Uue suhteromaani autor Triin Tammert: Paljud väliselt sarnased abielud võivad olla sisult väga erinevad
Triin Tammert kirjutas kirjanikunime Katariina Tammert all suhteromaani, mille tegevus toimub põhiliselt idüllilises Ihaneeme rannakülas. Pealtnäha ilusat elu elavad seal ekspoliitikust meelelahutusärimees Alan, tema koduperenaisest abikaasa Aili ja tolle vend Karl. Kui nende juurde satub modell Õnne, selgub, et miski pole päris nii, nagu paistab. Kirjanduskonkursile „Bestseller“ esitatud käsikiri „Inglid & kelmid. Rannaromaan“ pälvis žürii tunnustuse äramärgitud tööna.
Tsitaat romaanist:
Seltskond siirdus uuesti sauna, iga natukese aja tagant avanes uks ja keegi lippas alasti merre ning siis tagasi. Aili kadus mingi hetk magama, Õnne, Martin, Karl ja Alan jäid.
Varsti pärast ühte ühist kümblust tundis Õnne, et saun on liiga kuum, ta tõusis ja läks uuesti end jahutama. Ta lippas paljajalu üle kastese muru ja mööda suurtest kividest astmeid alla mere äärde. Päike hakkas tõusma. Ta viskas kaasa haaratud rätiku paadiservale ja astus vette, kui kuulis selja taga samme. Ta vaatas üle parema õla. Alan.
“Tead, mida ma mõtlesin, kui ma sind esimest korda nägin?” küsis mees Õnne järel vette astudes. Ja jätkas vastust ootamata: “Ma mõtlesin, et see on selline naine, kellega ma tahaksin abielluda.“
“Kas sa mitte ei ole juba ühe erakordselt kauni naisterahvaga abielus?“ küsis Õnne ülbelt vastu. Mida see mees endast õige mõtles, et tuli sellist juttu ajama?
Alan turtsatas.
Õnne astus sügavamale vette. Põhi oli kivine, nii et püstijäämine nõudis keskendumist, eriti pärast kogu joodud rummi. Alan oli paari kiire sammuga tüdrukust ees, pööras ümber ning suudles teda tugevalt ja kirglikult.
„Sa ei tohi nii teha!“ vahtis Õnne teda vihaselt, kui oli enda lahti rebinud.
„Arvad?“ naeris mees ja suudles teda uuesti.
Õnne pidi endale tunnistama, et see oli hea. Ja päike tõusis, meri oli tüüne ja taevas õrnsinine, jahedavõitu vesi voogas nende alasti kehade ja päikese vahel nagu samet. See osa temast, mis hoidis tal pilgu peal ja vaatas neid asju kõrgemalt ka siis, kui ta oli end purju joonud, nentis, et ilus hetk. Nii ilus. Nii filmilik.
Kui palju on sind tundvate inimeste jaoks romaanis seiku päriselust?
Mu kursavend ütles ükskord naljaga pooleks, et ma olen Eesti oma Taylor Swift, sest ma olen tõesti Päris Elu talendi suur austaja. Ehk et kõigist mu raamatutest võib küll leida nii minuga juhtunud kui ka kuuldud episoode, aga inspiratsiooni saan ka ajakirjandusest, poplauludest, filmidest, loodusest ... igalt poolt. Ja kirjutamise käigus hakkab see kõik alati oma elu elama.
Muide, päriselu teemal: üks armas inimene rääkis mulle hiljuti ühest Tartu tüdrukust, kes algul oli deitinud mitme mehega samast sõpruskonnast ja siis hiljem neist raamatu kirjutanud, ajades vanad sõbrad tülli. Kui ma seda lugu kuulsin, siis tabasin end mõttelt, et mina olen sellega võrreldes tõeline armastusjumalanna olnud – enamik neist, kelle lood mind on inspireerinud, on minu teada pärast seda õnnelikult või õnnelikumalt koos.
Kas keegi tunneb raamatu mõnes tegelases ennast ilmselgelt ära?
