Eesti palveränduri teekond Santiago de Compostelasse: rännu ajal oli mul kogu aeg nälg ja sõin kolm korda rohkem kui kodus
Maarja Paesalu läbis jalgsi 760 kilomeetri pikkuse palverännaku mööda Põhja-Hispaaniat Portugaletest Santiago de Compostelasse ning pani oma muljed kirja raamatus „Ehtsa elu maik“. Maarja tutvus rännul sakslanna Kathrini, solveenlanna Nika ja viimase koeraga, aga kaotas nad järgmisel hommikul silmist.
14. september
Santoña – Güemes. 24 km
Öö telgis oli oodatust jahedam ja niiskem. Hommikul ärkasime hilja, päike oli ammu tõusnud. Venitasime, mis me venitasime, aga astuma tuli ikka hakata, pääsu polnud. Eksisime Santoña külast välja minnes ära, aga õnneks pani Nika lõpuks ühte kollast noolt tähele. Tal oli noolte leidmise peale uskumatult hea nina. Nika juhtimise all tegime iga tunniajase kõndimise järel väikse pausi, kuna see olevat tervisele hea. Pauside tegemine oli suurepärane asi, aga selle tõttu liikusime edasi aeglaselt ja jõudsime õhtul sihtpunkti määratult hilja, nii et polnud mahti enam ringigi vaadata. Kell oli palju, ruttu tuli minna pesema, siis pesta oma riided, siis õhtust süüa ja magama heita. Teisalt oleksime kiiremini käies jälle liiga vara sihtpunkti jõudnud ja enamikes kohtades pole pärast väikest ringkäiku teha midagi muud, kui oodata õhtusöögiaega ja kohalikus baaris õlut libistada.
Santoña külast paari kilomeetri kaugusel ookeani ääres oli uhkete müüridega vangla. Vangla tundus väljast üsna luksuslik, lausa palee moodi. Mis viga seal vangis istuda! Turgutasime end hommikukohvigaja valmistasime vaimu ette järgmiseks katsumuseks, sest meid ootas ees sada meetrit järsku mäkketõusu. Tänasin õnne, et mul olid jalas mu tugeva tallaga matkasaapad, sest kivide vahel turnides tahtis jalg mitu korda kahekorra minna. Tee oli väga kitsuke ja appi tuli võtta käed, et paremat toetuspunkti leida ja mitte libastuda. Alla vaadata ei maksnud: siis hakkas pea ringi käima. Üles jõudnud, avanes paremalt meeltülendav vaade Berria külale ja rannale, teisel pool laius Noja kaunis rand ja taamal paistis Noja külakiriku torn. Hingeldasime ja ahmisime sisse värsket ookeaniõhku. Leidsime, et rannad on imekaunid, turnisime läbi häda mäest alla ja tegime Noja rannal väikse turgutuspeatuse. Kathrin käis esimest korda elus ookeanivees ujumas.
Kuna tal ujumisriideid kaasas polnud, võttis ta end pesu väele ja tormas lainetesse. Välja tulles väitis ta, et on uuesti sündinud. Noja küla külje all oli rannaäärne vesi suuri teravaid mustjaid kive täis. Kaugelt tundusid need nagu uppunud laevade tükid või murtud tiibadega mustad linnud, keda torm on kaldale uhtunud. Päevitajaid oli rannas palju ja kui külla jõudsime, siis jäin värviliste päevavarjude, roosakassinise ookeani ja mustjate kivinukkide kooslust imetlema ning kaotasin sõbrad täiesti silmist. Eksisin kuurortkülakeses ära ja pidin ühest hotellist teed küsima. Mulle öeldi, et olen natuke valel teel, aga kui ma paar kilomeetrit edasi lähen, siis jõuan taas palverännuteele.
Jõudsin tõepoolest camino’le tagasi ja tegin puude all väikse peatuse, et vaadata, kas sõbrad ilmuvad kuskilt välja. Ei ilmunud. Tundsin korraga, et üksinda on palju raskem käia kui mitmekesi. Vajasin iga viiesaja meetri järel peatust, sest jalad olid rasked nagu puupakud. Hispaania päike oli halastamatu ja palavus hakkas hinge matma. Kes ütles, et september on palverännaku tegemiseks jahe aeg! Hakkasin mõistma, miks rändurid end varavalges üles ajavad ja ruttu teele asuvad.
