Eesti palveränduri teekond Santiago de Compostelasse - meeleheitest vaimustuseni
Kuu aega kestnud palverännak mööda lummavat Põhja-Hispaaniat Santiago de Compostelasse oli valus ja kaunis teekond iseenda märkamise ja iseendaga leppimise poole, kirjutab raamatu „Ehtsa elu maik“ autor Maarja Paesalu, kes läbis jalgsi 760 kilomeetri pikkuse palverännaku ja pani oma muljed kirja. Veendumus, et katsumustega on vaja hakkama saada sammhaaval, on talle väga kasuks tulnud pärast rännakut.
Rännakul sain tunda armutut kuumust ja halastamatuid torme, jalavalu ja meeleheidet, aga ka mõnusat soojust ja leebet jahedust, suurt vaimustust imeliste loodusvaadete üle ja vaikset rõõmu lihtsatest asjadest. Oli kummalisi vahejuhtumeid, oli palju kirgastavaid kohtumisi, kuid ka nukraid hüvastijätte.
Palverännak on nagu elu mudel: on kordaminekuid ja pettumusi, ülevat tuju ja emotsionaalset põhja vajumist. Palverändur ei tea kunagi, kaua peavad vastu ta jalad ja kaua peab vastu ta vaim. Nõnda õpib ta armastama päevhaaval kulgemist. Tarvis on üksnes mugavaid jalanõusid, head seljakotti ja avatud südant.
Santiago de Compostela vaade. Foto Wikipedia
Pürenee poolsaarele on aegade jooksul tekkinud kümneid Santiago de Compostelasse viivaid palverännuteid. Üks palverännutee algab näiteks Lissabonist (Camino Portugués), teine Sevillast (Vía de la Plata), kolmas hoopis Põhja-Hispaaniast Leóni linnast (Camino del Salvador). Kuulsaim on Prantsuse tee (Camino Francés), mis algab Prantsuse-Hispaania piiri äärest Saint-Jean-Pied-de-Port’i piirkonnast, ületab Püreneed ja lookleb siis ligikaudu 800 kilomeetrit Santiago poole. Kui esimest korda palverännule minnakse, siis käiakse enamasti Prantsuse teed, kuna see on ajast aega olnud kõige käidavam ja sümboolsem rännutee.
Mina Prantsuse teed oma rännakuks ei valinud, sest pelgasin rahvamurdusid ja soovisin rohkem omaette olla. Pealegi kulgeb Prantsuse tee mööda sisemaad, mina aga tahtsin palverännu ajal mereõhku hingata. Seepärast valisin esimestel nädalatel kõndimiseks Põhjatee (Camino del Norte), mis kulgeb Atlandi ookeani rannikut mööda.
Parverännuteekonnad kaardil.
Põhjatee algab Prantsuse piiri äärest Iruni linnast, aga mina alustasin oma teekonda hoopis Baskimaalt Bilbao linna lähedalt, mis asub Irunist paarsada kilomeetrit lääne pool.
Palverännu tegemiseks pole ainuõiget viisi: vastavalt oma ajagraafikule ja huvidele saab iga rändur kokku panna isikliku rännuplaani, valida endale algus- ja lõpp-punkti. Paljud rändurid käivad valitud palverännuteest esialgu vaid mõnisada kilomeetrit ja jätkavad võimaluse korral järgmine kord sellest külast või linnast, kus neil eelmine rännak pooleli jäi. Nii jõutakse mitme etapi jooksul lõpuks Santiagosse välja. Kui aga ei jõuta, ei juhtu sellestki midagi: oma sihtpunktiks võib valida ka mingi muu paiga.
Mina kõndisin kolmsada kilomeetrit Põhjateel ja siis keerasin sisemaa mägedesse, et käia ajalooliselt kõige vanemat palverännuteed, mille nimi on Muistne tee (Camino Primitivo). Seda teed pidi jõudis 9. sajandil apostli hauale kõige esimene palverändur – Astuuria kuningas Alfonso II, üks Põhja-Hispaania kristlikest kuningatest.
Tänapäeva palveränduritel on keskaegsete ränduritega vähe ühist. Keegi ei käi enam paljajalu, riietus on ilmastikukindlam, kodustega võimaldab sidet hoida mobiiltelefon, palverändurite öömajad on üsnagi puhtad ja moodsad, surmahaigused ei mölla ja mis kõige tähtsam – ristiusk pole enam peamine motiiv, miks rännul käiakse. Palverännak tähendab tänapäevasele rändurile emalepääsemist igapäevaelust, enda proovilepanekut, eneseotsinguid ning uusi sotsiaalseid sidemeid – seda kõike väga kauni looduse taustal, kuid mitte just luksuslikes tingimustes.
---------------------------------------------------------------------------
Enne rännule minekut olin elus jõudnud pöördepunkti, ühe olulise etapi lõppu. Olin siis 24-aastane ja mu ülikooliõpingud olid just lõppenud. Mõtlesin, mis tuleb edasi. Minust pidi saama tõlkija, ent ma ei teadnud täpselt, kuidas mu töö peab välja nägema. Hirm kippus naha vahele, sest õppimine oli mulle seni olnud turvaline ja muretu elamisviis. Nüüd aga tuli end nn pärismaailmas tõestama hakata.
Tundsin, kuidas karm täiskasvanuelu mu uksele koputab, ja arvasin, et palverännak on hea võimalus aega pisut peatada, et enda hinges asjad selgemaks saada. Võtsin seljakoti, panin jalga matkasaapad ning läksin Hispaania palverännuradadele iseenda ürgseid juuri otsima.
