Kuidas valmisid unustamatud filmid „Karnevaliöö“, „Itaallaste uskumatud seiklused Venemaal“, „Saatuse iroonia ehk hüva leili!“, „Garaaž“, „Jaam kahele“
Pärast kinokooli lõpetamist määrati Eldar Rjazanov vastu tahtmist muusikalise komöödiafilmi „Karnevaliöö“ režissööriks. Selle 1956. aastal linale jõudnud ning nii Rjazanovi kui peaosatäitja Ljudmilla Gurtšenko staariks teinud filmi menu oli täiesti pöörane. Üle Nõukogude Liidu müüdi filmile kokku ligi 50 miljonit piletit.
Eelmise aasta 30. novembril suri see viimaseid elus olnud vene-nõukogude kinolegende Moskvas sügava südamepuudulikkuse tõttu.
„Karnevaliöö“, „Itaallaste uskumatud seiklused Venemaal“, „Saatuse iroonia ehk hüva leili!“, „Garaaž“, „Ununenud flöödiviis“, „Jaam kahele“ ja paljude teiste menufilmide looja oli saanud just 88 aastat vanaks.
Eldar Rjazanov sündis 18. novembril 1927. aastal Samara linnas. Tema vanemad töötasid nõukogude kaubandusesinduses Teheranis, aga nad olid ümberpaigutamisel ja ema läks Samarasse sugulaste juurde sünnitama. Tollase Pärsia ja Teheranis veedetud aastatega on seotud ka lapsele Venemaal haruldase eesnime „Eldar“ panemine. Pärsia keeles tähendavat see sõna „õiglane või rahuga valitseja“ ja õige mitmel lõunamaal on Eldar päris levinud eesnimi. Igal juhul sai põnn meeldejääva nime, aga tema isa see ei päästnud.
Kapteniks kinomerele
Pärast Teheranist Moskvasse naasmist vanemad 1930. aastal lahutasid ja Eldarit kasvatas algul ema üksinda, hiljem koos oma uue abikaasaga, keda kuulus režissöör on küll ainult hea sõnaga meenutanud. Isa töötas kõrgetel kohtadel kuni saabus Stalini suurpuhastuse aeg. Siis nabiti ka Aleksander Rjazanov 1937. aastal kinni, mõisteti süüdi ja saadeti laagrisse.
Nagu Eldari põlvkonnale omane, kõige õrnemas teismeliseas algas sõda, süüa oli alati vähe, elu oli vilets ja vaene ka pärast sõja lõppu. „Ma olin alati valmis sööma,“ meenutab režissöör noorust. Hea isu ja ülekaal saatsid teda hiljem läbi elu.
Üllatav, et hiljem nii temperamentne ja seltskondlik mees istus lapsena pigem omaette ja luges raamatuid. Kas seiklusjuttude mõjul või ajastu vaimust tingituna unistas ta poisina maadeavastaja või meremehe elust. Pärast põhikooli lõppu saatis isegi avalduse, et astuda Odessa merekooli, aga sõja ajal läks nii, et vastust ta sealt ei saanudki. Filmikunsti õnneks ei tulnud Eldar Rjazanovist meremeest, kaptenimütsi kandis ta hiljem mõnikord filmivõtetel.
Kui merekool ei reageerinud Rjazanovi kirjadele, siis hakkas ta muid võimalusi uurima ja avastas enda jaoks filmi. Tegi eksternina ära keskkooli lõpueksamid ja astus kinoinstituuti. Poisil oli vaieldamatult hea pea ja tema lugemus oli omaealiste hulgas silmatorkav. „Ma unistasin kirjaniku elukutsest, aga vahetasin unistuse kahtlase väärtusega kinorežissööri ameti vastu,“ on ta hiljem irooniliselt kirjutanud.
Filmikoolis oli üks tema õpetajatest nõukogude filmikorüfee Sergei Eisenstein, kes olevat kutsunud andeka poisi enda poole külla ja avastas üllatusega, et koolipoiss tunneb hästi prantsuse impressionismi. See meeldis ka tunnustatud režissöörile. Rjazanovi kursuse juhendaja oli aga teine nõukogude kino suurkuju Grigori Kozintsev. Eldaril vedas heade õppejõududega.
