Neli nädalat nunnakloostris

Tuttava naise muljed paarist Norra nunnakloostris veedetud päevast mõjutavad mind nii, et veel samal nädalal võtan Pühade Õdedega ühendust. Tunnen, et p e a n minema!

Tingimata tahan minna kloostrisse vabatahtlikule tööle, mitte niisama puhkama. Et neljast nädalast lühemaks perioodiks ametisse asuda ei saa, tuleb kogu puhkus korraga välja võtta. Kloostrikord on lihtne: päevas neli ja pool tundi tööd ning seitse palvust, lobisemine on keelatud, telekas, raadio ja muusika puuduvad, netiühendus on minimaalne ning kella poole üheksast õhtul hommikul kella üheksani ei tohi kellegagi rääkida.

Fjordi valgus

Lennuk jääb hiljaks, nii et Trondheimi jõudes on viimane kloostri poole suunduv rong juba ära sõitnud. Õnneks ei tule mul veeta ööd lennujaama pingil, sest õde S. (The Crazy One, nagu ütleb tema kohta üks teine vabatahtlikule tööle saabunud tüdruk) hüppab hoolimata järgmise hommiku kella neljasest jumalateenistusest niisama hästi kui südaööl autosse ja kihutab mind ära tooma. “Nunnarüü lehvides,” tahaksin lisada, kuid minu suureks imestuseks mitte – tuleb välja, et ka Pühad Õed tohivad kanda teksaseid ja kortsunud pluusi.