Nägin maamajasid, mille varjulistel terrassidel hispaania perekonnad einet võtsid. Oli ju pühapäev, mil pered kokku kogunevad ja seltsielu elavad. Kõlistati veiniklaase ja klõbistati kahvleid, mõned einestajad ei pidanud paljuks mulle lehvitada. Ühe maja õuel patseeriv kanakari hakkas kaagutama, kui ma mööda loivasin. Ootasin taas tükk aega, aga välja ei ilmunud ei sõpru ega ka ühtki teist rändurit. Õhk virvendas palavusest ja kaugelt kostis koerte haukumist. Küllap oli Vili kusagil seal ja külakoerad tervitasid teda. Vana kivisilla varjus vuliseva jõekese kaldal tegin peatuse, et pisut küpsiseid süüa.
Rännu ajal oli mul kogu aeg nälg ja sõin kolm korda rohkem, kui ma kodus söön. Energiakulu tõttu võis muudkui pugida head-paremat, kartmata, et see kehakaalu oluliselt mõjutaks. Rännuteele jäävate külade-linnade restoranides olid palveränduritele ka eraldi lõunapakkumised: üheksa või kümne euro eest võis rändur endale lubada kolmekäigulise lõuna koos veini ja magustoiduga. Jõukamad rändurid kasutasid seda võimalust iga päev ja mõnigi neist võttis kaalus pisut juurde. Vaesemad rändurid, mina kaasa arvatud, ostsid toitu pigem poest ja käisid väljas söömas harvemini.
Sihtpunkti, Güemese külla, oli kõigest kolm kilomeetrit. Marssisin romantiliste maamajade, viljapuuistanduste ja pikkade põldude keskel edasi ja mõtlesin, et kolm kilomeetrit läheb lennates. Eksisin. Põhjatee kuulsaim albergue, kuhu sel päeval plaanisin jõuda, oli Güemese külast väljas väikese mäe otsas. „Miks see mind ei üllata?” kirusin endamisi ja ronisin puhkides mäest üles.
Öömaja uksel seisis habemik vanataat, kes mind terava pilgu ja tugeva käepigistusega tervitas. Minu higisel ja päiksest põlenud näol oli lai naeratus. „Olen nii õnnelik, et lõpuks kohale jõudsin!” kuulutasin ma talle ja küsisin oma suures õhinas, kas tema ongi isa Ernesto, kuulus vaimulik, kes seda öömaja peab ja kellest nii palju on räägitud. Habemik ütles, et tema on küll isa Ernesto, aga seda ta ei tea, kes mina olen. „Ma olen Maria Eestimaalt,” tutvustasin ennast. Hispaanlastele olin Maarja asemel lihtsama häälduse pärast alati Maria. Habemik kutsus seepeale ühe ümmarguste prillidega hipsterliku tüübi ja ütles, et ta näitaks mulle toa kätte. Siis manitses ta mind, et ma end korda seaks, sest kell seitse peavad kõik palverändurid suurde elutuppa kogunema, et harivat loengut kuulata ja siis ühisele õhtusöögile suunduda.
Isa Ernesto albergue oli väga suur maamaja, kus olid avar söögi- ja elutuba, uhkete mosaiikidega kabel ning aed, kust avanes vaade mägedele. Aias oli hulk väikseid majakesi, kuhu samuti palverändureid paigutati.
Magasin väga hubases toas koos seitsme teise palveränduriga. Üks neist oli noor ameeriklane, kes oskas isegi paar sõna eesti keelt ja oli kunagi Tallinnas käinud. Hämmastav, kui väike on maailm! Palverändureid oli tol õhtul ööbima tulnud ligi nelikümmend inimest viieteistkümnest eri riigist, nii et kui kella seitsmeks loengut kuulama kogunesime, sai elutuba rahvast täis. Mind häiris pisut see rahvahulk, kuigi usun, et Prantsuse tee rahvamassidega võrreldes oli see kõigest väike grupp inimesi.
Õnnelike, kuid väsinud nägudega palverändurid istusid patjadele ja toolidele loengut kuulama. Isa Ernesto asemel seisis meie ees hoopis karmide näojoontega tõsine keskealine onkel. Loengut pidav mees töötas massiivses vanglas, mida me hommikul tee ääres näinud olime.
Vabal ajal käis mees palverändurite öömajas vabatahtlikuks. Isa Ernestol on vabatahtlikke abiks päris palju, sest ta on juba vana mees ja jaksu jääb väheks. Lisaks palverändurite eest hoolitsemisele tegelevad isa Ernesto ja tema meeskond erinevate ülemaailmsete heategevusprojektidega.
Vanglaametnik rääkis põhjalikult isa Ernesto missioonist ja sellest erilisest palverändurite öömajast, kus meil kõigil oli au peatuda.