Kuulsuse astmeline rada
Ta lõpetas kinokooli kiitusega, tegi diplomitööks korraliku dokumentaalfilmi ja suunatigi dokumentaalfilmide keskstuudiosse. Tegi seal viis aastat kinoringvaateid, aga suundus seejärel tööle Mosfilmi, kus äratas tähelepanu Mosfilmi juhis Ivan Põrjevis. Põrjev, kes karmidel, eriti ideologiseeritud Stalini-aegadel väntas valmis mitu muusikalist komöödiat, mis meeldisid nii Suurele Juhile kui ka rahvale, tegigi ettepaneku, et Rjazanov hakkaks filmima kaasaegset komöödiat ja mõningail andmetel olevat tulevane menurežissöör neli korda ära öelnud. Millegipärast talle stsenaarium ei meeldinud. Kuid kõigest hoolimata pandi ta muusikalise komöödiafilmi „Karnevaliöö“ režissööriks ja selle 1956. aastal linale jõudnud filmi menu oli pöörane. Mingis mõttes see oligi jubeda Stalini-aja lõpu ja 1960-ndate sotsialistliku illusiooni, „inimnäoga sotsialismi“ avapauk. Kerge, lõbus ja inimlik, kõige naljakamaks kujuks totakas nõukogude bürokraat Ogurtsov (Igor Iljinski). Rjazanov oli pauguga NSV Liidu tipp- ja popprežissöör. 28. detsembril 1956 esilinastunud „Karnevaliöö“ tegi kuulsaks veel ka üha seni tundmatu tütarlapse, Ljudmilla Gurtšenko. Temast sai vene-nõukogude kino staar kuni surmani. Teine noor peaosaline Juri Belov Griša osas saavutas samuti tohutu populaarsuse, aga tema edu jäigi oma aega. Üle N Liidu müüdi filmile kokku ligi 50 miljonit piletit.
Seejrel tulid aga tagasilöögid. Eldar Rjazanovi järgmine film, veel üks muusikaline komöödia „Tütarlaps ilma aadressita“, ei rahuldanud teda ennast. Aga järgmise filmiga tuli kukkumine kõrgelt. „Inimene eikusagilt“ võeti pea kohe pärast esilinastust NLKP keskkomitee halli kardinali Mihhail Suslovi mahategeva hinnangu tõttu ekraanilt ära. Eks ikka ideoloogilistel põhjustel. Filmis mängisid esimest korda peaosi sellised huvitavad noored näitlejad nagu Anatoli Papanov ja Sergei Jurski. Kui siis aastal 1988 „Inimene eikusagilt“ jälle Nõukogude Liidus kinoekraanile lubati, olid nii Papanov kui Jurski juba vanad filmistaarid ning filmi ärakeelamist tinginud leebe pila vaid vaikne vulin ühiskonnas möllavate kriitikatormide kõrval.
Kuid saabus Borodino lahingu aastapäev, esimene isamaasõda ja Napoleoni nuhtlemine meeldis vene kompartei juhtidele samuti nagu tsaariaegsetele tšinovnikutele. Eldar Rjazanov sai võimaluse teha „Husaariballaadi“. Jälle kerge muusikaline komöödia, jälle tohutu menu.
Komöödiaajastu kõrgustes
1963. aastal ristusid Eldar Rjazanovi ja kirjamees Emil Braginski teed, kauaks said neist kaasautorid ja sõbrad. Nende esimeseks ühistööks sai „Ettevaatust, auto!“(1966) ja just selle filmiga algabki Rjazanovi kui „komöödiageeniuse“ loominguline edutee. Ülimalt menukas film, peaosades vene tippnäitlejad Innokenti Smoktunovski ja Oleg Jefremov.
