Novak Djokovic: Ma treenisin ja harjutasin õigesti, aga ma toitusin täiesti valesti
2011. aastal tegi Novak Djokovic meeste profitennises ajalugu: ta võitis kümme tiitlivõistlust, kolm suure slämmi turniiri ja 43 järjestikust kohtumist. Tähelepanuväärne on aga see, et vaid paar aastat varem ei õnnestunud tal üldjuhul ühtegi turniiri edukalt lõpetada. Kuidas suutis valude, hingamisraskuste ja vigastuse küüsis vaevelnud sportlane tõusta maailma esinumbriks? Vastus on hämmastav: ta hakkas teistmoodi sööma! Kuidas ta selleni jõudis, saab lugeda tema raamatust „Võitja serv“.
18 KUUGA ÄPARDUMISE ÄÄRELT MAAILMA PARIMAKS
JUST SIIS, KUI HAKKASIN TIPPU JÕUDMA, kukkusin ma põhja. Olin 19-aastane tundmatu nooruk sõjast räsitud riigist, kes oli ootamatult profitennise lavale sattunud.
Võitsin järgemööda üheksa mängu ja olin 2006. aasta Horvaatia lahtistel meistrivõistlustel favoriit. Staadionitäis publikut oli minu poolt ja mu meeskond innustas mind kõrvalt.
Ja ometi ei kuulnud ma neid. Suutsin kuulda vaid kohinat kõrvus. Tundsin vaid valu. Miski pigistas mu nina kinni, rinna peal oleks end justkui sisse seadnud karu ja jalad näisid olevat betooni täis valatud.
Vaatasin üle võrgu oma vastast Stanislas Wawrinkat. Heitsin pilgu nende istekohtade poole, kus istus mu ema. Ja siis äkitselt tõmbas maakülgetõmbejõud mind selili ja ma lebasin punase saviga väljakul ning vaatasin lõõtsutades üles Horvaatia taevasse.
Needus – see müstiline jõud, mis röövis minult ilma igasuguse hoiatuseta viimse kui jõuraasu, oli mind taas kord kätte saanud. Ükskõik kui tugevasti ma ka ei hinganud, õhk ei jõudnud mu kopsudesse.
Mu isa Srdjan tormas koos arstiga väljakule, sikutas mind kättpidi üles ja pani väljaku äärde toolile istuma. Vaatasin ema poole, kes nuttis oma kohal, ja teadsin. See turniir on otsa saanud.
Ja võib-olla on ka minu eluunistus otsa saanud.
Suurem osa inimestest ei otsusta kuueaastaselt, mida nad elus saavutada tahavad, aga mina tegin seda. 13 aastat enne seda võistlust istusin Serbia mägisel ääremaal asuvas linnakeses Kopaonikis meie pere tillukeses elutoas – mu vanemad pidasid allkorrusel väikest pitsakohvikut – ja jälgisin, kuidas Pete Sampras Wimbledonis võitis. Ning ma teadsin: ühel päeval seisan seal mina.
Ma polnud seni tennist mänginud. Mitte keegi minu tuttavatest ei mänginud seda. Serbias polnud tennis eriti tähtis spordiala, nagu näiteks epeevehklemine. Ja selles eraldatud maanurgas asuvas linnakeses, kus meie pere elas, polnud võimalik enam Londoni glamuurist kaugemal olla. Ometi teadsin ma sel hetkel täpselt, mida ma üle kõige tahan: tahtsin tõsta Wimbledoni võidukarika kõrgele pea kohale, kuulda pealtvaatajate juubeldamist ja teada, et minust on saanud maailma parim tennisist.
Olin nelja-aastane, kui vanemad ostsid mulle väikese vikerkaarevärvides reketi ja mõned plastmassist pallikesed ning ma võisin veeta tunde neid palle vastu meie perekohviku seina tagudes.
Aga kui ma tol päeval Samprast mängimas nägin, siis ma teadsin.
Pühendusin järgmised 13 aastat iga päeva oma eesmärgi saavutamisele. Mu perekond, kes tõi lugematuid ohvreid; sõbrad, kes olid mulle algusest peale toeks; mu treenerid, õpetajad ja fännid – kõik nad koondusid minu selja taha, et teha eluunistuse täitumine minu jaoks võimalikuks.
Aga miski minus oli katki ja korrast ära. Mõni nimetas seda allergiaks, mõni astmaks, mõne meelest oli see lihtsalt halb vorm. Aga ükskõik kuidas me seda ka ei nimetanud, ei teadnud mitte keegi, kuidas minu seisundit parandada.
See polnud esimene kord, mil ma suurel turniiril kokku kukkusin.
