Pruunid täpid kätel ja kehal - nn maksaplekke pole olemas, on solaarlentiigod
Ida-Tallinna Keskhaigla dermatoveneroloog dr Pille Konno ütleb, et mingeid maksaplekke pole olemas. Tegu on pigmendilaikudega ehk lentiigode ehk läätslaikudega. Tõsi, vanarahvas seostaski nn maksaplekkide teket mõne maksahaigusega ja kummalisel kombel kasutab väljendit siiani nii mõnigi ilukliinik ja loodustoodete müüja.
„Selgitan veidi termineid, sest läätslaike on mitut sorti.
Lentiigod (läätslaigud) on väikesed, teravalt piirdunud hele- kuni tumepruunid, lamedad, enamasti nahaga samas tasapinnas olevad laigukesed. Erinevalt pigmentneevustest (rahva keeles sünnimärgid) ei moodusta siin pigmendirakud pesasid.
Lihtsad lentiigod on ümarad või ovaalsed, ühtlaselt pigmenteerunud 3–15mm läbimõõduga laigud, mis sisaldavad tüüpiliselt suuremal hulgal pigmendirakke epidermise (marrasknaha) põhjakihis.
Sellised lentiigod tekivad enamasti lapseeas, kuid võivad olemas olla juba sündides. Lentiigosid võib täisealiseks saamiseni juurde tulla. Mõnikord võivad laigud aastatega heledamaks muutuda või kaduda.
Lihtsad lentiigod võivad asuda igal pool nahal ja ka limaskestadel.
Solaarlentiigod on aga just need, mida vanemad inimesed endiselt maksaplekkideks kutsuvad. Solaarlentiigod tekivad kesk- ja vanemaealistel, kes kipuvad (või on sunnitud) pidevalt päikese käes olema. Ei pea just päevitama, aga näiteks aias tööd tehes on nägu, labakäed, ka küünarvarte pindmised osad paratamatult päikese käes. Muide, solaarlentiigosid nimetataksegi ka seniilseteks läätslaikudeks.
Sellised läätslaigud tekivad rohkem heleda nahaga inimestel, kuid sageli ka neil, kes päevituvad kergelt või on loomulikult tumedama nahatooniga.
Tedretähekandjad! Ka teil on kergem oht hankida endale solaarlaike. Nii nagu neilgi, kel on olnud kaks või enam päikesepõletust peale 20. eluaastat. Ja kui tedretähed ilma päikeseta talveks üldjuhul kaovad, siis solaarlaigud on visad ja eksisteerivad ikka edasi (kuigi võivad muutuda heledamaks).
Solaarlaigud on hele- kuni tumepruunid ja mustad, lamedad, enamasti nahaga samas tasapinnas, läbimõõt on neil tavaliselt kuni 1 cm, aga mõnikord on need suuremadki.
Ka võivad laigud vahel laatuda.
Solaarlaikude põhjuseks pole ainult päike, need võivad tekkida ka solaariumis käies.
Lentiigod on oma olemuselt tervisele ohutud. Sestap tuleb väga hoolikas olla, et eristada neid näiteks seborroilistest keratoosidest (nn. nahakäsnad) või aktiinilistest keratoosidest (mis on juba kasvajaeelne seisund). Lihtsaid lentiigosid on mõnikord väga keeruline eristada päris halvaloomulistest pigmendirakkudest lähtunud kasvajatest nagu melanoom.
Igal juhul tuleb dermatoloogi poole pöörduda, kui (mistahes) laigu piir muutub ebaühtlaseks või tekivad muutused pigmendis või kolde paksuses.
Tervise pärast lentiigosid ravida pole vaja. Aga igal juhul tuleb esmalt oma pigmendilaikudega nahaarsti juurde minna ja õige diagnoos saada. Kosmeetikutel diagnoosi panemise õigust ei ole.
Mida aga tohib ja ise teha saab, on kaitsta end päikese eest. Ikka laia servaga kübar pähe ja aiatööd tehes kindad kätte!
Kaitset annab ka laia spektriga päikseblokaatori (soovitavalt faktoriga 30) kasutamine. See aitab vältida solaarlaikude tumenemist. Enda päikese eest kaitsmisega tasub alustada juba kevadel, kui ilmad pole veel soojaks läinud, kuid päike käib juba kõrgelt.