Nõukogude ajal oli tohutult keeruline teha koostööfilmi Lääne filmitegijatega, aga nutikas Eldar Rjazanov suutis välja kaubelda ühisprojekti itaallastega ja filmist „Itaallaste uskumatud seiklused Venemaal“ (1973) sai järjekordne hitt. Nüüdsest tundus, et kõigest, mida Rjazanov filmilindile väntab ja monteerib, tuleb puhas kuld.
„Saatuse iroonia“ (1975), absurdne vana-aasta-õhtu-lugu, mida võib siiani igal aastavahetusel mõnelt vene kanalilt vaadata. Kes ei ole tänaseks näinud, see ei vaatagi kunagi.
Huvitav on selle filmi juures veel see, et Rjazanov tegi alguses proovivõtteid Ljudmilla Gurtšenko ja Andrei Mironoviga. „Nad olid just koos mänginud filmis „Õlgkübar“, sobisid suurepäraselt kokku, nad särasid hiilgava koomilise duetina, kuid liiga sujuvalt, liiga tempokalt – mind aga huvitasid aeglus, pidev ja vaevaline areng, raskepärasus ja konarlikkus, mida neis polnud.See on ju pikk komöödia, üle kolme tunni. Ja mulle tundub, et ma ei eksinud (peaosades Andrei Mjagkov ja Barbara Brylska). Pärast seda ei sugenenud meil Ljusjaga mingeid lahkhelisid, kuid mõne aasta me ei suhelnud.“
"Saatuse iroonia"
Järgnes „Armastus tööpostil“ (1977), kus Alissa Freindlich mängis karmi, tusast ja üksildast, vaid tööle pühendunud naist, direktor Ljudmilla Prokofjevna Kaluginat. Tema alluvuses töötab tagasihoidlik nohik Novoseltsev (jälle Mjagkov), kes tegelikult on õrna hingega ja tubli üksikisa. Juhtub nagu filmi pealkirigi ütleb – armastus tööpostil. Šarmantne Oleg Basilašvili aga kehastab parajat mölakat. Järsku teadsid-tundsid kõik Alissa Freindlihhi. 43aastasena sai temast filmistaar.
Stseen filmis "Garaaž". Foto RIA Novosti/Scapix
Film „Garaaž“ (1979), teleteatri moodi lugu ühe garaažikooperatiivi tragikoomilisest koosolekust, sai alguse tõestisündinud loost. Mosfilmis, nagu paljudes nõukogude asutustes, eksisteerisid samuti suvila- ja garaažikooperatiivid, ja nagu nõukogude ajale kombeks, kõigile ei jätkunud kohti. Rjazanov olevat oma silmaga näinud ja oma kõrvaga kuulnud, kuidas nõukogude filmi suurkujud peaaegu et käsitsi kokku läksid. Tegi sellest filmi, mis puudutas vaimukalt nõukogude inimest, pealtvaatajad olid vaimustusest pöördes. Rjazanovil oli tragikomöödia suhtes peent tunnetust, oskust pikkida dramaatilist ja ka traagilist naljaka sisse.
