Tsaar Nikolai II tütred, haige troonipärija ja Grigori Rasputin

Tsaar Nikolai II tütred, neli noort lummavat Romanovi-õde olid tõenäoliselt 20. sajandialguse pildistatuimad ja kõige rohkem kõneainet pakkunud kuninglikust soost isikud. Milline oli nende elu ülimalt isoleeritud keiserlikus perekonnas ja mida arvasid nad oma ema kõikehõlmavast armastusest hellitatud venna Aleksei vastu, sellest kirjutab Briti ajaloolane Helen Rappaport raamatus „Neli õde”.

Suurema osa oma elust pidid nad elama range järelevalve all Tsarskoje Selo või Livadia palees. Keiserliku perekonna vastu suunatud terrorirünnakute ohu tõttu olid nad välismaailmast peaaegu täielikult ära lõigatud, neil oli vähe sõpru, kellega suhelda, ja neile olid tundmatud omaealiste tütarlaste tavapärased toimetused ja elukogemused.
See kõik muutus 1914. aastal, kui Venemaa sõtta astus ja õed üleöö suureks pidid saama.
Briti ajaloolase Helen Rappaporti raamat „Neli õde” näitab suurvürstinnade elu rõõme, ebakindlust ja valu keiserliku Venemaa viimsete päevade taustal. Oma raamatus tugineb Rappaport varem avaldamata kirjadele, päevikutele ja mälestustele. Goodreads.com lugejad valisid selle 2014. aasta parimaks ajalooraamatuks.

Meie sõber

1907. aasta sügiseks oli Aleksei titeseelikust välja kasvanud ja kandis pikki pükse; tema tüdrukulikud käharjuuksed muutusid siledaks ja pruuniks, aga endiselt oli ta kütkestavalt ilus laps, välimuselt sarnane oma õe Tatjanaga. Tema terve välimus varjas asjaolu, et ta oli juba „paljude palvete laps”, nagu teda kirjeldas Lili Dehn. Välismaine ajakirjandus, millel polnud Vene troonipärija kohta just palju materjali, kubises fantastilistest lugudest, mis rääkisid tsareevitši röövimise või mõrvamise või tema võileibade ja pudru mürgitamise vandenõudest. Samuti arutati juba kuuldusi Aleksei „halvast tervisest”, mille põhjuseks esialgu „peeti õnnetut asjaolu, et nii paljud tsaaride residentsid jätavad sanitaarteaduse seisukohast väga palju soovida”.
Esimestes tsareevitšist rääkivates lugudes, mis avaldati, kiputi keskenduma tema üsna hellitatud käitumisele. Väikesel Alekseil oli oma mõttemaailm ja ta oli sama tugev isiksus nagu Anastassia. Talle meeldis koos isaga sõjaväe ülevaatustel ja manöövritel käia, uhkeldada oma pisikeses mundris ja väikese puust mängupüssiga ning mängida despooti – isegi vaid kolmeaastasena. Juba nõudis ta järjekindlalt kohast lugupidamist, mida tuli talle kui troonipärijale osutada, ning oli mõnikord väga häbematu olekuga – joon, mis oli tal ühine tema vanuselt lähima õega. Laeval meeldis talle see iganenud rituaal, et ohvitserid tema kätt suudlesid, ning ta ei „jätnud kasutamata võimalust sellega hoobelda ja õdede ees tähtsat nägu teha”, meenutas Spiridovitš. Viimatisel Standarti lõbusõidul Soome ranniku lähedal oli Aleksei võtnud pähe, et laeva orkester peab keset ööd üles tõusma ja talle mängima. „Nii tulebki kasvatada isevalitsejat!” oli Nikolai isaliku uhkusega nentinud. Juhtus siiski, et Nikolai oma poja võimutsevat käitumist ka piiras, nagu näiteks siis, kui ta avastas, et Aleksei tunneb erilist naudingut Aleksandri palee ees olevatele valvesõduritele äkki ligihiilimisest, „vaadates silmanurgast, kui nad otsekui kujud valveseisangusse tardusid, samal ajal kui tema ükskõikselt mööda lonkis”. Nikolai keelas sõduritel Alekseile au anda, kui temaga ei ole kaasas mõnda teist keiserliku perekonna liiget; poisi alandus, „kui talle au ei antud”, öeldi, „tähistas tema esimest aimust distsipliinist”.
Mõnda aega tuli kõigil kuidagi hakkama saada „Aleksei Hirmsa” valit­susega, nagu Nikolai poega nimetas, aga õnneks kasvas ta peagi oma kõige hullemast käitumisest välja. Osalt oli selline käitumine kahtlemata tingitud piirangutest, mida Aleksei seisund talle põhjustas. Sest ta oli väike poiss, kellel oli olemas kõik:

kõige hinnalisemad ja kallimad mänguasjad, suurepärased raudteed nukureisijatega vagunites, tõkkepuude, jaamade, jaamahoonete ja jaamaülemamajakestega, uhkete vedurite ja imetoredate semaforidega, tervete polgutäite tinasõduritega, kirikute ja katedraalidega linnamudelitega, ujuvate laeva­mudelite, täielikult nukutöölistega varustatud vabrikute ja kaevanduste täpsete koopiatega, kus kaevurid üles ja alla liikusid.

