Komöödiastaar Sergei Filippov, „12 tooli“ Ippolit Vorobjaninov, suri üksi oma korteris ja kaua ei teadnud sellest keegi
Sergei Filippov mängis Leonid Gaidai filmis „12 tooli“ endist aadlipealikku Ippolit „Kissa“ Vorobjaninovi ja selle rolli järgi peaks ta tänaselgi päeval veel paljudel meeles olema. Muidugi ka „Karnevaliöö“ tüütu lektor, kes pidi rääkima teemal „Kas Marsil on elu?“ („Есть ли жизнь на Марсе, нет ли жизни на Марсе?“) ja kes ohtra napsiga lohku tõmmati.
Lisaks palju väikseid ja veidi suuremaid rolle, mis tegid Sergei Filippovist komöödiastaari, kes peaosadesse ei jõudnudki, aga keda enam-vähem terve Nõukogude Liit tundis.
Niivõrd isikupärane tüüp oli Filippov. Pikkade käte ja jalgadega kolge, pika nina ja erilise koomikatunnetusega vene näitleja, kes ajas rahva nõukogude ajal ikka naerma. Kusjuures ta unistas balletilavast. Veel vanuigi, üksildase segase joodikuna, kahetses ta oma luhtunud balletitantsija karjääri. Veel kord sai tõeks, et klounid ei ole südames lõbus rahvas ja nende saatus on kurb.
Töölisperekonna andekas võsu
Sergei Filippov sündis veel Vene tsaaririigis 24. juunil 1912 Saraatovis lihtsa töölisperekonna ainukese pojana. Isa oli treial, ema õmbleja. Kui Sergei sai viieseks, algas revolutsioon. Tehased jäid seisma, isa hakkas kurvastusest jooma. Ükskord purjuspäi koju jõudes teatas, et läheb ka sõdima. Rohkem poeg enam isa ei näinud.
Poiss õppis kehvasti ja olevat olnud paras paskaak. Tundis huvi ainult kahe aine vastu – kirjandus ja keemia. Keemiahuvi suurimaks väljenduseks sai Serjoža katse, mille ta tegi, kui millegipärast õpetajat klassis ei olnud. Ta segas soolhapet mitmesuguste reaktiividega ja saavutas sellise reaktsiooni, et sai pauku ja tervet kooli täitis väljakannatamatu hais. Selle jama peale visati noor keemik koolist välja.
Kuna Nõukogudemaal valitses sel ajal NEP (uus majanduspoliitika), siis läks ta kõigepealt õpipoisiks ühte pagaritöökotta. Saiad-pirukad ei võitnud tema südant. Kui ta raamatulugemisse süvenenuna kõrvetas terve leivateo põhja, viskas pagar ta tänavale. Sergei tegi lühiajaliselt mitmesuguseid töid, näiteks puusepana, aga kuhugi pikemalt pidama ei jäänud. Kuni juhuslikult sattus balletistuudiosse. Pikk painduv noormees osutus andekaks tantsijaks. Nii andekaks, et stuudio juht soovitas tal sõita Moskvasse ja ennast sel alal tõsiselt proovile panna. Mõeldud-tehtud. 1929. aastal sõitis Filippov Moskvasse, et astuda Suure teatri balletikooli. Kohale jõudes avastas ta, et selle aasta sisseastumiseksamid olid juba lõppenud, aga ta sai teada, et veel on võimalik astuda Leningradi koreograafiakooli. Mis seal ikka, padavai rongi peale ja järgmisesse metropoli.
Ka sinna jäi ta hiljaks, eksamid olid läbi, kuid just oli avatud estraadi-tsirkuse tehnikum (!) ja sinna võeti Sergei vastu. Ta oli vaieldamatult andekas ja pärast selle tehnikumi lõpetamist 1933. aastal pääses noormees ooperi- ja balletiteatri truppi. Just tantsijana.
Kahjuks jäi tema karjäär lühikeseks. Järjekordsel etendusel kukkus noor mees kokku. Kohaletulnud arstid diagnoosisid kerge südameataki ja soovitasid balletinumbrid unustada. Süda ei pea seda koormust vastu. Ehk oli see siiski esimene märk aju piiravast haigusest, mis tuli päevavalgele hiljem. Filippov jättis kurvalt unistuse balletist ja asus õppima estraadistuudios. Ta hakkas kohe esinema kohalikel estraadilavadel ja ühel sellisel kontserdil nägi teda Nikolai Akimov. Teatrikunstnikuna alustanud Akimov on legendaarne komöödialavastaja, Peterburi Baskin, kes juhtis kaua sealset komöödiateatrit ja kelle nime seesama teater nüüd kannab. Akimovile meeldis noor naljamees niivõrd, et ta kutsus ta komöödiateatrisse. Sergei Filippov jäi Leningradi komöödiateatri näitlejaks kolmekümneks aastaks (1935– 1965).