Isa Ernesto oli alustanud oma vaimulikuteed ühes karmis Põhja-Hispaania mägikülas, reisinud hiljem mööda maailma ringi ja istunud Franco diktatuuri ajal isegi vangis. Kaheksakümnendate aastate alguses otsustanud isa Ernesto, et tahab palverändureid teenida ja neile oma kogemusi jagada, ning lasknud oma vanematekodu, rohkem kui sada aastat vana maamaja juurde ehitada palverändurite öömaja.
Vanglaametnik oli tegelikult suur naljamees. Ta märkis, et kui kohalike hispaanlaste käest küsida, kus lähim albergue võiks olla, siis vastatakse alati, et nelja kilomeetri kaugusel. Oma nahal kogetu põhjal teadsin, et ta jutus oli tõetera sees. Veel jagas ta infot, et ülejärgmine päev peame mõned kilomeetrid rongiga sõitma, sest palverännutee läheb üle rongisilla, millel kõndimine on eluohtlik. Piletit ei tasuvat osta. Kui kontroll peale tuleb, siis halvim, mis saab juhtuda, on see, et jänesest palverändur viiakse vanglasse, kus töötab toosama vanglaametnik ja küllap tema juba aitab. Alati võib muidugi ka vanglasse paigale jääda, et ube kasvatada. Sealsed vangid nimelt kasvatavad ja müüvad ube ning ubade müügist saadud raha annavad nad heategevuseks ja ostavad endale selle eest ka tarbeasju.
Õhtul pakuti ränduritele maitsvat kehakinnitust, mis andis hingelegi toitu, sest ühise laua taga söömine oli rituaal, mis kõik palverändurid suureks kogukonnaks ühendas. Tegelikult oli söök üsna lihtne: eelroaks nuudlisupp, põhiroaks riis kanalihaga, magustoiduks jogurt ja joogiks vein ning vesi. Keegi ei pirtsutanud, viimnegi toiduraas söödi ära ja rändurid said hakata leiba luusse laskma. Õhtusöögi ajal lauldi sünnipäevalaulu ühele Mongooliast pärit naisele, kes isa Ernesto sõnul oli kõige esimene Mongoolia palverändur, kes ta öömajja kunagi sattunud. Mongoolia naine oli üsna häbelik, aga siiski rõõmus, et teda meeles peeti. Ta rändas koos oma hispaanlasest peigmehe Javieriga, kes oli suur uhkeldaja ega jõudnud teistele ära kiita, mitu palverändu ta on teinud ja mitmest varbaküünest oma rännakute jooksul ilma jäänud.
Õhtusöögiks jõudsid kohale Nika, Kathrin ja Vili, kes olid mind nähes ütlemata õnnelikud. Nad olid mind kaua aega Noja külas oodanud, teadmata, et eksisin ära ja läksin väikse ringiga pisut teist rada. Siis olid nad ootamisest väsinud ja hakanud edasi minema, mis neil aga palavuse tõttu väga kiiresti ei õnnestunud. Enne isa Ernesto öömajja jõudmist jäänud nad äiksetormi kätte. Kui mina teel olin, siis kogus kaugel silmapiiril alles tumedaid pilvi, minu sõbrad said aga Kaljuselle tormi endale kaela. Soe nuudlisupp puhus neile õnneks elu sisse.
Enne magamaminekut ajasin natuke vabatahtlikega juttu. Isa Ernesto öömajas olid vabatahtlikuks teiste hulgas ka mõned endised vangid, kes olid korraliku käitumise eest tingimisi vabaks lastud ja käisid nüüd albergue’s ühiskondlikult kasulikku tööd tegemas. Tundsin endiste vangidega suhtlemise ees esialgu vaistlikku hirmu, sest ma ju ei teadnud, millega nad minevikus hakkama olid saanud. Eelarvamused aga haihtusid tasapisi, sest minuga käituti väga sõbralikult. Üks endistest vangidest oli käbe ja asjalik mees, kes hoiatas mind, et ma rännu ajal suvaliste inimeste autode peale ei istuks. ja andis pätile kõva hoobi õrna kohta. Teine vabatahtlik, keskealine koduperenaine, küsis murelikul pilgul, kuidas ma niiviisi üksi rändan ja kas ma ikka jumalat usun. „Usun kõrgemat jõudu, mis mul silma peal hoiab,” ütlesin tasa. Naine võttis mul seepeale kõvasti käest kinni, vaatas mulle silma sisse ja soovis mulle rännuks ja kogu eluks kõigekõrgema kaitset.
Maarja Paesalu „Ehtsa elu maik. Palverännak maailma äärele“, kirjastus Pilgrim 2016
