Mida me teinud oleme... Parima võimaliku

Kui laps saab täisealiseks, vaatame üle, kuidas õnnestus. See nn kasvatamine ja koos kasvamine. Et Brigita Murutar (19) lõpetas gümnaasiumi, on rõhk sõnal “täisealine” – täiskasvanuks ei saa paljud meist lapsevanemaist ka ise mitte kunagi.

Kati (49) ja Alo (51) viie lapse faktilise pesastlennu puhul käib külas korduv põhjus revisjoniks. Just iseäranis
Brigita (meie keskmise ja keskse) juhtum on tõestus tõsiasjadele, et:

1. Me ei saa laste valikutesse sekkuda. Saame anda paketi. Lisame geneetilistele eeldustele lapse andeid arendavad koolid – esmalt enese eelistuste, siis juba laste otsuste järgi.

2. Meie valikud puudutavad igas eas lapsi – meie juurde tulles ei tea nad ju, mida me edasi teeme. Meil on oma karjäär ja kolimised, liitmised ja lahutamised...

3. Me ei saa mitte midagi planeerida – ei iseeneste ega ammugi mitte laste elus. Jumal teatavasti naerab, kui inimene plaane peab – ja seab asjad parimal võimalikul moel, kui me teda ei sega.

Õigus ja võimalus

Laulja ja saatejuht Brigita on sünnist saadik harjunud avalikkuse ees elama. Ta oli ajakirja Favoriit kaanel mu ümaras kõhus – temast on loodud mu Eedeni-aia-raamatud. Meid on üritustel ja soorituste puhul pidevalt jäädvustatud. Üldises infoväljas on nagunii kõik ühendatud – meil tütrega mõlemal eeldab ka amet orbiidil püsimist. Küllap ta kõrgharidusteerajast olenemata sügisel raadio Elmaris jätkab.

Brigita teab, mis tuntuse ja erilisusega kaasneb. Ema võis olla kõhuli me toonase Liu-kodu rannavees, kui mõnest väljaandest helistati, küsiti süütu kommentaar – ja olimegi homse lehe esikaanel. Pruukis kodust välja minna – ja ikka kaaned-eetrid. Lahkumine Brigita lapsepõlvemaalt Liu ran­-nas, kus koos tema, väikese õe ning suurte koerte ja hobustega pärast abielulahutust elasime, oli valus. Ärakolimine ta muinasmaalt oli samas õige – praegu on toonase merevaate asemel külmhoone, hobukoplite asemel naabrite kinnisvaraarendus, Pärnu Ülejõe kooli gümnaasiumiosa sulgemine pealekauba.