SUVEJUTT Kirjanduse lõpp
1.
Olen kolimisest ja rahmeldamisest kuratlikult väsinud. Aastaid on igasugu sodi kogutud ja nüüd vedeleb kogu kupatus mul 18ruutmeetrises toas üksteise otsas. Kui homme veel silmad avan, lähen kindlasti Aurasse. Kingin endale päeva, mil ma ei tee mitte midagi.
Pea on paks ja hing tühi. Aga ma olen elus. Ja ma olen vaba.
Mul ei ole arvutit ega internetti. Üleüldse ei ole mul enam midagi – ei televiisorit, muusikakeskust, külmkappi, pesumasinat, vannituba... Elamisraha on paariks kuuks.
Mul pole enam võimalik ainsatki probleemi ega kohustust mitte kellelegi delegeerida. Kõike tuleb ise teha, mis on vaieldamatult uus asi. Edasi on küsimus alandlikkuses ja õppimisvõimes. Nüüd on vaja silmitsi seista iseendaga, mis on kohati pööraselt raske.
Virgudes palun suhetevaba päeva. Ma ei taha rohkem lähisuhteid! Teatav skisofreenia ju on, sest miski hääl räägib ikka peas, et tuleb otsida armastust, romantikat ja seksi.
Eneserahuldamine jätkub, ent ma lepin sellega. Meelerahu võti ongi leppimises, ennekõike iseendaga leppimises. Võin ennast vihata, kuid kompulsiivset käitumist ei lõpeta ma sellegipoolest. Kui lepin, saan tunda rahu ja vabadust. Naljaga pooleks võin öelda, et taban kaks kärbest korraga – ei oma haigeid suhteid ja saan ka rahulduse. Milleks mulle suhe, kui võin ennast ise rahuldada?!
Olen väga ettevaatlik ja naistest korralikult isoleeritud. Minu eesmärk ei ole jääda igavesti mungaks, vaid õppida ennast üksinduses tundma ja seejärel luua terve suhe.
