Olavi Pihlamägi Eurovisiooni II poolfinaalist: korealanna laulis Austraalia finaali
Eilsega said Eurovisiooni poolfinaalid lõpu ja nüüd on selged need 20, kes koos suure viisiku ja korraldajamaaga laupäeval meie teravdatud tähelepanu alla jõuavad.
Ma toetan täielikult kuulsa vene eurofänni Filip Kirkorovi mõtet, et kaks korda on hea esineda, kolm korda veel parem, mis tähendab, et laulda nii poolfinaalis, finaalis ja lõpuks võidulaul. Kui sa pole üles astunud poolfinaalis, oled kogemuse võrra vaesem ja pole teiste võistlejatega päris võrdses seisus.
Julgust lisab poolfinaalis esinemine kindlasti ning kõik vead saab vahepeal parandatud ning ehk midagi uutki lisada, sest nüüd on kõik salanipid, mida viimase sekundini konkurentide ees peidus hoiti, avalikuks saanud.
Kui vaadata tagasi eilsesse õhtusse, siis oli laval palju kindlam olla – ei olnud neid, kes oleks oma lauluga laiali lagunenud ja mulle tundus, et tehnilised lahendused olid täpsemad.
Ma heitsin meie laulu visuaalile ette liigset kirjusust ning mitte kõige paremat graafilist lahendust. Aga eile ei saanud mitte ühegi laulu puhul seda öelda. Kuidagi liiga võimsaks oli kogu show muutunud. Vaatajana oli mul selle üle hea meel, kuid Eesti pooldajana hakkas kahju, et miks meiega nii läks.
Teisalt, ega Baltikum ju üldkokkuvõttes nutta või, kolmest kaks on finaalis. Läti „Südametukse“ Justsi esituses oli just see õige pala võistluse alguseks, pani pulsi liikuma. Väga andekas ning omapärane helilooja on lätlaste tumedavereline Aminata, kes tänavu oma muusika edastajaks valis noore ja tundub et täielikult pabinavaba tänavamuusiku. Super saavutus ning mina hoian küll pöialt, et see laul esikümnesse jõuaks.
Teise baltlasega olid lood segasemad: Leedu noormees Donny Montell oli küll juba teist korda eurolaval ja seekord jõudis ka finaali, kuid miski oli ikka ebakindel ja hüppa kui kõrgelt tahes ja tee saltot, laulule see lisaväärtust ei lisanud.
Selles, et Poola poiss Mihal Szpak finaali jõuab, polnud hetkekski kahtlust, sest sedasorti kaunid ballaadid kisuvad pisarat ja lubavad kaasa ümiseda. Kas selles laulis on midagi sarnast populaarse Vene grupi Ljube ühe hitiga, jäägu kuulaja otsustada. Referentgrupp liigset sarnasust ei leidnud. Kui lisada ühe autorina veel rootslane, saab asi selgemaks. Mihal ise oli kuidagi eemalolev, aga laulis hästi. On maitse asi, kas punane kuub ja värvitud küüned peavad meile kõigile meeldima?
Minu jaoks oli suureks üllatuseks juudi nooruki Hovi Stari edasipääs, sest vaatamata kõige kallimale kristallidega kaunistatud särgile, millest paistsid küll ainult rinnaesine ja mansetid, oli esitus ja muusika nagu eelmisest sajandist ning selles puudus sära. Äkki just särgi sära viiski finaali?
Suur pettumus oli Valgevene väljajäämine finaalist. Lavastus oli võimas, kippudes varjutama seni ületamatut venelaste oma, kuid vibajas Ivan ei mõjunud laval atraktiivselt ja tema tõeliselt võimas kõrge hääl ei tõusnud loodetud kõrgustesse. Olles Vene superprodutsendi Viktor Drobõsi hoolealune, sai ta suurepärase produktsiooni ja lavastuse, kus olid nii hundid kui laps, meeletult põnevaid efekte, aga asi ei vedanud välja vaatamata paljale kehale. Vaimuka nükke tegi saatejuht Måns, ilmudes ka ise korraks paljalt ekraanile.
Samas oli üllatus, et Serbia edasi sai, aga keegi Jugo omadest pidi ka sellest poolfinaalist edasi pääsema. Mina ise oleks eelistanud Sloveenia diskolaulukest.
Kuulsaim põruja oli eile Iiri kunagise menubandi Westlife liige Nicky Byrne, kes vaatamata oma tohutule lavalisele kogemusele ei saanud kuidagi viisile pihta. Harva kohtab sellist möödalaulmist ja ehk see vanuski (37) on poistebandi meenutamiseks liiast.
