Eestlastele on mõiste “kaluriküla” küll üksjagu segadust tekitav. Kujutame meie ju selle all ette hajali asuvaid puidust taluhooneid või kalurihütte laial lagedal rannaribal… Liguuria rannikul pole ei seda laia lagedat ega ka rohket ehituspuitu – järsud kaljuseinad laskuvad otse merre, vaid üksikutes lahe-soppides on mõni meetrike rannariba ning ehituseks on Itaalias kasutatud ikka kivi. Itaalia kalurikülad on meie mõistes hoopis väikelinnad, kus kitsad tänavad tõusevad ja laskuvad mööda mäekülgi ning tihtipeale on tänavaks vaid trepiastmed. Majad on kitsad, tihedalt üksteise vastu surutud – mägedelt maad lisaks võtta pole niisama lihtne!