Kuidas Leelo Tungla raamatu aitas vene keeles välja anda Lenini tsiteerimine
Ühel päeval 1985. aastal sõitsime autoga, mida juhtis helilooja Raimo Kangro (1949–2001), kirjanik Leelo Tungla abikaasa. Leelo istus tema kõrval ning tagaistmel mina ja nende kolm tütart, kes olid siis veel väikesed. Ajasime Raimo ja Leeloga juttu, hästi kasvatatud lapsed sellesse ei sekkunud. Rääkisime mõistagi eesti keeles. Äkki tiris noorim – viieaastane Anna-Magdaleena – mind varrukast.
Vakatasin ja vaatasin talle otsa. Ja tema ütles: „Sa ei olegi venelane.”
„Kuidas nii?”
„Aga sa ju räägid eesti keelt.”
„Mis sellest?”
„Venelased eesti keelt ei räägi.”
Selles olid kõik kolm tüdrukut veendunud. Hakkasime Raimo ja Leeloga neile selgitama, et igaüks võib rääkida mitut keelt, olenemata sellest, kas ta on eestlane, venelane või mõnest muust rahvusest. Mina ütlesin, et räägin ka soome, ukraina ja saksa keelt, aga tüdrukud jäid endale kindlaks, et „venelased eesti keelt ei räägi”.
Sellal, 30 aastat tagasi, tundus neile kõigile uskumatu, et mitte-eestlane võib rääkida eesti keelt.
Tõlkisin sel ajal parajasti vene keelde nende ema Leelo Tungla raamatut „Neitsi Maarja neli päeva”, mille kavatses välja anda Moskvas asuv lastekirjanduse kirjastus Detskaja Literatura. Seal, nii nagu kõigis teisteski Moskva nn keskkirjastustes, oli NSV Liidu rahvaste kirjanduse toimetus, mis tegeles ainult liiduvabariikide kirjanike teoste tõlkimise ja väljaandmisega. Tõlge valmis, viisin lepingu kohaselt käsikirja kirjastusse ning seda asus toimetama toimetuse juhataja Galina Ivanovna Moskovskaja.
Et edasisest oleks kergem aru saada, kirjeldan lühidalt nimetatud toimetust ja Galina Ivanovnat.
See toimetus üllitas raamatuid omaaegse gradatsiooni järgi keskmisele ja vanemale koolieale. Koolieelikutele ja nooremale koolieale mõeldud raamatud valmistas ette teine toimetus ja see tegeles eeskätt Vene kirjanike teostega, aga ka tõlkeraamatutega Nõukogude Liidu rahvaste keeltest ning välismaailma keeltest. Peale selle olid kirjastuses veel eraldi venekeelse proosa ja luule toimetus, välismaa kirjanduse toimetus, kriitika ja kunsti toimetused.
1960. aastail, kui ma Detskaja Literaturale tõlkima hakkasin, oli Galina Ivanovna NSV Liidu rahvaste kirjanduse toimetuses töötanud juba pikka aega. Ta oli siis lihtsalt toimetaja ning tegeles Balti liiduvabariikide kirjanike teostega.
Probleemid algasid juba lepingu sõlmimisel
1970. aastate teisel poolel määrati Galina Ivanovna kirjastuse Detskaja Literatura NSV Liidu rahvaste kirjanduse toimetuse juhatajaks. Jäänud sellele kohale peaaegu paarikümneks aastaks, kuni ootamatu surmani, toimetas ta aeg-ajalt ikka eesti kirjanike teoste tõlkeid, kuigi osakonnajuhatajal toimetamiskohustust polnud. Nii toimetas Galina Ivanovna ka Leelo Tungla esimest Detskaja Literaturas avaldatud jutustust „Neitsi Maarja neli päeva” (mis 1986. aasta kevadel ilmus Moskvas pealkirjaga „Maarja neli päeva”). Ja sel oli oma põhjus.
Tsiteerin paari lõiku Galina Ivanovna Moskovskaja 1985. aastal nädalalehele Sirp ja Vasar antud pikemast intervjuust: „Me jälgime pidevalt, mida uut on ilmunud Tallinnas, mida teevad eesti kirjanikud. „Neitsi Maarja neljast päevast” saime teada kohe pärast selle ilmumist. Kui ma ei eksi, siis Andres Jaaksoolt Moskva raamatumessil. Hiljem kuulsime teisigi positiivseid arvamusi. Nagu tavaks, tellisime paar-kolm siseretsensiooni. Kõik retsensendid rõhutasid üksmeelselt, et teos on paeluv ja omanäoline.