„Tõeline Euroopa riik“ Austraalia oli välja tulnud esimese asiaadiga, kes eurolaval oma ristsed sai. Aga võimsad ristsed olid! Laulis võimsalt, kleit oma sädeluses ja peidetud tuledega oli samuti võimas. Kui laulja istub enamiku laulust kõrge sädeleva kuubiku otsas, tekitab see tahtmatult mõtte, et ehk on tal liikumispuue, kuid laulu lõpus saime aru, et kõik on korealannal OK.
Muide, Aasias on juba kolmandat aastat Eurovisiooni jälgimas 200 miljonit hiinlast ja neile oli äratundmisrõõmu küllaga. Ma ise mõtlesin ammu, millal esimene pääsuke sealt kandist kohale jõuab…
Päris julgustav on mõelda, et meie Laura oma tuledesäras kleidiga oleks sellesse Eurovisiooni väga hästi sobitunud. Lisaks korealannale Dami Im´ile säras ka bulgaarlanna Poli Genova. Muide, tema oli ka juba teist korda eurolaval ning jõudis seekord finaali. Üldse oli seekord kokku 7 artisti, kes varem olid Eurovisioonil esinenud. Kas aitas Poli edule kaasa ka teadmine, et tema koreograafia oli seadnud sama inimene kes Loreenile? Seekord ma nendes pööretes erilist tantsulist ilu ei suutnud märgata.
Taani poistetrio oma LED tuledes mikrofonijalgadega edasi ei pääsenud, kuigi polnud üldse viletsad vennikesed. Üks neist äravahetamiseni sarnane meie Mikk Mäega.
Ukraina oma krimmitatarlasest lauljanna Jamala lauluga „1944“ oli võimas! Selline poliitiline protest, et hoia alt! Kuigi seda laulu peetakse üheks favoriidiks, ei tahaks ma mitte, et niivõrd rusuv ja poliitikast läbipõimunud laul võidaks selle meelelahutusliku, mitte poliitlaulude võistluse.
Seni on EBU suutnud poliitika lauluvõistluselt eemal hoida, tänavu pressib see aga halastamatult peale. Jamala on üks näide, I poolfinaali Bosnia-Hertsegoviina teine ning eks I poolfinaali põgenike tants olnud samast reast. Kas uuenenud maailm vajab korrektiive ka lauluvõistlusel?
Mulle meeldis rütmide ja tempode valdusega põnev Norra „Icebreaker“, kuid edasi see ei pääsenud, jää jäi murdmata!
Gruusia kasutas rootslaste abi võistlusloos, mille võimas rütm viis selle kindlalt finaali.
Kas olete varem nii heledate ja siniste silmadega grusiini näinud, kui seda on Nika Kocharov?
Belgia mängis oma laulu visuaali välja ainsale selle riigi Eurovisiooni-võitjale Sandra Kimile, kes 1986. aastal oli vaid 13-aastane ja kirjutati ajalukku kui noorim võitja. Selline lõbus ja lapselik lauluke, kus oli kena liikumine, oli lõpunumbriks päris hea ja kindlustas ka edasipääsu finaali. Finaalis on aga Belgia esimene, kes lavale astub.
II poolfinaali ei olnud põnev vaadata, sest pinge oli maas, kuid kogu etendus oli nauditav ning robotite tants oma originaalsuse ja südamlikkusega võttis hingetuks. Paar väga head „kildu“ suutsid õhtujuhid samuti visata. Parim oli pöördumine Westlife´i liikme Nicky poole, kuidas on tunne, kui Westlife kohtub Eastlife´iga? Kui sa ise välja jääd ja poolfinaalis on 18 osavõtjat 11 Ida-Euroopast, kellest omakorda 7 finaali pääsevad, siis pole tunne kõige parem.
Huvitav on vaadata ka finaali järjekorda, mis pole loositud, vaid korraldajate poolt laulude põhjal paika pandud, et liiga palju ühes rütmis ja meeleolus palasid järjestikku ei satuks. Nii on rootslaste Frans sattunud Bulgaaria ja Saksa neidude vahele. Venelane Horvaatia mammutkleidiga sireeni ja hispaanlanna vahele. Uus häälte edastamise süsteem saab ehk laulpäevaks selgeks ja toimib tõrgeteta.
Igal juhul tulevad laupäeva õhtu ja öö põnevad, sest siis tõmmatakse varrukatest välja viimasedki sinna peidetud kaardid. Kahjuks ei löö selles mängus kaasa enam Jüri…