Nõidade karm saatus 15-18 sajandi Eestis
25. augustil 1538. aastal tegi Martin Luther oma lauakõnes juttu nõidadest, kes rikuvad ära talumeeste piima, või ja munad. Usujuht ütles: „Seesugune või ja piim muutuvad nende tarvitajate käes kõlbmatuiks. Mina põletaksin need nõiad halastamatult, sest kõik need, kes hakkavad oma ülemustele vastu, tegutsevad Jumala tahte vastaselt ega ole väärt elu.” Dr Luther kõneles pikalt nõidadest ja tegi juttu hoidjanaisest, kes vaatas lapsi halva pilguga. Lapsed jäid haigeks. Tema hingekarjane karistas teda ja nõid sajatanud tedagi hirmsasti, mispeale vaene mees hoopis hinge heitis.
„Lauakõnede” 79. peatükis on Lutheril järgmine määratlus: „Nõiad on nõrgad, sest Saatan ihaldab meie kehasid kogu aeg. Keha on Saatana tahtmistele valla ja vanakuri saadab inimeste juurde incubus’eid (pealpikutajaid) ja succubus’eid (allpikutajaid). Esimesi saadetakse naistele ja teisi meestele.”
Patu juurde kuulus toona ikka homoseksuaalsus, mida siis sodoomiaks nimetati ja teiste ebaloomulike seksuaalsuhetega võrdsustati. Anonüümses käsikirjas „Katarite vead” („Errores Gazariorum”, 1476) kogunevad nõiad Saatana sünagoogi. Saatan on nende meister. Kui nõiad ei too kulda ja hõbedat, siis paneb ketsermeister (Ketzermeister) nad vangi ja valib nende hulgast välja isikud, keda hakatakse lakkuma. Nõia juurde kuulub kratt (spiritus familiaris), kes on ühtlasi Saatan vähendatud kujul, nõid ise on aga, nagu selgub, Saatana kutsikas.
Ei saa sugugi väita, nagu oleks just Luther nõiaprotsessid algatanud, andes nendeks käsu. Pigem vastupidi, ehkki reformaatoritest nõiakütid olid sama innukad kui nende katoliiklastest ametivennad, seda ka Eestis jesuiitliku vastureformatsiooni ajal. Lutheri õpilased uskusid küll varasemast kindlamalt pahelistesse demonoloogilistesse doktriinidesse, kuid loomulikult ei pühendanud nad nõidade temaatikale nii palju tähelepanu kui professionaalsed inkvisiitorid. Paljudesse luterlikesse Saksa linnadesse tuli nõiajaht alles pärast reformatsiooni lõppu, kui Luther oli juba surnud ja ta õpilaste mõju taandunud.
Reformatsioon ei olnud nõiajahi põhjus. Reformatsioon küttis üles kirgi ja klassivaenu, talupojad hakkasid mässama, nad kaugenesid oma isandatest ning see lõi võrreldes keskajaga uue ideelise fooni. Reformatsiooni kõrghetkil ei olnud aega nõidusega tegelda, ehkki see oli üks võimalus vaenlase markeerimiseks. Saksa ajaloolane Wolfgang Behringer on ülevaatlikus tabelis välja toonud, et kogu nõiajahi ajaloo jooksul hukkasid katoliiklased nõidu tunduvalt enam kui luterlased. Lisaks intensiivistas nõiajahti luterlaste ja katoliiklaste vastastikune tegevus, sest kumbki pool võis teisele nõiasüüdistusi inkrimineerida.
Järgnevalt sellest, kuidas kujunesid demonoloogiline maailmapilt ja selle kriminaalõiguslikud järelmid pärast usupuhastust.
Saare-Lääne piiskopi Johannes Kieveli 1519. aasta visitatsiooni-aruannetest selgub, et nii Saaremaal kui Läänemaal tegeldakse laialdaselt lausumisega, ravitsemisega ja viljale sõnade peale lugemisega. See kõik vihjas vohavale ebausule ja nõidadekultusele ning sellest tuli teha järeldused.
Esimene vihje võimaliku nõiapõletamise kohta Eestis pärineb 1529. aastast. Maardu ja Saha mõisate maa ning Birgitta pühade õdede maa piiril öeldakse olevat ristikivi ja mingi auk „sütega ja süteta”). Maia Madara arvates on siin vihje nõiapõletamisele, kuigi see võis olla ka sepaahi.