Aasta varem, kui ma olin äsja ATP tabelis 153. Kohale jõudnud, šokeerisin kaheksanda paigutusega Guillermo Coriat sellega, et võitsin oma elu esimestel Prantsuse lahtistel meistrivõistlustel tema vastu esimese seti. Ent kolmandaks setiks olid mu jalad justkui tina täis, ma ei suutnud hingata ja lõpuks ma katkestasin. „Ta oli juba varsti pärast algust ilmselgelt väsinud,“ märkis Coria pärast mängu. „Kui sa oled hea tervise juures, siis pead suutma palava ilmaga terve pika matši mängida.“
Kolm kuud hiljem olin USA lahtiste avaringis, mängides Gael Monfilsi vastu, ja seal kukkusin ma sõna otseses mõttes väljakul kokku. Lamasin 27-kraadises kuumuses maas nagu kuivale uhutud vaal, nägin hirmsat vaeva hingamisega ja ootasin treenerit.
Pärast nelja piinlikkust tekitavat time-out’i õnnestus mul see mäng küll võita, kuid mind vilistati väljakult minema ja minu halb füüsiline vorm oli kogu turniiri kõneaineks. „Võib-olla peaks ta midagi teisiti tegema,“ pani Monfils ette.
Ma proovisin. Tänapäeva profitennises loeb väga palju iga väike muutus mängu tehnilises tasemes, füüsilises vormis või vaimses seisundis. Treenisin igal hommikul ja pärastlõunal, tegin jõutreeningut või jooksin iga jumala päev tundide viisi jooksulindil. Kui das ma sain olla halvas vormis? See polnud võimalik. Vahetasin jalanõusid, proovisin uusi treeningrežiime. Vahetasin ka treenereid, kuna arvasin, et miski muudatus mu tehnikas võiks mind needusest
vabastada. Mulle tehti ninaoperatsioon lootuses, et see aitab mul vabamalt hingata. Iga asi aitas veidike, nii et hooaeg hooaja järel muutusin ma natuke tugevamaks ja tervemaks. 2007. Aastal sai minust teine mängija, kellel õnnestus võita mõlemat, nii Roger Federeri kui ka Rafael Nadali pärast nende tippu tõusmist.
Aga ometi oli mul iga kord, kui ma astusin pika sammu oma unistusele lähemale, selline tunne, nagu oleks mul ümber keha köis, mis mind tagasi tõmbab. Tipptennis on üks katkematu 11 kuu pikkune hooaeg ja stabiilsuse võti peitub võimes kiiresti enne järgmist kohtumist taastuda. Ma võisin ühe turniiri võita, aga seejärel kukkusin järgmise ajal kokku; võitsin ühe üliolulise mängu, aga langesin järgmisel turniiril juba eelringis välja.
Võib-olla polnud minu probleem füüsises, vaid psüühikas: hakkasin võtma ravimeid, harrastama joogat ja püüdsin oma meelt vaigistada. Treenimine muutus minu jaoks obsessiivseks: 14 tundi iga päev ei teinud ma muud, kui keskendusin oma mängu füüsilise ja vaimse poole parandamisele. Ja selle käigus sai minust üks maailma parimaid tennisemängijaid.
Aga mul oli unistus ja ma ei kavatsenud olla üks paremate seas. Maailmas oli kaks meest, Federer ja Nadal, kes olid parimad, ja nende jaoks ei olnud ma muud kui ajutine ebamugavus, mängija, kes võib katkestada iga hetk, mil mäng muutub karmiks. Need mehed olid eliit – mina olin justkui kahe rea vahele kinni jäänud.
Võitsin oma esimese suure slämmi turniiri, Austraalia lahtised meistrivõistlused 2008. aasta jaanuaris – läbimurre! Kuid aasta hiljem pidin Andy Roddicki vastu mängides jälle turniirilt eemale astuma. Tiitlit kaitsev tšempion jätab turniiri pooleli?! Mis mul viga on? „Krambid, linnugripp, Siberi katk, SARS, tavaline köha ja nohu,“ rääkis minu kohta Roddick. Ta viskas minu sagedaste haigestumiste üle nalja. Isegi Federer, kes on nii vaikne ja härrasmehelik, oli minu suhtles kahtlev ja ütles reporteritele: „Teate, mis puudutab tema vigastusi, siis minu meelest on ta naljanumber.“
2009. aasta lõpus viisin oma treeninglaagri üle Abu Dhabisse lootuses, et kui treenin Pärsia lahe kõrvetavas kuumuses, siis olen Melbourne’is toimuvateks Austraalia lahtisteks paremini valmis; et võib-olla aitab parem aklimatiseerumine lõpuks ometi mul oma hädadest üle saada.
Alguses näis, et saingi mõistatuse lahenduse kätte. 2010. Aasta 27. jaanuariks olin jõudnud Austraalia lahtiste meistrivõistluste veerandfinaali, olles sel teel oma vastased kergelt alistanud.