Kõik need asjad olid mehaanilised ja neid sai nupuvajutusega tööle panna. Aga Alekseil ei olnud tervist. Kui aeg edasi läks ja piiranguid sellele, mida ta teha võis ega võinud, üha juurde tuli, tõstis poiss pidevalt mässu sõna „ei” peale. „Miks teised poisid kõike saavad ja mina mitte midagi?” küsis ta ikka vihaselt. Mõnikord oli ka djadka Derevenkol raske Alekseid ohjel­dada, sest laps oli loomult seiklushimuline ja esitas pidevalt kõigile oma hooldajatele väljakutseid. Miski ei meeldinud talle rohkem kui Aleksandri palees oma tubasest liumäest alla lasta või pedaalidega mänguautoga ringi sõita, aga iga kokkupõrge ja löök võis talle ohtlik olla.
20. sajandi algul ei suutnud ükski arst teha mitte midagi muud selleks, et kontrollida verejooksu liigestesse, mis järgnes tema arvukatele avariidele, kui vaid panna peale jääd ja saata poisike voodirežiimile. Tol ajal peeti kasulikuks valuvaigistiks atsetüülsalitsüülhapet, mis on rohkem tuntud aspiriini nime all ja mida müüdi alates 1890. aastatest (Aleksandra oli tarvitanud seda ka oma puusanärvivalu leevendamiseks). Alekseile aga mõjus see pigem kahjulikult, sest see vedeldas verd ja muutis veritsemise veelgi intensiivsemaks. Nikolai ja Aleksandra olid ägedasti vastu morfiini kasutamisele, sest sel oli tugev narkootiline toime, ja seega oli ainus ja parim viis Aleksei kaitsmiseks teda pidevalt valvata. See aga ei suutnud ära hoida tema kõige tõsisemat õnnetust 1907. aasta sügisel, kui ta Aleksandri pargis mängides kukkus ja oma jalga vigastas. Välisel vaatlusel olid jalal vaid vaevumärgatavad sinikad, aga sisemine verejooks põhjustas poisile läbilõikavat valu. Nagu meenutas Olga Aleksandrovna, kes oli uudisest kuuldes kohe kohale tormanud: „Vaene laps lebas selliste valude käes – silma­alused tumedad, kogu väike keha väändunud ja jalg kohutavalt paistes.” Arstid olid nõutud, samuti ei suutnud midagi teha professor Albert Hoffa, väljapaistev ortopeed-kirurg, kes kiiruga Berliinist kohale kutsuti. „Nad nägid välja kohkunumad kui keegi meist ning aina sosistasid ise­keskis,” meenutas Olga Aleksandrovna. „Paistis, et nad ei saa mitte midagi teha, ning tunnid möödusid, kuni igasugune lootus oli kadunud.”
Meelt heites ja meenutades, kuidas Grigori Rasputin oli Stolõpini tütart aidanud, helistas Aleksandra Stanale, kes oli tema teada Rasputiniga regulaarselt kontaktis. Stana saatis oma teenijad välja Rasputinit otsima ja too tõttas Tsarskoje Selosse. Hilisõhtul kohale jõudes sisenes ta kõrvalukse kaudu ja läks üles tagatrepist, kus teda ei nähtud. Nikolai, Aleksandra ja neli tüdrukut ootasid murelikult tsareevitši magamistoas koos Anna Võru­bova, keiserliku arsti doktor Jevgeni Botkini ja arhimandriit Feofaniga (kes oli tsaari ja tsaarinna isiklik pihiisa). Rasputini tütar Maria kirjeldas avanenud vaatepilti hiljem nii, nagu tema isa oli sellest talle jutustanud:

Papa tõstis käe ja õnnistas ristimärki tehes ruumi ja selles olijaid … Seejärel pöördus ta haige poisi poole ning vaadates tema valust krimpsus kaameid näojooni, põlvitas voodi kõrvale ja hakkas palvetama. Kui ta seda tegi … põlvitasid kõik otsekui mingist vaimsest lähedusest haaratuna ning ühinesid vaikse palvega. Kümme minutit ei olnud kuulda mitte midagi peale hingamise.

