Raio Piiroja meenutab: kui peremehed käisid külas kolki saamas
See, milles Eesti vutikoondis 27. märtsil 2002 Venemaa alistab, on väidetavalt maavõistlus, rahvakeeli ka sõprusmäng. Raio Piiroja vaidleb äsja ilmunu raamatus „Ninamees Raio Piiroja. Õhuvõitleja“ sellele praegugi vastu: "See polnud enam jalgpallgi, see oli sõda!"
Imelik, et Nõukogude Liidu ajal sündinud ja tosin aastat kasvanud Raio Piiroja märkab pettuda, kui külalisprovokaatorid heiskavad loosungi, mis teatab, et peremehed tulid tagasi. Kas ta ei taju asjade loomulikku kulgu, kui samast rühmast lendavad väljakule raketid ja tribüünil puhkeb lament, mida K-komando peab maha suruma kumminuiadega? Kas on selles midagi hämmastavat, kui külla tulnud peremehed Eesti trikoloori süütavad ja lahkuvad seejärel trellide taha, käed raudus?
Kongi viidutel on õigupoolest lihtsamgi kui neil, kes tribüünile jäävad, sest nad pääsevad õudse lõpplahenduse nägemisest.
Tiksub 87. minut, kui Andres Oper oma teise värava lööb ja Eesti 2 : 1 võidu võtab.
"Ma ei tundnud, et mängul olnuks poliitiline maik. Kuid võita riiki, kes meid okupeeris – see on suur asi," ütleb päevakangelaste rünnakuliider.
Piiroja noogutab: "Just tänu sellele, et osa vastasleeri fännidest nii inetult käitus, jäi see võit elu magusaimaks. Kaalukamaid kordaminekuid oli hiljem küll."
Jalgpalli liidu toonane president Peeter Küttis kevadel 2016: "Au meie vutifännidele, et nad provokatsioonidele ei vastanud! Et keegi teda löönud mehele vastu andis, polnud provokatsioonile, vaid otsesele rünnakule vastamine."
Venemaa alustaski Tallinnast kurba aastat
Eelmisel aastal üldse võiduta jäänud Eesti alustas uut vahvalt. Kaks nädalat enne Venemaa võõrustamist saadi Itaalias Montecatinis tulemusega 2 : 0 jagu seal MM-i finaalturniiriks valmistunud Saudi Araabiast.
MM-i ootuses elasid ka Venemaa vutimehed ja loomulikult saabusid nad Tallinna selgete favoriitidena. Polnud kindlasti nende süü, et üks jagu "fännidest" kandis punasärke kirjaga CCCP ning lehvitas sirbi ja vasaraga lippe. Pigem vastupidi. Pärast mängu olid pallurid muidugi pettunud, aga pressikonverentsile läkitatud abitreener Mihhail Gerškovitš lausus viisakalt: "Tunnistan, et Eesti oli seekord parem." Tõsi, pisut mõelnuna lisas ta: "Kui aga kohtuksime temaga kümme korda, siis tõenäoliselt ei saaks ta enam ühtki võitu."
Suvel Jaapanis ja Lõuna-Koreas peetud MM tootis venelastele samuti haljast pettumust. Alagrupis kaotati jaapanlastele 0 : 1 ja belglastele 2 : 3 ning kaheksandikfinaali polnud enam asja.
Lillekülas ikka, aga nüüd A. Le Coq Arenal
Hiljuti A. Le Coq Arenaks ristitud Lilleküla staadionil ja 5000 pealtvaataja silme all korraldas esimese ohtliku rünnaku Venemaa. Pikk keskkaitsja Viktor Onopko saabus nurgalöögi ajaks meie trahvikasti ja tema peale pall rihitigi, ent sama kasvu Piiroja ei lasknud õiget lööki teha. Eesti jäi sadulasse.
11. minutil viskas Martin Reim audi välja Zelinskile, kes suunas palli Sergei Terehhovile. Oper sai Terjalt hea lühisöödu, spurtis vastaste kaitsjast Dmitri Sennikovist mööda ja saatis nahkkuuli väravavaht Ruslan Nigmatullini jalge vahelt paremasse nurka, võrku. 1 : 0, ja rõõmuõhkvel tribüünid muutusid veel sinimustvalgemaks.
18. minutil mängis Moskva Spartaki edurivimees Vladimir Bestšastnõhh Eesti kaitsjad üle, jõudis puurivaht Martin Kaalmaga silmitsi ja viigistas raskusteta. 1 : 1, ja staadionimurule langesidki lõõmavad raketid.
