Linda Rummot meenutades. „Sa võid ju võõra kostüümi selga panna ja tunda, et olen nüüd SEE, aga tegelikult ei ole.“
5. augustil on legedaarse draamanäitleja Linda Rummo 95. sünniaastapäev. Praeguse muusikalibuumi ajal on huvitav teada, et just Linda Rummo koos Voldemar Panso, Endel Pärna, Helgi Sallo ja teistega oli see, kes 1960ndatel tollases teadmatuses muusikaliga algust tegid.
Etendus „Minu veetlev leedi” 1964 Estonias oli vapustavalt menukas ega lähe vanemal teatrivaatajal siiani meelest. Linda Rummo mängis seal lillemüüjat, kes professor Higginsi käe all tänavaplikast kuue kuuga leediks saab.
Suurepärase draamanäitleja võimed olid teada, aga kuidas on vokaaliga? Kui oled draamalaval mõnd viisikest laulnud, on meeldivast kogemusest veidi vähe. Eks Linda Rummol oli „veetleva leedi” päevil ka aegu, kus ta kahtles, kas tasub ikka jännata. Aga „Minu veetlev leedi” sai teoks ja on tänaseni legendaarne.
Linda Rummo Marthast Edward Albee näidendis „Kes kardab Virginia Woolfi?” räägiti palju. Seda on korduvalt televisioonis näidatud. Linda Rummo päikseline Eeva Marland Eduard Vilde „Tabamata imes” tabas teatrikeeles kümnesse. Lavastaja Voldemar Panso silmis oli Linda Rummo ju tõeline päikesenaine.
Kehalise õpetaja
Linda Rummo on Vändra alevist pärit tugevate kopsudega võimlemisõpetaja.
Vähesed teavad, et Linda Rummo on olnud ka raadiodiktor. Helilooja Valter Ojakäär on öelnud, et Linda Rummol oli eriliselt kauni tämbriga eetrihääl.
Linda Rummo on raamatus oma elukäigust rääkinud: „Minu huvi kaldus sinnapoole, kuidas võimlemisõpetajana edasi õppida. Kui saabus võimalus ülikooli minna, tegin eksamid ära. Aga siis tuli korraga tunne, et see asi ei huvita mind. Kursustega olin selle juba kätte saanud, mida võimlemisõpetaja oma töös vajab.”
Diktor
Ja siis sattus justkui tee peale ette raadiodiktorite konkurss. Tuttav Laine, kes raadios töötas, kutsus Linda konkurssi vaatama. Aga kus on raadiomaja? Tänaval tuli vastu tundmatu mees ja Linda küsis tema käest. Selleks meheks tema tee peale sattus juhuslikult legendaarne saatejuht Felix Moor. Kui Rummo raadiomajja jõudis, ütles tuttav Laine , et diktorite konkurss käib päev läbi ja kas Linda tahab proovida. Lindat huvitas, missugune see mikrofon on, ja läks. „Eks ma siis põrutasin...”
Sel ajal käis töö ühes stuudios. Stuudio olnud sama pisike nagu Rummode köök.
„Teadustad ära ja näitleja loeb oma teksti sealsamas. Näed ära, kuidas näitleja oma tööd teeb, aga sinul puuduvad oskused sõnaga tegutseda. Ja siis, kui teatrikool avati, läksime kõik proovima: Einari Koppel, Vello Rummo ja mina. Einari oli siis samuti diktor.”
Linda Rummo ütlemiste järgi ei olnud ta mingit soovi näitlejaks saada. Aga et diktoritööd teha, tuleb õppida ka sõna valdamise kunsti. Nii sattuski ta teatrikooli. Ja nii see läks ja kestis aastakümneid.
Normaalse inimese elu
Linda Rummo pensioniaeg möödus Pärnus Mai tänaval. Ta võttis seda naljaga pooleks kui loomingulist stipendiumi „Ela ja sära, nii tuleb seda võtta!” Näitlejad ju oskavad seda kunsti - võtavad ka päriselus mingi rolli ette ja mängivad... Rummode köögi aknast paistis silt „Eluvesi” ja teisest aknast hoovas merelõhna. Varem nägi ka merd, aga hiljem kasvasid puud ette.
„Ma võin siin rõdul istudes tunda Pedassaare lõhna ja teatri lõhna. Kõike!” rääkis ta. Linda oli rõdule kasvatanud lillemere ja sinna lõhnas ära ka Pärnu meri.
Pedassaarel, mille lõhna Linda oma kodus tundis, oli Rummode suvekodu. „Lindal oli 85. juubelisünnipäev ja me läksime Pedassaarde talle külla õnne soovima. Juba kaugelt nägime, et Linda istub valges kleidis nagu Tatjana kuulsas kirjastseenis, loeb ja vaatab aeg-ajalt kella,” mäletab Helgi Sallo.
Linda Rummo ajakirjanikega ei suhelnud ja fotograafi tuppa ei lasknud. Põhiliselt luges ta raamatuid, vaatas televiisorit ja oli rõõmus iga kingitud päeva üle... Aga lugenud oli ta „Da Vinci koodist” Kaur Kenderini. „Kui ei loe, ei tea ka arvata.” Rummo ütles pensionieas alati, et elab eakohaselt - normaalse inimese elu ja on oma loomulikule loomusele väga lähedal.
Linda Rummo elu ja lavaelu on raamatuks kogunud Lilian Vellerand.
„Lapsepõlves oli meil suur vabadus. Loomulik vabadus. Ei olnud ühtgi ohtu. Oli suur vaba kasvamine,“ mõtiskleb Rummo raamatus.
„Mida kaugemale elad, mida rohkem rolle oled mänginud ja kõik viivad sinna: enda võõraste sulgedega ehtimise juurde. Sa võid ju minna, selja sirgeks ajada, võõra kostüümi selga panna ja tunda, et ma olen nüüd SEE. Aga tegelikult ei ole see. See ei ole sinu loomus, see, mille loodus on sulle kaasa andnud.”
Linda Rummo tegi iseendast iseenda. Uudishimu oli temas elu lõpuni.