Rjazanov on oma mälestustes meenutanud, kuidas nad Gurtšenkoga uuesti kohtusid. „Ma nägin 1980. aastal telefilmi „Sõja laulud“, kus Ljusja esitas vanu sõjaaegseid laule, neid, mida ma mäletasin oma noorusaegadest peast.“ Skeptiline Rjazanov hüppas pärast viimast laulu püsti ja hakkas helistama. „Me olime Emil Braginskiga just lõpetanud filmi „Jaam kahele“ stsenaariumi. Ja stsenaariumi järgi oli kangelanna kaheksateist. Noor tüdruk, särasilmne, ei mingit lahutust selja taga, ei mingit last, elutüdimust. Aga ma mõistsin, et mängima peab ainult Gurtšenko. Ja edasi me Emiliga, nagu rätsepad, hakkasime seda rolli Ljusja järgi ümber õmblema. Särasilmade asemele ilmus lõputu väsimus, kaheksateistaastase asemel – hea väljanägemisega eatu naine.“
Filmis „Jaam kahele“ (1982) sai eelnevatest vähem nalja, rohkem tõusid esiplaanile vastandlikud tunded. Eldar Rjazanov: „"Jaamas" ühendub ühendamatu - pianist ja vaksali restorani ettekandja. Kas nende vahel on armastus võimatu? Ma tahtsin oma filmiga öelda, et armastus on selline tugev tunne, mis suudab ka selliste näiliselt erinevate inimeste hinged ühendada. Romeol ja Julial see ei õnnestunud - vaen osutus tugevamaks. Muidugi, ma ei võrdle enda "Jaama kahele" ja Shakespeare´i "Romeod ja Juliat", ma räägin lihtsalt situatsioonist. Ma tahtsin, et need minu filmid annaksid inimestele lootuse ja kordaksid: õnn on armastuses.“
Järgnesid „Julm romanss“ (1984), „Ununenud flöödiviis“ (1987) ja „Tõotatud taevas“ (1991). Trallitava naljamehene alustanud Eldar Rjazanov muutus aastatega aina tõsisemaks, sügavamaks ja traagilisemaks. Päris lõpetuseks tegi Rjazanov veel kaks filmi „Andersen. Elu ilma armastuseta“ ja „Karnevaliöö 2“, aga need pole esimeste seas, mida tema puhul mainitakse. Oma sügava jälje on Rjazanovi loomingule jätnud kolm naist.
Ljudmilla Gurtšenko filmis "Jaam kahele".
Üliõpilasromaan viis abieluni
Ükskord esitati Eldar Rjazanovile küsimus naisenimedest, mis talle meeldivad. Ta hakkas ette lugema: „Emma, Niina, Olga, Nataša, Tatjana, Ljudmilla ...“ Igavese portsu nimesid luges ette ja lõpetas diplomaatiliselt: „... ja üldse kõik naisenimed.“ Etteloetud nimede hulka ei kuulunud Zoja. Kuid just Zoja Fomina oli esimene naine, kellega Eldar abiellus. Nad kohtusid kinoinstituudis, Eldar armus ja suutis hoolimata neiu algsetest kõhklustest leida vastutundeid. Nad mõlemad õppisid režissuuri, mõlemad alustasid dokumentaalfilmide keskstuudios. Algusest peale vajas Eldar naist enda kõrvale pidevalt – tööl, kodus, puhkusel. See on teda saatnud läbi elu. Neil sündis ka tütar Olga, Rjazanovi ainuke laps. Abielus oldi 16 aastat, kuid ehk kõlbab tagantjärele just selle paari kohta kaasaegne popväljend „kasvasid lahku“. Zoja tahtis jätkata oma töödega, lõpuks töötas ta dokumentaalfilmide stuudios pea pool sajandit, Rjazanov aga liikus juba uutele radadele. Talle oli vaja naist just enda satelliidina, Zoja oli selleks liiga iseseisev. Viimased aastad oldigi rohkem harjumusabielus, tütre pärast. Kuni läks ikkagi lahutuseks. Väga konkreetne põhjus seisnes selles, et Eldaril oli tekkinud tormiline armastus väljaspool abielu.
Kõige sobivam kaasa
Teine naine tuli Eldar Rjazanovi ellu 1970-ndatel aastatel. Nina Skuibina oli enne olnud abielus režissöör Vladimir Skuibiniga. Sellest abielust sündis poeg, kellest sai samuti Venemaal tuntud režissöör Nikolai Skuibin. Tema isa karjäär ja elu jäid lühikeseks, surm viis ta ära juba 1963. aastal. Ema töötas alguses kirjastuses "Искусство“, hiljem läks edasi Mosfilmi ja sai hinnatud professionaalseks filmitoimetajaks. Poeg Nikolai: „Neil oli väga ilus romaan. Ma arvan, et Eldari parimate filmide emotsionaalne häälestus, alates „Saatuse irooniast“, tuli tema ja mu ema vahelisest armastusest.“ Seda on kinnitanud ka Rjazanov: „Enne Niinaga abiellumist oli meil pikaajaline romaan. Mina olin abielus mees. "Saatuse iroonias" on palju sellest ajast, mõistate? Nadja pole Niina - ei! Kuid ma võin kinnitada, et kui ei oleks olnud minu isiklikke üleelamisi, seda filmi lihtsalt poleks olnud."