Kui ma olen näiteks ühe tegelase kokkupanekuks laenanud midagi kolmelt inspireerivalt inimeselt, siis on üsna tõenäoline, et nad kõik võivad mingi hetk mõelda, et see tegelane on nende pealt maha kirjutatud. Mu esimese romaani tagasiside põhjal sain aru, et mõnes tegelases tundsid ennast ära inimesed, kes mulle tegelaskuju luues kordagi meelde ei tulnud. Nii et lõpuks on see äratundmine vist rohkem igaühe enda peas.
Ja vahel võtab elu selle suuna, millest mina olen esialgu ainult fantaseerinud – teed ühe eriala inimesest raamatus mingi teise eriala esindaja ja siis ta otsustabki äkki ka päriselus just selles suunas kannapöörde teha, raamatust midagi teadmata!
Rannaromaani teemast johtuvalt ei saa ma ometi autorilt küsimata jätta, millised suhtekogemused tal endal on.
Selle küsimuse peale meenus mulle millegipärast üks lõiguke mu värskest romaanist:
“Kas sa oled kunagi mõelnud, milline sa oleksid, kui oleksid naine?” tuli Õnnele pähe naljakas küsimus. Ja jätkas ise: “Kui ma mees oleksin, siis ma oleksin vist tõeline Casanova, muudkui flirdiksin ja võrgutaksin … aga ma oleksin hea ka!”
“Lõpuks tahavad kõik need Casanovad ka ainult selle õigega, oma ühe ja ainsaga olla,” vastas Alan mõtlikult.
„Inglite & kelmide“ tegelased ei käi lihtsalt kuskil veini joomas või salatit söömas, vaid need on kõik konkreetsed Eesti söögikohad. Kas sa ise oled käinud kõigis neis kohtades ja söönud-joonud seal kõike seda, mida söövad-joovad su tegelased?
Jaa, sest mulle väga meeldib hea toidu, teeninduse ja atmosfääriga kohvikutes aega veeta. Mu kunagine rekord on seitse kohvikut ühe päevaga, kulgesin Tartus ühelt kohtumiselt ja koosviibimiselt teisele ning vahepeal tegin lihtsalt aega parajaks. Ja näiteks Tallinnas Nunne tänaval tegutsenud Tilli ja Kummeli kadumisest oli mul väga kahju, see oli nii mõnus kohvik heade magustoitudega ja ma kogesin seal väga õnnelikke hetki! Nii et selle koha raamatusse jäädvustamist kannustas ka soov, et seda mäletataks kauem.
Ma olen ikka mõelnud, kuidas kirjanik oma tegelastele nimed paneb. Kuidas sina paned? Miks just sellised nimed?
„Rannaromaani“ peategelase nimi Õnne tuli mu lapsepõlvesõbranna juhuslikust märkusest. Ta meenutas, kuidas ma rääkisin väiksena, et olen hoopis keegi teine, teise nimega. Need kaks nime, mida ta tookord mainis, on mõlemad praeguseks mu raamatutes esindatud. Aga üldiselt käib nimede panek mul hästi tunde järgi – ma mõtlen tegelaskujule ja tunnetan, milline nimi võiks talle sobida ja tema loomust peegeldada. On juhtunud ka seda, et olen nime juba peaaegu valmis käsikirjas ära muutnud, kui nii on õige tundunud.
Miks sa selle romaani kirjutasid, kas oli mingi konkreetne tõuge?
Ma ei tahtnud seda romaani üldse väga kirjutada, aga see lugu elas ja arenes mu sees, nii et lõpuks tundus, et mul ei ole eriti valikut. Pealegi on armastuse ja suhete teema põnev. Näiteks see, kui paljud väliselt sarnased abielud võivad olla sisult väga erinevad, mõnes on palju armastust ja soojust, mõnes ulub ilusa fassaadi taga külm tuul.
Ma olen mõelnud kõikide oma raamatute puhul ka seda, et ehk aitab või inspireerib mõni sinna kirja pandud lugu kedagi, kes parasjagu oma elus mõne sarnase küsimusega maadleb. Ma olen ka saanud tagasisidet, et nii on juhtunud, see teeb iga kord rõõmu!
Nii et „Bestselleri“ konkurss ei tõuganud sind tagant, et see raamat kirjutada? Oleksid nii ehk naa kirjutanud?