23. minutil oli tavapäraselt rüganud Raio Piiroja näiliselt lähedal omaväravale. Ta andis Kaalmale tagasisöödu, mida Tibu paraku kätte ei saanud. Vaikne pall veeres kodupubliku hirmunud pilgu all postist mööda vaid paarikümne sentimeetri jagu. "Me ei kuulnud kohutavas lärmis teineteist, nii see arusaamatus tekkis," selgitas Kaalma. Piiroja muigas: "Nii oligi mõeldud!" Seda peeti naljaks, aga Piiroja selgitab: "Pijpers sisendas meile visalt, et kui raskes olukorras tuleb oma väravavahile sööta, siis ikka nii, et pall poleks postide vahele sihitud. Talitasingi reflektoorselt nii, aga viivuks ehmusin seekord vist isegi."
Venemaa ründas loomulikult rohkem, aga eestlased ei piirdunud kaitsega. Näiteks sai kohe pärast vaheaega hästi löögile Haavistu. Ning loomulikult tegi väravas suurt tööd Kaalma, kelle eneseusk kasvas koos kogemuste pagasiga.
54. minutil päästis Oper meeskonna, tõrjudes väravajoonel Dmitri Sõtšovi lähilöögi peaga.
62. minutil võinuks pärast Reimi head püstsöötu sooritada seitsmelt meetrilt üliohtliku löögi Zelinski. Ent ilmselt uskus ta nagu venelasedki, et jääb suluseisu, ega olnud olukorraks valmis – võimalus luhtus.
Igatahes arstidelt viimasel hetkel mänguloa saanud Reimi jätkus haige jala kiuste kõikjale. Sama agar oli tema terve jalaga naaber Marko Kristal.
Venemaa ründajad otsisid innukalt väravateed, aga mänguaeg hakkas lõppema.
Kiitus Viikmäele, Saharovile ja Operile
Pijpers hoidis tempot, vahetades väsinud meeste asemele värskemaid. 67. minutil tuli Zelinski kohale Kristen Viikmäe, 81. minutil võttis Haavistu töö üle Aleksander Saharov.
Ning siis too 87. minut. Eesti rünnak näis luhtuvat, kaitsja Igor Tšugainov löntsis võidetud palliga ja otsis, kellele see ette sööta. Tema selja taga otsustas Viikmäe spurtida ja tal õnnestuski pall Tšugainovi jalalt Saharovile lükata. Imelise snaiprivaistuga Oper oli juba Viikmäe sööstu märgates hakanud kiirust üles võtma ja kui nüüd Saharov talle palli viivitamata edasi andis, polnud teiseks poolajaks väravasse vahetatud Aleksandr Filimonovil enam võimalust. 2 : 1, ja A. Le Coq Arena rõkkas!
Veel hingeldav Oper püüdis ETV kaamera ja mikrofoni ees rahulik olla: "Nemad on tippsats, meie oleme ikkagi natuke nõrgemad. Me pidime ootama oma šanssi. Lõime ise kaks väravat!"
Piiroja sai kaaskodanike ehmatamisele vaatamata ohtralt kiita, aga ise rääkis Postimehele, et edu tagas Venemaa poolkaitsjate tulemuslik takistamine. "Martin ja Marko ei jäänud kordagi hätta, meie keskväljamehed olid paremad. Olime mänguks hästi häälestunud."
Gunnar Press „Ninamees Raio Piiroja. Õhuvõitleja“, Menu Kirjastus 2016
Martin Reim Raio Piirojast:
“Raio Piiroja pole tavaline sell, tema oli platsil hull. Oli heas mõttes hull, kes möllas ringi, tahtmisest tulvil! Kui Raio meeskonda tuli, nägime ja teadsime kõik, et tal pole õiget vutitehnikat. Aga ta kasvas kiiresti, sisemine jõud oli vääramatu. Ning Raio tõestas end juba teises täispikas koondisemängus, Fääri saarte tormilahingus. Raiost sai koondise raudvara, pärast minu lõpetamist kapten.
Temas kui inimeses ei leia isegi lambiga otsides ühtki halba joont. Lihtne ja abivalmis kaaslane, igaks väljakutseks valmis. Nii hakkaja, et tee temaga koos mida iganes, ikka tundub kõik kättesaadav. Kuulsus ei kõiguta teda üldse.”