1519. aastal oli Püha Saksa-Rooma riigi imperaatoriks saanud Habsburgide soost Karl V. Tema imperaatorliku eestkoste all leppisid Saksa riigid 1530. aastal Augsburgis kokku Bambergi kaelakohtukorraldusele põhinevas seadustikus, Constitutio Criminalis Carolina’s. See sai edaspidi Saksa õigusruumis kriminaalõiguslikuks normiks. 1532. aastal ratifitseeriti Carolina Regensburgi riigipäeval, seejärel see jõustus. Carolina kaotas aegapidi kehtivuse kaks sajandit hiljem, Eesti- ja Liivimaal kadus see lõplikult koos pärisorjuse kaotamisega.
Carolina 21. punkt lubas nõidadega karmilt talitada. Neid võis varast ilma jätta, ahistada ja kiusata, ülekuulamisel võis ülestunnistuse saamiseks valu teha. 44. ja 45. punkt rõhutasid, et piinamisele tuleb allutada kõik, kes nõidusega ähvardavad, seda õpivad või õpetavad. 109. punktis anti veel karmim käsk: kui nõid on kõik kurja üles tunnistanud, tuleb ta lõpuks põletada. Rohkem selles kriminaalseadustikus nõia-asjaga ei tegeldud.
Nüüd hakati üle kuulama neid, kes olid mingeid tarkusi jaganud. Ühiskond oli muutunud paranoiliseks.
Briti ajaloolane Henry Kamen on oma teoses „The Iron Century” (1971) nimetanud perioodi 1550–1660 raudseks sajandiks, mil sõda, külm, katk ja nälg käisid pidevalt üksteise kannul. Ent Eesti ühe esimese nõiaprotsessi osalised ei näinud nende raskete aegade algustki, kõnelemata Liivi sõjast.
Legendi järgi läinud Riia kannuvalaja Waldis Burchard 1531. aastal oma naisega tülli. Ta nõidunud oma naise ära ja otsustanud siis laevaga koju Preisimaale purjetada. Solvunud naine öelnud talle: „Jää koos laevameeste ja teiste kaubasakstega merre ja pesku meri seal su jalgu!” Düüna suudmest välja sõites tõusnudki hirmus torm, mis kolm päeva kestnud ja mille lained laeva kahjustanud. Nüüd saanud kapten Waldisel lasuvast needusest teada. Waldise naine seotud selgapidi oma mehe külge ja mõlemad visatud mässavasse merre. Ent torm ei jäänud ikka veel rahule. Laevamees nimega Barthold leidnud vajaliku abinõu ja võtnud kasutusele vastunõiduse. Ta pannud vasaku kinga paremasse jalga ja vastupidi, samuti pööranud ümber oma riided. Murdlainetus lakanud ja tõusnud nii hüva pärituul, et laev varsti Gotlandil väljas olnud.
1542. aasta nõiaprotsessis Rakvere lähistel kaotasid Rakvere timuka käe läbi elu viis Põlula talupoega, nende hulgas mölder Nano ja naine Else.
Põlula mõisaproua Anna von Meck, sündinud Zoyge, tahtnud oma meest ja äia ära mürgitada ja võita hoopis teise mõisa saksa, Jürgen von Maydelli armastust. Ta palunud oma teenija, vana Margarete (Krõõda) abi. Krõõt oli soola kolmekordselt ära lausunud ja käskinud proual selle mõisahärra ja selle isa jalgade ette visata. Vana mõisnik surigi mürgitamise tagajärjel. Anna Zoyge olnud sellest nõuandest nii vaimustunud, et tegi kalleid kingitusi Margaretele ja teistelegi talupoegadele, tema sõpradele, kes Maydelli armumaagiaga töödelnud, nii et see juba päris küpse olnud. Vana nõid sai 2 killingit ja hea kõhutäie süüa, tulevikus lubatud anda ka villane seelik. Peasüüdlasest nõial õnnestus Virumaalt põgeneda. Kaks killingit, mida nõid teenis ja mille Väo mõis välja maksis, oli mõni aeg varem olnud päevilise (tüdruku) päevaraha.
Põlula Johann Mekesist on „Brieflades” juttu, ilmselt on tegu juba mainitud Johanni pojaga (tekst ütlebki: „Johann Johanni poeg”). Dokument on tema kiri 1550. aasta advendiajast, ta tänab selles oma sugulasi eestkoste eest. Jürgen Maydelli isa pärandas poegadele Mechkulli (Mõhkküla, 3 km Põltsamaa lossist) ja aastal 1514 pidi ta olema alles noor. 1524. aastal on seesama Jürgen müünud oma vennale Kose mõisa. 1551. aastaks oli Jürgen surnud.
Katkend raamatust "Nõiaprotsessid Eestis"
