piisa, suhetes kehtib ikka vastastikkuse põhimõte, mis aitab luua ja hoida suhte tasakaalu. Seetõttu on oluline läbi rääkida, mis kummalegi tähtis, ja teha kokkuleppeid kõikvõimalike piiride kohta. Ei maksa loota, et see, mida üks eeldab, on sama loomulik teiselegi.

Sagedasti juhtub, et emb-kumb tunneb end ebavõrdselt kohelduna, kuna kokkulepped ei pea.
Sama sagedasti juhtub ka, et reaktsioon sellele on solvumine, vihastumine, emotsionaalsed pursked, vaikimisega karistamine… See repertuaar on mitmekesine, kuid ei aita edasi. Kui kokkulepped ei pea, ununevad või neid ühepoolselt muudetakse, on esmane ülesanne taastada omavaheline ühendus. Ühenduda aitab enamasti aja võtmine, et avatult ja siiralt dialoogis olla, teineteist kuulata ning mõista püüda.

Suhtes on kummalgi vaja seista enda eest, väljendada selgelt oma vajadusi ja kindlasti kuulata ka teist, et aru saada partneri soovidest. Kui soov olla koos ja jääda kokku on tõsine ja aus, on oma­vahelist ühendust lihtsam luua, hoida ja ka taastada.