Pikk filmikarjäär
Filmi sattus ta juba 1937, kuid esialgu nimetutesse kõrvalosadesse. Ta mängis kümne aastaga koguni 20 filmis, aga vaid vähestel tema osadel oli nimi ja enamik neist olid negatiivsed tüübid saksa jefreitorist turuspekulandini. Nõukogude kinokunst pidi vaenlast naeruvääristama ja Filippov oli naljakas isegi siis, kui ta vaid korraks ekraanile pääses.
Režissöör Eldar Rjazanovi kuulsaks teinud filmis „Karnevaliöö“ esines ta lektor Nikodilovina. Kui varem oli ta naljamehena tuntud põhiliselt Leningradis, siis nüüd teadis teda kogu Nõukogude Liit.
Kuulsus ei mõjunud Filippovile hästi. Alkohol tõmbas teda järjest tugevamini, sellega kaasnesid skandaalid ja 1965. aastal ta vallandati Leningradi komöödiateatrist. Nõukogude ajal suhtuti viinavõtmisse suhteliselt leebelt ka teatris, järelikult läks mees üle piiride. Filippov sellepärast ei põdenud, sest kaamera armastas seda veidrat tüüpi, temaga sai kindlasti nalja, filmirolle, küll pisikesi, jagus pidevalt ja Lenfilm võttis ta palgale. Järgnes jälle kümneid pisirolle. Kui te leiate kusagilt 1958. aasta vene multifilmi „Petja ja Punamütsike“, siis seal räägib hunt Filippovi häälega.
Ent jumal ei olnud talle armuline. Näitlejal avastati ajukasvaja. Räägime me nõukogude meditsiinist mis me räägime, head kirurgid tegid imet, raske operatsiooniga suudeti see eemaldada. Olevat olnud mitu operatsiooni, aga tänapäeval ei oska ka venelased ise täpselt lahti harutada, kuidas kõik toimus.
Tundus, et Sergei Filippovi paremad ajad on lootusetult möödas, kuid režissöör Leonid Gaidai, kellel oli kindlasti eriline tunnetus komöödia suhtes, oli Filippovi austaja. Ta oli varemgi proovinud teda oma filmi tuua, aga võttegraafikud ei klappinud. 1970. aastal hakkas ta filmiks tegema nõukogude klassikat, Ilfi ja Petrovi teost „12 tooli“. Kissa Vorobjaninovi rolli kutsus ta Sergei Filippovi.
Peaaegu oleks Filippovil see osa täitmata jäänud. Tal hakkasid vanast hädast tingituna tugevad peavalud, Gaidai otsis juba uue osatäitja – Rostislav Pljatti. Filippov võttis ennast maksimaalselt kokku ja nõudis oma võimalust. Pljatt astus härrasmehena tagasi, Sergei Filippov võis minna kaamerate ette kui Kissa Vorobjaninov. Gaidai hindas väärikaid inimesi – Pljatt loeb filmis kaadritagust teksti.
Filippov aga, keda peeti juba jälle surmalapseks, elas veel ka pärast „12 tooli“ võtteid 20 aastat. Moralistid ütlevad, et poleks nii hullusti kärakat võtnud, elaks tänaseni.
Gaidai „12 tooli“
Tuleb tunnistada, et Gaidaile heitsid nii fännid kui ka kriitikud ette, et ta valis Ostap Benderi rolli vähetuntud grusiini Artšil Gomiašvili. Gaidaist võib aru saada: kaukaaslase kui ärimehe ja kombinaatori kuvand oli nõukogude ajal üldlevinud. Nende aktsenti tundsid kõik ja seda oli ka kõige mannetumal naljamehel lihtne järele aimata. Viis aastat hiljem mängis neljaosalises telefilmis Benderit Andrei Mironov, nõukogude kino superstaar. Temaga oli omal ajal raske kellelgi võistelda.
Igal juhul saatis Gaidai „12 tooli“ suur menu. Ta oskas kaamera ees võtta näitlejast parima ja leida isepäraseid tüüpe, kes jäid ekraanilt meelde.
Kaader viis aastat hilisemast filmist "12 tooli", kus peaosi mängisid Andrei Mironov ja Anatoli Papanov.
Leonid Gaidai filmidest tekkis hulk tunnustatud vene näitlejaid, kes tegelikult jäid rahva mällu just tänu mõnele Gaidai filmis mängitud rollile. „12 tooli“ lisas neile Natalja Kratškovskaja ehk siis filmis säranud trullakas madam Gritsatsujeva. Kratškovskaja jõudis mängida selle aasta alguseni – suri märtsis 77-aastasena – tublisti üle saja rolli filmides ja sarjades, aga järele jäi üks märgiline: „Hõõguv naine, poeedi unistus!“.
Gaidai hindas Filippovit lõpuni. Ka sellises kummalises filmis nagu „Tuletikke laenamas“, kus venelased mängivad endisaja Soome talurahvast, teeb Filippov oma väikese sutsaka ära. Isegi oma viimase filmirolli, nimetu pensionäri, mängib Filippov 1989. aastal linastunud Gaidai filmis „Eradetektiiv ehk operatsioon „Kooperatsioon““.