Lõpuks tõusis Rasputin püsti ja käskis Alekseid silmad avada. Segaduses poiss vaatas ringi ja koondas pilgu lõpuks Rasputini näole. „Sinu valu kaob, sa saad varsti terveks. Sa pead tänama Jumalat tervenemise eest. Nüüd aga jää magama,” lausus ta talle õrnalt. Ära minnes kinnitas Rasputin Nikolaile ja Aleksandrale: „Tsareevitš jääb elama.” Varsti pärast tema lahkumist hakkaski Aleksei jala paistetus vähenema. Kui tädi Olga poissi järgmisel hommikul nägi, siis ta „ei olnud mitte lihtsalt elus, vaid terve. Ta istus voodis, palavik oli kadunud, silmad selged ja erksad, jalal polnud paistetusest märkigi.”
Aleksei oli surma ninapidi vedanud, aga keegi ei osanud tema imelist paranemist selgitada. Ilmselt olid Rasputinil suured intuitsiooni- ja sugereerimisvõimed, mis avaldasid rahustavat mõju ning panid läbilaskvad veresooned kokku tõmbuma (nii nagu adrenaliin vastupidi veresooni laiendab). Paljude Rasputini järgijate meelest kuulus tema tervendamis­and Siberi šamaanide vedalikku traditsiooni, milles usuti loomuliku ja vaimse maailma omavahelisse ühenduvusse. Nii nagu kõik keiserlikud arstid tundis ka Aleksei pediaater doktor Sergei Fjodorov – kes oli mitmel kriiti­lisel puhul kohale kutsutud – Rasputini suhtes vaistlikku vastumeelsust, aga ta ei osanud selgitada, miks see, mida Rasputin tegi, toimis, samas kui konventsionaalne meditsiin teda alt vedas. Tsareevitšit ravides nõudis Rasputin aspiriinist ja kõigist medikamentidest loobumist ning ainult palvele ja vaimulikule tervendusele lootmist – ja saatuse pilkena võis just sellest kasu ollagi. Kuid verejooksu peatamise võime ei olnud omane ainult Rasputinile – samasugune and oli paljudel teistel rahvalikel tervendajatel. Iza Buxhoeveden on täheldanud, et vene talupoegade seas ei olnud ebaharilik oskus kontrollida oma vigasaanud kariloomade veritsemisi „väiksematele veresoontele survet avaldades ja nõnda verejooksu peatades”, aga see oli salaand, mida nad „kiivalt enda teada hoidsid”. Ka vürstinna Barbara Dolgoruki meenutas:

Vene talupoegade seas oli väga tähelepanuväärseid tervendajaid. Mõned parandasid põletushaavu, mõned peatasid verd ja mõned ravisid hambavalu – tean mõnest erakordsest hambavalujuhtumist, mida ei peatatud mitte ainult eriti tugeva valu kestuse hetkedeks, vaid alatiseks. Ja seda kauge vahemaa tagant … Ma tundsin üht vene daami, madame de Daehni, kellega hiljem olin hea sõber ning kes parandas põletushaavu, puudutades põletada saanud kohta ning pomisedes midagi.

Üks on kindel: Nikolai ja Aleksandra kõhklematu usaldus Grigori vastu, nagu nad teda kutsusid, põhines sügaval ja siiral usul, et ta ei ole mitte lihtsalt tervendaja, vaid jumalamees, kes saadeti neid aitama, kui keegi teine seda teha ei suutnud. Kui Aleksei Grigori abiga ellu jääb, siis on see Jumala tahtmine.
Neil Rasputini esimestel ebakorrapärastel külaskäikudel Tsarskoje Selosse (ning allikad annavad tema käikude sageduse kohta erinevaid andmeid), lubati Olgal ja Tatjanal mõnikord istuda juures, kui ta nende vanematega usust rääkis, aga nooremad tüdrukud, eriti Anastassia, jäeti esialgu kõrvale. Maria Geringer meenutas, kuidas ta ühel õhtul pakilistes asjatoimetustes keisrinna juurde tõttas, kui Anastassia „talle koridoris vastu tormas, käed laiali sirutas ja tema tee tõkestas, öeldes: „Te ei saa sinna minna, Uus (selle nime pani Rasputinile Aleksei) on seal.”” Anastassial „ei lubatud sisse minna”, kui Rasputin külas oli, sest ta „naeris alati, kui usuasjadest rääkis või luges”, suutmata selliseid jutuajamisi tõsiselt võtta.
Ei läinud siiski kaua aega, kui ka tema hakkas Rasputiniga suhtlema. Kord tuli tädi Olga külla ning Nikolai ja Aleksandra viisid ta ülemisele korrusele, kus ta leidis Rasputini koos lastega, kes olid „kõik valgetes pidžaamades … lapsehoidjad panid neid magama”:

Teda nähes tundsin, et temast kiirgus õrnust ja soojust. Ta näis kõigile lastele meeldivat. Nad tundsid end temaga täiesti vabalt. Mäletan ikka veel nende naeru, kui väike Aleksei otsustas jänest mängida ja toas ringi hüppas. Ja siis, üsna äkki, haaras Rasputin lapse käest kinni ja viis ta magamistuppa, ning meie läksime kolmekesi järele. Kõik vakatasid, nagu oleksime korraga kirikusse sattunud. Aleksei magamistoas lambid ei põlenud; ainus valgus tuli ilusate ikoonide ees põlevatest küünaldest. Laps seisis väga vaikselt selle hiiglase kõrval, kes oli langetanud oma pea. Ma teadsin, et ta palvetab. See kõik oli väga muljet avaldav. Samuti teadsin, et ka mu väike vennapoeg oli temaga palves ühinenud.

Grigori Rasputin. Foto Wikipedia

Olga Aleksandrovna tunnistas alati varjamatult, et Rasputin polnud talle kunagi meeldinud – ta oli „primitiivne” ja „tahumatu” ega tahtnud järgida õukonna etiketti, sinatades keisriperet ning nimetades Nikolaid ja Aleksandrat sageli „papaks ja mammaks”. Temas tekitas ebamugavust Rasputini talitsematu familiaarsus, mida ta pidas pealetükkivaks ja häbe­matuks – ja tõenäoliselt ka seksuaalselt heidutavaks. See oli sagedane reaktsioon, sest Grigori Rasputin kutsus esile vastandlikke arvamusi kõikjal, kuhu ta iganes läks. Ta on keiserliku Venemaa ajaloo tegelasi, kellest on kõige rohkem kirjutatud ning kelle kohta on esitatud kõige sensatsioonilisemaid ja vaieldavamaid väiteid. Nagu meenutas inglise kirjanik, reisikirjade ja romaanide autor Carl Eric Bechhofer, kes temaga kohtus: „Enne Venemaale minekut ja kogu aja, mis ma seal veetsin, ei suutnud ma kuidagi kaht Raputini kohta käivat juttu omavahel kokku klapitada”; Bechhoferi meelest oli Rasputini arvatava nurjatuse suurus alati „suurel määral proportsionaalne sellest teataja poliitilise liberaalsusega”. Osalt tuleneb see kahtlemata Rasputini olemuslikult vastuolulisest isiksusest. Sõltuvalt sellest, kas oldi Rasputini poolt või vastu, oli ta kas vaga, leebe ja heatahtlik või täiesti vastu­pidi – liiderlik, elajalik ja tülgastav. Aga kes oli ta tegelikult – „meele­line silmakirjatseja” või „imetegija müstik”? Ajalugu on viimased sada aastat otsusele jõudmisega vaeva näinud.

Kindlalt on selge, et olles küll usumees, oli Rasputin ühtlasi kaval oportunist, kes ei püüdnudki varjata oma füüsilisi ihasid. Pealinna saabudes käis ta ringi fin de siécle’i Peterburi salongides, mis olid kuulsad oma dekadentsi poolest, tõmmates ligi rikkaid seltskonnadaame, kes flirtisid tollal moekate usutervendamise kultuste, lauakeerutamise ja idamaise müstikaga, ning omandas endale nende seast järgijaskonna. Kriitikutel polnud teda raske karikeerida, sest ta kandis lotendavat talupojasärki ja pika säärega saapaid, oli jämeda kondiga, pikkade, rasvaste mustade juuste ja habemega ning paksude prunthuultega. Ent tema isiksuse hämmastavat jõulisust ei saa eitada: tema hääl helises hüpnootiliselt ja need legendaarsed helesinised silmad, mille pupille ta nähtavasti suutis omatahtsi kontrollida, andsid talle vanatestamentliku prohveti ilme. Rasputin kasutas teadlikult ja nutikalt nende kahe anni loomupärast teatraalsust, ja veelgi suurendas tema kummalist ebamaisust arhailine kirikuslaavi keel, mida ta rääkis. Tema kohta räägitavad nilbed kuuldused ei paistnud mingit negatiivset mõju avaldavat tema pühendunud järgijatele, keda tõmbasid ligi Rasputini seletamatud tervendamisvõimed, sest tema sügavas ja puudutavas mõjus haigetele ei olnud mingit kahtlust. 1907. aastaks oli kergesti mõjutatavast Anna Võrubovast saanud Rasputini tulihingeline järgija, kes kutsus teda regulaarselt külla enda väikesesse majakesse, mis asus Aleksandri palee kõrval.

Helen Rappaport „Neli õde. Suurvürstinnade Romanovite kadumaläinud elud”, kirjastus Varrak 2016