Veerandfinaali mängus oli minu vastaseks Jo-Wilfried Tsonga, maailma kümnes tennisist. Mina olin selles edetabelis kolmas. Kaks aastat varem olin Tsongat samal väljakul võitnud, viies 21-aastaselt koju oma esimese suure slämmi turniirivõidu. Sel korral oli mul vaja sama hea olla. Ei, veelgi parem.
Tsonga on 90 kilo lihasmassi, üks suuremaid ja tugevamaid mängijaid tennises, ja tema servikiiruseks on 140 kilomeetrit tunnis. Kui ta oma keharaskuse vastulöögiks rakendab, siis tuleb pall raskelt, kiiruse ja topspin’i seguna, ja seda vastu võttes on tunne, et see lihtsalt rebib sul reketi käest. Ja ometi liigub Tsonga mööda väljakut ülimalt vilkalt. Tol päeval nägi ta oma neoonkollases T-särgis välja nagu päike, sama suur ja igikestev. Esimene sett läks talle 7 : 6 pärast seda, kui ta oli karistanud mind kiire lõppmänguga ning pannud publiku vaimustunult ikka ja jälle püsti kargama.
Kuid teises setis hakkas mu hullumeelne treeningettevalmistus oma vilja kandma. Võitsin selle seti 7 : 6 ja hakkasin tema mängu kontrollima, jooksutades teda mööda tagajoont edasi-tagasi. Üksikmängu väljaku laius on 18,3 meetrit ja ma suutsin seda pikkust katta sama hästi kui ükskõik kes teine. Kolmanda seti võidu sain kergelt, 6 : 1. Ta oli mul peos. Ja siis juhtus see jälle. Tsonga oli neljandas setis ees 1 : 0, kui mind tabas nähtamatu hoop. Ma ei suutnud hingata. Kui Tsonga võttis järgmise geimi, tõusis mulle midagi kurku – ma palusin pukikohtunikult vaheaega, et tualetti minna. Ma ei tahtnud, et mu vastane näeks, mida ma teen. Tormasin riietusruumi, varisesin kokku ja kukkusin põlvili.
Klammerdusin WC-poti külge, kõht sparmides, ja mul oli tunne, et oksendan endast välja kogu oma tugevuse. Kui ma väljakule tagasi läksin, olin hoopis teistsugune mängija. Tsonga teadis, et mu keha ütles üles, ning ta sai oma pallingul mind jooksutada mööda väljakut edasi-tagasi nagu mängukanni.
Tunnetasin, et publik läks üle tema poolele, tema palling tundus veelgi kiirem ja tugevam… aga võib-olla olin mina aeglasem ja nõrgem. Minu vastasmängijaks oleks olnud justkui hiiglane. Enam kui korra jätsid tema löögid mu jalad väljaku plastkatte külge kinni. Ma lihtsalt ei suutnud neid liigutada. Tsonga võitis neljanda seti 6 : 3.
Viienda seti alguseks oli kõigil kohalolijatel selge, millise tulemusega see mäng lõpeb. Langesin oma pallingul seisus 0 : 40, kui Tsonga juba juhtis 3 : 1, oma karjääri lõige madalamasse punkti. See kujunes murdeliseks nii mitmeski mõttes. Pidin tegema ideaalse pallingu, et Tsonga kaotaks tasakaalu ja mina saavutaksin mingigi kontrolli. Selleks et mul oleks üldse võimalus mängu tagasi tulla, oli mul vaja teha elu parim palling, parem kõigist neist sadadest tuhandetest, mida ma olin elus jooksul teinud.
Põrgatus, põrgatus. Heitsin palli õhku. Üritasin ajada rindkere võimalikult laiaks, kuid tundsin siis üle kogu rinnaku tugevat pitsitust. Ma oleksin justkui reketi asemel Thori kirvega vehkinud. Mu keha oli murdunud.
Viga.
Mu vaim oli murdunud. Põrgatus, põrgatus. Serv.
Topeltviga. Geim Tsongale.
Lõpp tuli kiirelt ja armulikult nagu hukkamine. Pärast üle võrgu kätlemist tantsis Tsonga mööda väljakut ja õhutas publikut kaasa elama, ise energiast ja jõust pakatades. Mina olin omadega läbi. 17 aastat igapäevaseid treeninguid ja ikka ei tundnud ma, et oleksin füüsiliselt või vaimselt piisavalt tugev, et olla samal väljakul parimate mängijatega. Mul olid oskused, anne ja tahe. Mul olid vahendid, et proovida kõikvõimalikke vaimseid ja füüsilisi treeninguid, mida üldse on välja mõeldud; mul olid vahendid, et minna maailma parimate arstide vastuvõtule. Ma treenisin ja harjutasin õigesti. Aga ma toitusin täiesti valesti.
Novak Djokovic „Võitja serv“, kirjastus Pilgrim 2016