Kuigi ametlikult ühegi filmi tiitrites Niina nime ei leidu, töötas ema poja sõnul abikaasaga kõikide filmide puhul koos ja, kui vähegi võimalik, viibis ka filmivõtetel. Niina abiellus Eldariga, kui ta oli 40. Samal aastal, kui abiellus tema poole noorem poeg. Niina ja Eldar veetsid võimalikult palju aega koos ning vanad kinokolleegid on kinnitanud, et just naine oskas pehmendada mehe tormakat ja isegi metsikut loomust. Rjazanov võis röökida võtteplatsil nagu elajas, aga kui Niina oli kohal, siis läks kõik leebemalt ja lõbusamalt.
Niina Skuibina-Rjazanova suri 1994. aastal vähki. Haigus avastati liiga hilja, operatsioon ei aidnud, lõpuks sõitis naine haiglast koju surema.
Luigelaul
Režissöör abiellus veel kolmas kord. Lähedaste sõnul poleks ta pärast Niina surma kaua üksindust ja depressiooni taluda suutnud. Emma Abaidullina on Sverdlovskist pärit filmiajakirjanik, kes tegi 1987. aastal pika intervjuu kuulsa režissöör Rjazanoviga. Nad puutusid kokku nagu iga sama eriala inimesed, kuid just Eldar helistas talle mõni aeg pärast eelmise naise surma. Ei möödunud aastatki Niina surmast, kui Eldar ja Emma abiellusid. Naine oli varem kaks korda abielus olnud, üles kasvatanud kaks edukat poega, aga ei saanud talle see uus abielu kerge olema. Nende pulmas ütles Eldar Rjazanov esimeseks toostiks „Niina mälestuseks!“ ja kuni lõpuni oli tema kirjutuslaual eelmise naise pilt. Avalikkus pani armastatud maestro kiiret uuestiabiellusmist pahaks ja loomulikult süüdistati selles „lesekütti“. Mõnigi halb ütlemini jõudis läbi meedia naiseni. Aga koos nad olid kuni lõpuni ja viimaste filmimiste ajal oli Emma, nagu kaks eelmistki naist, ikka Eldariga kaasas ja hoolitses mehe eest ning maandas ta emotsioone. Tegeles filmistsenaariumidega. Paljuski Emma hoolitsus aitas Rjazanovil viimased rasked aastad üle elada.
„Mis on teie arvates kõige olulisem Eldar Aleksandrovitšis?“ Eldari kunagine kursusekaaslane kinoinstituudist ja suur sõber kuni oma surmani Vassili Katanjan: „Ma tean ainult ühte inimest, kes saavutanud sellise kuulsuse ja populaarsuse, kuid on jäänud täielikult iseendaks. Käinud läbi tulest, veest ja vasktorudest – miski pole teda muutnud. Jäänud Elikuks. Kuidas tal see õnnestunud on – ei mõista.“
Eldar Rjazanov on öelnud aga järgmised sõnad: „Armastus ei tule iga inimese juurde. Ja armastamiseks, teatavasti, ei ole võimeline iga inimene. Ja kui armastus siiski tuleb ja inimene on võimeline armastama, on sellestki vähe - armastust peab oskama hoida. Ja mitte tund aega, vaid surmatunnini. Oskus armastada ja olla armastatud - see on omaette peatükk. Ma tahan oma filmidega anda lootust...“
Nii 2010. kui 2011. aastal tehti Rjazanovile südameoperatsioon. Järgnevatel aastatel viis kiirabi ta mitmeid kordi kodust haiglasse, 2015. aasta augustis sai režissöör infarkti, oktoobris viidi reanimatsiooni. Oma sünnipäevaks 18. novembril lasti ta paariks päevaks koju, siis tagasi haiglasse. Ta oli juba nii palju surmale silma vaadanud, et ei kartnud surra.
