Kuradil on üllatavalt positiivne kuvand Eesti rahvausundis
Eesti rahvausundis ei nähta vanapaganat kui kurjuse kehastust. Vaid tegemist oli pigem eraklike meestega, kes keeldusid lugemast issameiet ja ei maksnud vabatahtlikult kirikumaksu. Teisisõnu ei mahutnud selle aja kiriku poolt, kellel oli suur võim, seatud normidesse.
Nõiasabati-teemalistel maalidel kujutatakse kuradit tulemas mustast suitsupilvest ja naisele „takka rautamas“ (nt Frans Franckeni „Must sabat“, 1606). Väga tihti oli Saatan hajutatud erinevatesse loomadesse, kes olid sel juhul nõia familiaarid ehk Saatana käsilased. Saksa usutegelase Hildegard von Bingeni õpetuse järgi ei suutnud kurat laulda, ta sai ainult häälitseda, kuna laulu on inimestele õpetanud inglid. Saatan oli legendi järgi Issanda ahv (simia Dei). Nõiasabati vanim variant oligi just nõidade (või ka haldjate) pidu, mille keskmes oli kurat. Seal olid osa nõidadest veel noored – noviitsid, kes pidid oma kurjust tõestama mõne eriti jäleda teoga, näiteks tooma väikesi lapsi rasva keetmiseks. Teised olid vanemad ja nendega astus Saatan esimesena vahekorda.
Eesti kuradiuurija Ülo Valgu sõnul eelnes demoniseeritud paharetipeo kujutlusele keskaegne kujutlus haldjate peost. Haldjauskumusi põhjustasid tihti hämaruses tekkinud ebamäärased kujutluspildid, teinekord piisas sellest, et karjapoiste ühisterritooriumil avastas mõni karjane oma metsatukast tundmatu tuleaseme ega osanud esialgu muud arvata, kui et see on haldjate temp. Üldse oli fantaasial siinjuures tähtis osa. Haldjataolisi olendeid esineb kõikides folkloorides, kuni kõige madalamal majanduslikul arengutasemel olevate rahvasteni. Vaid lepinguline suhe vanakurjaga pole mingil juhul pärit rahvausundist, vaid tuleneb demonoloogiast.