Kuid tervis halvenes, Filippov jõi endiselt palju. Ta oli ju nalja- ja rahvamees, kellele kõik tahtsid välja teha, ja tema pitsi ei sülitanud.
Hääbumine
Samuti teenekas Lenfilmi näitleja Ljubov Tištšenko oli viimane, kes püüdis Filippovit aidata. Käis tema pool koristamas, viis süüa, proovis joomisest ja vaimusegadusest räsitud meest elule turgutada. Naabrid nägid Filippovit mõnel harval juhul, kui ta õues bomžidega viina võttis.
„Ükskord paluti mul Lenfilmi ametiühingus Filippovile viia kaks rubla,“ meenutab Ljubov Tištšenko. „Ei saa öelda, et Sergei Nikolajevitš oleks mu külaskäigu üle rõõmustanud. Filippovi viimane naine Antonina polnud just suurepärane perenaine, sellepärast valitses nende korteris alati korralagedus. Telefon nende korteris ei töötanud. Sergei Nikolajevitš sõltus väga oma naisest, keda ta armsasti Barabulkaks nimetas. Kui naine suri, tõmbus Filippov endasse ja lõpetas üldse suhted välisilmaga. Luges klassikat, kuulas sümfoonilist muusikat. Tänavale meelitada oli teda raske, sest inimesed tundsid ta ju kohe ära ja palusid autogrammi. Ja ega tal olnudki millegagi tänavale tulla. Kinganumber oli 47, kust sa selliseid said. Raha ka enam ei olnud. Tuli müüa mööblit, nõusid, raamatuid.“
Filippov oli kaks korda abielus. Esimese abikaasa Alevtinaga tutvus ta juba koolis. Nad abiellusid ja 1936. aastal sündis neil poeg Juri.
Naine oli see, kes esimesest edust tiivustatud ja ohjeldamatult pidutseva ning teisi naisi rabava mehe maha jättis. Võttis poja kaasa ja kolis minema. Kusjuures Sergei Filippov ei lahutanud kuni viimase hetkeni, kuid tõeline lõhe tekkis siis, kui naine koos pojaga Ameerikasse emigreerus. 1970. aastatel avanes Nõukogude Liidu juutidele võimalus emigreerida Iisraeli, paljud neist aga paiknesid ümber USAsse või Lääne-Euroopasse.
Natalja Kratškovskaja madam Gritsatsujevana "12 toolis".
Filippov ei suutnud naisele ja pojale seda andestada. Ta nõudis nüüd ametlikku lahutust, aga naine ei pöördunud enam Nõukogude Liitu tagasi, seega tollaste seaduste järgi lahutust ei toimunudki.
Ljubov Tištšenko: „Filippov ei suhelnud nendega kuni oma elu lõpuni. Poja saadetud kirjad olid tal voodi all. Ta ei avanud neid, aga ei visanud ka ära. Vist lootis, et tulevad Nõukogude Liitu tagasi.“
Poeg Juri tuli aastaid pärast isa surma Peterburi ja pani isa hauale mälestuskivi ning tegi veel filmi isast „Kas Marsil on elu?“.
Nukker lõpp
Filippov leidis endale veel teisegi naise, temast 13 aastat vanema lastekirjaniku Antonina Golubeva. Nad hoidsid teineteist, aga kui naine suri, läks haige Filippov kohati päris segaseks. Lõpuks sai vähk ta kätte ja 1990. aasta aprillis ta suri. Surmakuupäevaks on märgitud 19. aprill, aga tegelikku ei tea keegi täpselt, sest Filippov leiti oma korterist paar nädalat pärast surma.
Vana kolleeg komöödiateatrist Igor Dmitrijev, samuti paljudes filmides väikseid osi mänginud, ütles Filippovi kohta: „Peab olema andekas näitleja, et väikestes rollides mängida kõik välja. Tema oskas seda suurepäraselt teha – tema rolle mäletatakse, aga lööklauseid korratakse tänaseni.“
Üksildase allakäinud Sergei Filippovi matused organiseeris teine tema vana kolleeg nii komöödiateatrist kui Lenfilmist Aleksandr „Šurik“ Demjanenko. Ta kogus kaasnäitlejatelt raha, andes endast parima. Oli ju aasta 1990, kogu süsteem lendas kuradile ja rubla kaotas aina väärtust.
Veel üks hääbunud karjääriga komöödianäitleja Jevgeni Morgunov on meenutanud Filippovit: „Ta suri üksinda oma korteris ja kaua ei teadnud sellest keegi. Naabrid pöördusid matuste osas Lenfilmi poole, kuid kinostuudio keeldus finantseerimast. Ja ainult Sašenka Demjanenko, meie tuntud Šurik, korjas kopikhaaval raha näitlejatelt, kes teadsid Filippovit, ja ta maeti maha.“
Parafraseerides ühte filmipealkirja teisest ajast ja kultuuriruumist: Ei ole maad vanadele komödiantidele.