Tegelikult kirjutasin suurema osa sellest romaanist juba päris mitu aastat tagasi. Siis ta seisis tükk aega ja kevadel tundis üks kirjastaja selle vastu huvi, tänu millele võtsin käsikirja uuesti ette ja kirjutasin üht-teist juurde. Küpseks sai ta sügiseks ja kuna „Bestselleri“ konkurss tundus sümpaatne, siis saatsin sinna.
Su raamatu tegelastele mõeldes ja elu üldiselt vaadeldes tekib taas küsimus, miks mõni inimene elab oma elu nii keeruliseks, et mingil hetkel ei tundu ükski võimalik lahendus hea ega mõistlik?
Tegelikult on ju alati lihtne ja lahendused siinsamas. Iseasi, kas jätkub julgust ja otsustavust neid valida. Kui inimene teab, mis ja kes teevad teda õnnelikuks, siis ongi enam-vähem kõik paigas.
Milline on sinu kirjutamise tehnika?
Mu kirjutamise tehnika on üsna sarnane mu elustiiliga, selline pigem voolavalt kulgev – kõik tuleb pigem loomulikult ja ise. Vajadusel ma natuke muidugi süstematiseerin ja korrastan, aga plaan ja struktuur tekib pigem kirjutamise käigus. Selles mõttes oli väga huvitav kirjutada koos Mart Kadastikuga, sest tema tööstiil on täpselt vastupidine, kõigepealt kindel kava ja raamistik, siis muu.
Kas kahekesi romaani kirjutada pole keeruline?
Pigem oli lihtsam kahekesi kirjutada, kogu aeg oli kellegagi arutada ja kui kaasautorilt saabus värske peatükk, siis inspireeris see kohe järgmist enda oma kirjutama.
Kas sul on ka testlugejad? Annad sa enne ilmumist kellelegi lugeda või arutad midagi kirjutamise ajal?
Üldiselt naudin sada protsenti ise otsustamise ja oma maailmas jumala mängimise võimalust, mida raamatute kirjutamine pakub, aga mõnele lähedasele inimesele olen ikka lugeda andnud enne ilmumist. Mida raamat edasi, seda rohkem, sest olen enamasti väga väärtuslikku tagasisidet saanud.
Milline on sinu suhe kirjandusse lugejana?
Kui ma laps olin, siis ema kutsus mind vahepeal raamatukoiks, sest ma ainult lugesin ja lugesin, ning see on üks mu lemmikajaviiteid ka praegu. Lemmikraamatuid on päris palju, viimastel aastatel lisandunutest näiteks Jonas Jonassoni muhe „Saja-aastane, kes hüppas aknast välja ja kadus“ ja Ernest Hemingway viimane romaan „Eedeni aed“. Mulle meeldis ka Kristiina Ehini armas ja soe „Paleontoloogi päevaraamat“ ning Katrin Saali Sauli raamatuid on olnud väga huvitav lugeda. Doris Kareva luuletused päästavad alati päeva ja kui tahan midagi kerget ja helget, siis loen lasteraamatuid, mõnda Astrid Lindgreni oma või siis Gerald Durrelli, kes ajab alati naerma. Uskumatult paljud sõbrad ja tuttavad on ka häid raamatuid kirjutanud, neid loen muidugi ka.
Triin Tammert, kirjanikunimega Katariina Tammert, on sündinud 1982. aastal. Enne romaani „Inglid & kelmid. Rannaromaan“ on Tammertilt ilmunud novell „Hing nr 4257“ (Eesti-Soome kirjandusajakirjas Regina 4/2013), romaan „Lenda minuga“ (2013) ja kaasautorluses Mart Kadastikuga romaan „Paarismäng“ (2014).
Triin Tammert peab ka loovpäeviku tüüpi blogi inspireerivate seikade ja mõttevälgatuste salvestamiseks aadressil http://triinkatariina.blogspot.com.ee.
Raamatu „Inglid & kelmid. Rannaromaan“ esitlus toimub esmaspäeval, 20. juunil kell 18 Solarise keskuse Apollo raamatupoes.
