Tehnikadoktor Kaika Lainest: Lihtsalt vaatas, kätega ka ei katsunud, ja valu oli läinud

4. mail oli imeravija Kaika Laine 89. sünniaastapäev.
Kütusteuurija, tehnikadoktori Rein Muoni viis 1980. aastate keskel Kaika Laine juurde Eesti Põllumajanduse Akadeemia õppejõud Meeme Karolin. Rein töötab Tallinna Tehnikaülikooli Virumaa Kolledži Põlevkivi Kompetentsikeskuses kütuste tehnoloogia teadus- ja katselaboratooriumi juhatajana.

Rein ei vajanud Lainelt abi. Meeme oli imeravija hea tuttav ja võttis sõbra lihtsalt kaasa. Kuna juhtus olema suvetormi päev, palus Laine neil mitte hakata nii koleda ilmaga tagasi sõitma ja jääda ööbima. Järgmisel päeval oli ilm endiselt halb ja Laine palus neil veel üheks ööks jääda. Nii nad olid seal kaks päeva ja aitasid Lainel majapidamistöid teha, kuigi Laine ütles, et pole vaja midagi teha. "Ta näitas meile ka, kuidas ta rohtusid teeb, ja rääkis, kuidas ämmaemand ja rahvaravitseja Kadi Aab ta oma järeltulijaks nimetas ja kuidas ta ravitsema hakkas. Mulle jäi meelde, et tal oli terve kapp maarohtusid täis."
Rein ja Meeme nägid lähedalt kaht Laine argipäeva. Laine oli siis juba leseks jäänud pärast mehe surma 1985. aastal. Ta elas üksi ning tal olid lehm, kanad, pardid ja haned, samuti olid talus kassid ja koer. Noored teadlased nägid, kuidas Laine lüpsis hommikul kõigepealt lehma ära ja viis karjamaale ning siis hakkas inimesi vastu võtma. Lõuna ajal tegi ta pausi ja lüpsis lehma ning siis hakkas jälle inimesi vastu võtma. Rein ja Meeme imestasid, kui kiiresti Laine tegutses ja kui palju ta jõudis. Ta töötas nagu arst. See oli aeg, kui Laine võttis eesruumi viis-kuus inimest, lasi oma nimed ja haigused kirja panna, rääkis kõigiga ja tegi teises toas rohud. Vahepeal käis ta väljas ja puhkas natuke.
"Tõsi, õhtuks oli Laine väga väsinud, ütles, et ei jõua enam, aga tuli järgmine päev ja kõik algas otsast peale. Seda hetke siis üldse ei olnud, et maja juures ei olnud võõraid. Väga palju rahvast nägime ja autode järjekord oli tee peal. Sellest hoolimata oli õhkkond rahulik ja sõbralik. Ta ei ütelnud kellelegi ära ei vara hommikul ega hilja õhtul ja andis nõu ka telefoni teel. Kui keegi Lainele helistas, siis ta kuulas natuke ja ütles, mis vaja tema juurde tulles kaasa võtta: viina, õli, võid."
Rein jäi Lainega suhtlema ning tuttavad hakkasid tema abi paluma, et oma tervisehädadega Laine juurde pääseda. Ta soovitas ka ise Laine juurde minekut neile, kelle haigusi arstid polnud suutnud ravida. Seetõttu nägi Rein mitmeid imelisi tervenemisi.
"Ühel mehel olid hirmsad valud jalas ja ta käis juba kümmekond aastat karkudega. Ma viisin ta Laine juurde ja Laine segas ravimid. Paari päeva pärast mees helistas mulle ja ütles, et läks hommikul pärast ärkamist vetsu ja siis äkki imestas, et karkusid polnudki vaja. Ja valud olid kadunud. Ma ikka imestasin küll. Ei uskunud. Aga kuu aja pärast nägin teda ja ta ütles, et jalavalud ja kargud on juba unustatud."
Reinu tuttaval mehel olid neerud nii haiged, et arstid palju elulootust ei andnud. Ta oli rõõmus juba ainuüksi võimaluse üle Laine jutule pääseda. Rein ei tea ravi detaile, aga mäletab, et kolme nädala pärast oli mees jalul ja elas veel pikka aega pärast seda.
Reinu järgmine mälupilt on elulootuse kaotanud maokasvajaga mehest, kelle ta Laine juurde viis. "Ma mäletan hästi Laine ütlemist, et see kasvaja on healoomuline, selle saab seisma panna. Uskumatu, aga nii ta tegi ka! Pärast Laine juures käimist elas mees veel viis-kuus aastat."
Lainel oli väga palju arstidest patsiente, kes iseenda või kolleegide teadmiste ja oskustega oma tõbedest jagu ei saanud. Arste käis nii Võrust, Tartust kui Tallinnast, nii Reinu tuttavaid kui tuttavate tuttavaid. Ühe silmaarsti poja silmad olid väga hullus seisus. Arst ise ei saanud midagi teha, aga pärast Laine juures käimist läks pojal paremaks. Mitu arsti vabanes Laine abiga rooshaigusest.
Rein imetles, millise osavuse ja taktitundega Laine oma patsiente psüühiliselt toetas, saavutas kohe südamliku kontakti ja sisendas alati, et küll saab korda, peab mõtlema positiivselt. Ta kuulas kõik haiged rahulikult ära, isegi siis, kui sai aru, et inimene ei räägi tõtt. Laine ei öelnud neile, et ära valeta. Vahel ütles Laine Reinule, et see ajas mulle udu. Kui Laine juures käisid kaugelearenenud vähiga lootusetud haiged, siis ütles ta Reinu mälu järgi, et ei saa siin praegu aidata, aga küll saab korda. Ta ei ütelnud, et tema teeb korda, vaid et küll saab korda. Ta ei ütelnud ka, et siin pole enam teha midagi.