Rännakult tagasi tulla oli raske. Pärast pikka harjumuspäraste kohustusteta kulgemist oli keeruline uuesti tavalise elurütmiga kohaneda. Valus oli märgata, et Eestis on kõik samaks jäänud ja muutunud olen ainult mina ise. Mul tekkis tunne, et igapäevaelu matab rännakukogemused enda alla. Mulle paistis, et see oli olnud justkui keegi teine Maarja, kes oli kusagil teises reaalsuses palverännul käinud, samal ajal kui too „päris” Maarja ikka oma tavapärast elu jätkas. Tänaseks on palverännakust möödunud juba üksjagu aega, aga kogemused pole õnneks tuhmunud, vaid selle pika retke tegelik tähendus hakkab alles nüüd ilmsiks tulema.
See rännak on miski, mis jääb mind saatma kogu eluks, miski, mis toob meelde helgeid mälestusi ja suuri eneseületusi. Teadmine, et olen suutnud 760 kilomeetrit maha käia, aitab nii mõnelegi katsumusele julgemalt vastu astuda. Kui mul oli palverännakul väsimusest nutt kurgus, siis oli mulle suureks abiks, kui mõtlesin, et pean suutma lihtsalt praeguse hetkega hakkama saada, käima näiteks selle kivini, mis kaugemalt paistab, selle puuni, selle majani. Et pole vaja muud, kui lihtsalt praeguses hetkes toime tulla, ja küllap pärast näeb, mis edasi saab. Kui olin jaksanud natukenegi edasi minna, valisin endale järgmise väikse teetähise ja ütlesin endale, et proovin nüüd sinnamaani kõndida. Nii saigi teekond märkamatult otsa ja raske päev oli möödas.
Veendumus, et katsumustega on vaja hakkama saada sammhaaval, on mulle kasuks tulnud ka pärast rännakut. Kui raskusi niiviisi ületada, ei tundugi nad nõnda mõõtmatud.
Rännul ei tabanud mind kõrgem valgustumine ega kõndinud ma päevad läbi püsivas meditatsiooniseisundis. Rännak oli nagu elu mudel: oli kordaminekuid ja pettumusi, ülevat tuju ja emotsionaalset põhja vajumist. Rännupäevade vältel tuli eriti hästi esile, et elus on kõik muutumises. Rännakul toimusid muutused ainult kiiremini kui tavapärases elus. Muutustega tuli paratamatult kohaneda. Sain näiteks imetleda ülevaid loodusvaateid, heas seltskonnas hommikukohvi nautida ja vahvate külaelanikega juttu puhuda, ent jäin seevastu ka mitu korda kohutava tormi kätte, mind visati lutikahammustuste pärast tänavale ja mind tabas kole kõhuhaigus. Samuti ei teadnud ma kunagi, mis seisus on öömaja, kuhu õhtul jõuan, ja kas seal üldse kohti on.
Enne rännakut kippusin kangesti alles hoidma suhteid, mis olid oma aja ära elanud ja ähvardasid mul käest libiseda. Ma ei tahtnud leppida, et inimesed muutuvad, et nendega pole korraga enam millestki rääkida, et nad on valinud teise tee, mis mulle kaugeks jääb.
Võitlesin selle vastu kogu hingest, taipamata, et ma ei saa sinna midagi parata. Ka rännakul juhtus sageli, et minu ja mõne teise inimese kõndimisrütm ja eesmärgid olid erinevad ja meie teed läksid peagi lahku.
Mõnda neist kohtasin hiljem uuesti, mõnda ei näinud ma enam kunagi. Sain aru, et on mõttetu kurvastada, kui inimesed oma teed lähevad. Mulle jäi rõõm, et olin neid inimesi kord kohanud, nendega vestelnud, et nad olid mulle midagi andnud ja mina olin neile midagi andnud.
Asjad läksid rännakul alati oodatust halvemini või paremini. Mul ei jäänud üle muud, kui õppida usaldama elu kulgemist ja minna vooluga kaasa, tegemata suuri plaane. Nägin, kui väheste asjadega on võimalik elus toime tulla ja kui vähesest on võimalik rõõmu tunda.
Tundsin rõõmu näiteks lihtsast õhtusöögist rännukaaslaste keskel, sellest, et vihm jäi järele, et öömajapidaja andis meile puhtad linad ja tekid. Pärast rännakut olen eneselegi üllatuslikult elu väikeste toredate pisiasjade eest palju tänulikum, kui ma varem olla taipasin. Rännak pani mind märkama, et tegelikult on küllus, mida ma nii kangesti taga olin otsinud, mu elus juba olemas.
Camino oli valus ja kaunis teekond iseenda ja teiste märkamise ja austamise ning iseenda ja teistega leppimise poole. Rännakult koju naasnuna teadvustasin endale, et teekond pole tegelikult lõppenud, vaid alles algamas. Lootsin rännakul lahti saada kartusest teadmatuse ees, selle ees, kas saan eluga hakkama ja kas asjad lähevad nii nagu vaja.
Ma ei vabanenud oma hirmust, ent rännak õpetas mind sellega pisut paremini toime tulema. Muidugi on mul iseendaga veel palju tööd teha, et palverännukogemusi oma tänases elus paremini rakendada. Algav teekond on küll mitu korda raskem ja pikem kui camino, kuid usun, et mul on vaprust rajal püsida.
Maarja Paesalu „Ehtsa elu maik. Palverännak maailma äärele“, kirjastus Pilgrim 2016
