Paavo Kanguri kalamehejutud: kord püüdsin Luunja kandis, kus vesi oli kalast lausa paks
Paavo Kangur kirjutas raamatusse „Isaga kalale“ meenutusi enda kalavetelt ja professionaalsete harrastajate soovitusi suure kala püügiks. „Selle raamatu jutte mõistab see, kes on tänulikult valmis laupäeva hommikul enne kukke ja koitu spinningud ja landid kotti pakkima ning jahedas udus järvele või merele sõudma. Kuid haug võib lanti haarata väga hästi ka kell 17:22,“ kirjutab autor.
Porijõe latikas
Sean sammud kohta, kus Porijõgi suubub Emajõkke. On vananaistesuvi ja septembrikuine päike soojendab selga. Valgete kellukestega kassitapp on roninud pajude tippu. Taevas tiirutab kalakotkas ja vaatab, mida jõel on pakkuda. See on metsik Tartu äärelinna maastik – jõe poolt üleujutatav soine ala. Porijõe kallas ulatub vaid veidi kõrgemale ja on hea maasturiga läbitav. Eemalt paistavad uus Ihaste sild ja Tigutorni tipp. Ühekorraga oled linnapiiril ja džunglis. Millest algab korralik kalapüük? Kas autosse istumisest ja kasvava ootusärevusega täidetud jalutuskäigust jõe või järve äärde või veel varem, kalaasjade poest, või hetkest, kui kinnitad spinningu otsa landi. Jalutuskäik on igatahes tähtis. See loob meeleolu, mis on vajalik argipäevast väljumiseks. Ilm on soe, septembrikuu kohta isegi kuum. Porijões on liiga vähe vett, et lanti visata, ja nii peab kõndima Emajõe äärde välja. Jõuan kohale ja panen püügiriista valmis. Teen paar viset spinninguga ja siis panen spinningu külge Emajõe rakenduse – kolm konksu, söödakorv ja raskus. Proovin söödaks kõike – ussi, kärbsetõuku, sepikut, maisi. Vaikus. Kerin õnge välja. Ei tule. Kisun, sikutan. Lõpuks saan kätte, aga väike tinapomm jääb jõe põhja. See on see põhjaõnge probleem.
Emajõel käib täielik pühapäevaõhtune paraad: kiirkaater kuti ja kahe tibiga, jõetramm grillimisplatsiga, Pätsi-aegne puupaat, moodne Bavaria. Kõik on tulnud vananaistesuve nautima. Ei tea, kuidas kalad seda välja kannatavad. Püüan edasi. Jõel promeneerijad pöörduvad tagasi – eks see pühapäevane väljasõit ole tunnike ühtepidi ja tunnike tagasi. Samasse jõenurka saabub ka mees valge moodsa paadiga ja viskab õnged sisse.
„Millega püüad?”
„Ussiga!”
„Kas poolakas?”
„Oma aia õunte peal kasvanud!”
„Jäin just raskusest ilma!”
„Siin on viie meetri sügavune auk. Põhjas risu ka!”
„Kas kalapüügigiide oled kasutanud!”
„Ei ole, ei tunne. Niisama hinge puhastamiseks püüan. Saab värsked mõtted pähe,” hõikab mees ja ta põhjaõng teeb sügava noogutuse. Ta haagib ning kerib välja kilose latika.
„Kas viimane?”
„Siin peaks veel olema!”
Kerin-tirin ka välja ja vahetan sööta. Ja viskan põhjaõnge veidi eemale. Keskmiselt hea vise. Panen õnge taas toki najale ja jään ootama.
Võrreldes kevadega on täielik vaikus. Kord püüdsin Luunja kandis, kus vesi oli kalast lausa paks. Viska ja keri välja. Nüüd aga oota ja oota. Oota ja oota, ütles kord mulle rikšamees Agras. Aga ma ju ei palunud tal oodata, ta ise tahtis. Kuigi temast oli kasu ka, sest päeva peale olin unustanud nii hotelli nime kui ka asukoha. Aga rikšamees polnud mind unustanud, leidis mu alati üles ning oli valmis tegema järgmist pisiteenet. Agrast rohkem meeldis mulle järveäärne linn Udaipur, ehe Rajastani pärl. Udaipuris on filmitud James Bondi film „Octopussy”, kus krokodillikostüümis Bond ujub järvesaarel asuvasse lossi. Tegelikult selles viiesajaaastases paisjärves krokodille ei olnud. Seoses krokodillidega meenub mulle üks teine kalapüügilugu, mis juhtus 1990ndate keskel Amasoonias. Olin seal Skandinaavia ajakirjanike ja reisikorraldajate grupi koosseisus. Olime sõitnud juba viis tundi Leticiast alates mööda Amazonast ja selle lisajõge, vist Rio Yavari. Kolumbiast oli saanud Brasiilia ja viimasest Peruu. Jõeäärse kämpingu ees mulistas viis krokodilli. Hommikul küsisin indiaanlaselt õnge ja ühepuulootsiku ning läksin piraajasid õngitsema. Hiljem vaatasin loodusfilmist, et minusugused lollpead on krokodillidele kerge saak. Ühe sabalöögiga on lootsik ümber ja järgmisel hetkel oled krokodilli suus. Kuid tagasi sinna, kus Porijõgi suubub Emajõkke. Krokodille siin ei leidu, aga väikest kala on näha. Viskan saia vette ja algab sumin, mille lõpetab suure kala rünnak. Ma ei saagi aru, kas ründab saia suur latikas või ründab saia näksivat väikest kala haug. Sügavatest voogudest saabub lihtsalt hooga suur kala ja peletab väiksed minema. Ootan oma suurt kala. Järsku teeb põhjaõng sügava noogutuse, siis veel ühe, raban õnge kätte ja haagin. Tunnen, kuidas kala tõmbed jõuavad tamiilipidi ritva ja minu kätesse. See on mõnus tunne. Nüüd on vaja veel elukas sügavikust välja kerida. Loodan, et rakendus ei takerdu kuhugi, ja kerin aeglaselt edasi. Kala jõulised tõmbed suubuvad jätkuvalt ritva. Vähemalt on ta veel otsas.
Paavo Kangur „Isaga kalale. Kivisilla haug ja teised lood“