Laine rääkis, et ta näeb inimese aurat. Näeb, mis haigused tal on olnud ja mis praegu on. "Ta pani üsna täpsed diagnoosid ilma mingite aparaatideta. Mina olen insener ja ma ei oska seletada, kuidas see võimalik on."
Rein ei käinud Kaikal ainult abivajajatega. Kui ta töö asjus sinnakanti sattus või Riiast tööreisilt tuli, sõitis ta ikka Laine juurest läbi, ajas juttu ja tõi süüa, sest Lainel oli poest kauge tassida ja vahel polnud tal aegagi kaupluses käia. Rein käis Laine sünnipäevadel ja külastas teda jõulude ajal kuni Laine elupäevade lõpuni.
Nagu teada, oli Laine reisihuviline inimene. Rein viis Laine Rootsi ja Soome. Rootsi reis kujunes väga eriliseks seetõttu, et nad sõitsid Tallinnast Stockholmi päev enne 1991. aasta augustiputši. "Ja siis Rootsi televisioonist nägime, mis toimus Moskvas ja mis Tallinnas, tankid sõitsid mööda tänavaid. See oli kole vaatepilt, aga Laine ütles, et too läheb mööda, too on ainult korraks ja lõpeb hästi." Juba paari päeva pärast tulidki head uudised.
Laine elu lõpuaastatel Rein Kaikale enam abivajajaid ei viinud, sest Laine oli ise juba haige. Sellest hoolimata oli Laine alati väga lõbus, isegi siis, kui tervis juba tõesti halb oli.
"Ta ei olnud kunagi tusane, vahel oli küll kurb ja ütles, et ega mind kauaks enam ei ole. Kui ma käisin teda Maarjamõisa haiglas vaatamas paar päeva enne surma, oli tal väga hea meel, aga ta ütles, et ega ma kaua enam ela. Paar päeva hiljem enam tema juurde ei lastud, üks haigla töötaja viis talle, mis ma olin kaasa toonud, aga sama päeva õhtul ta suri."
Rein ja arst Gennadi Timberg on sõbrad. Nad tutvusid kõigest kolm aastat enne Laine surma ja eas, kus tavaliselt sõpru juurde ei teki. Rein sõitis Lainet vaatama ja Gennadi Timberg oli parajasti seal. "Laine ütles, et näe, üks professor on siin ja teine tuleb." Nad jäid suhtlema ja püüdsid vaheldumisi Laine viimaseid eluaastaid helgemaks teha oma külaskäikude, toidu viimise ja arstiabi korraldamisega.
Rein ütleb kurbusega, et elu viimastel aastatel oleks Laine väärinud ilusamaid päevi ja paremat hooldust. Tema meelest ei olnud küsimus hooldamatuses, vaid hoolduse tasemes. Rein nägi külaskäikude ajal tühja kümkappi ja läks Kaikale seetõttu alati toidukotiga. "Laine ütles siis, et nüüd on mul mõneks päevaks süüa. Aga ta ise mitte kunagi ei kurtnud, et kõht on tühi või et tuba külm. Ikka ütles, et mul on süüa küll. Kui pakkusin värskelt toodud toitu, ütles ta, et oi, ma olen just söönud, aga kui tegin võileivad valmis, sõi suure isuga."
Reinu häiris väga, et viimastel aastatel tõmbas Sirje pidevalt telefoni välja, et keegi vanainimest ei segaks. "Tahtsin ju sellepärast helistada, et lihtsalt küsida, kuidas olukord on, kuidas ta end tunneb. Kõige halvem oli veel see, et Sirje pani väljastpoolt maja ukse lukku. Kartsin kõige rohkem, et kui mingi õnnetus peaks juhtuma, siis vanainimene ei saaks väljagi. Ükskord tulin talvel toidukotiga, maja uks oli jälle lukus, ma hõikasin, aga Laine ei kuulnud. Panin toidukoti ukselingi külge rippuma ja kui hiljem küsisin, kas sai koti kätte, ütles ta, et pole näinud. Ei tea, kes selle ära võttis."
Reinul on väga selgelt meeles üks käik Laine juurde aasta enne surma, kui ta tuli taas Riiast. Ta nägi, et Laine on väga kehvas seisukorras ja väga nõrgaks jäänud, palavikus ja köhib raskelt.
"Helistasin Gennadi Timbergile, et Laine tuleb haiglasse saada. Gennadi organiseeris ta kiiresti Tartu haiglasse."
Viimast korda käis Rein Kaikal mõni nädal enne Laine viimast haiglasse sõitu ja nägi majas kurba pilti: elektrit ei olnud sel momendil, toas oli 14 kraadi sooja, külmkapp oli tühi.
Reinule meenub, et tegelikult ei jäänud temagi Laine imevõimetest puutumata. "Olin pika maa autoga maha sõitnud ja põlves oli valu. Laine ütles: "Anna see põlv siia." Vaatas tükk aega põlve peale ja küsis: "Kas ikka veel valutab?" No ei valutanud, tõesti ei valutanud! Ja oligi kõik. Lihtsalt vaatas, kätega ka ei katsunud, ja valu oli läinud. See oli küll ime, nii nagu Laine inimesena oli ime."

Einar Ellermaa, Inge Pitsner "Kaika Laine inimesed", kirjastus Pilgrim