Jutustusi vanemate klasside õpilaste elust kohtab üldse võrdlemisi harva, aga siin kirjeldatakse huvitavaid olukordi, tõstatatakse aktuaalseid probleeme, näidatakse õpilaste omavahelist lävimist ning nende suhteid õpetajate ja üldse täiskasvanutega. Loodetavasti äratab see raamat ka vene lugeja huvi ja toob talle kasu. „Maarja” tõlkis Gennadi Muravin, meie kirjastuse ammune kaastööline, kes on esinenud ka kriitiku ja autorina.”
Eeltoodud tsitaadi põhjal otsustades sujus kõik suurepäraselt, ja mingeid probleeme ei tekkinud. Ometi said probleemid alguse juba autori ja minuga lepingute sõlmimisel. Lepingus tuli näidata pealkiri, mille all teos Detskaja Literatura väljaandel ilmub. Algupärane pealkiri „Neitsi Maarja neli päeva” kätkes teatavat irooniat. Jutustuse peategelane oli nii üllameelne ja aus, õiglane ja pisut naiivne, et koolikaaslased kutsusid teda Neitsi Maarjaks. Aga meile tehti selgeks: vihjeid piibli pühakutele ei tohi üheski Detskaja Literatura üllitises mingil juhul olla. Leelo Tungal nõustus „neitsi” ära jätma, ei pidanud seda liiga suureks kaotuseks. Kuna võidi arvata, et soovimatuid viiteid piiblile leidub ka tekstis, otsustas Galina Ivanovna teose ise toimetada ja teravad nurgad vajadusel siledaks lihvida.
Selleks ajaks teadis ta Eestist nii mõndagi, millest nõukogude ajalooõpikud vaikisid, oli kümmekond aastat koos perega Elvas suvitanud, leidnud endale eesti sõpru ning kuulnud neilt, mis siin tegelikult on toimunud ja toimub.
Leelo Tungla raamatu sisusse aitas Galina Ivanovnal süüvida mitu inimest ja ta sai hästi aru, millest raamatu tegelased omavahel räägivad. Tõsi, toimetamine polnud kergete killast. Mitmel juhul leidsime me koos (autor, toimetaja ja mina) sobivad formuleeringud ja panime mõnele episoodile nii-öelda kosmeetilist meiki peale, et vältida Trükistes Riiklike Saladuste Kaitse Peavalitsuse ehk Glavliti (Glavnoje upravlenije po ohrane gossudarstvennõh tain v petšati) ehk tsensuuri sekkumist.
Toimetamine oli juba lõpukorral, kui kirjastuse direktor küsis Galina Ivanovnalt, mis on tema osakonnalt lähiajal ilmumas. Moskovskaja, nagu ta ise mulle hiljem rääkis, nimetanud Leelo Tungla raamatut, mis olevat kõige huvitavam.
„Teil on aina kombeks eestlaste seljas ratsutada,” kostnud direktor. „Vahest annate käsikirja mullegi lugeda?”
„Miks mitte. Kohe pärast seda, kui olen oma parandused autori ja tõlkijaga kooskõlastanud ning käsikirja ümber lüüa lasknud.”
Galina Ivanovna ei muretsenud, sest direktor oli eesti kirjanike teoseid ennegi lugenud ja nendega rahule jäänud.
Loomulikult ei piirdunud Detskaja Literatura direktori lugemus ainult eesti autoritega. Näiteks avaldas tema kirjastus „Seiklusjuttude raamatukogus” (Biblioteka prikljutšenii) Arthur Conan Doyle’i ja paljude teiste krimikirjanduse klassikute teoseid. Näiteks 1968. aastal ilmus selles sarjas rohkem kui 600-leheküljeline köide, mis sisaldas Georges Simenoni kolme romaani ja kaheksat novelli. Tõenäoliselt luges ta enne trükkiandmist läbi ka need tõlked ning jäi rahule, sest „kodanliku ühiskonna halastamatu paljastamine” pidi kaasa aitama „noorte kommunismiehitajate põlvkonna kasvatamisele”.
Ent pärast Leelo Tungla käsikirja lugemist tegi direktor Galina Ivanovnale etteheiteid, mida viimane oli sunnitud möönma juba mainitud intervjuus, ehkki viitamata, et see on juhataja arvamus ja kibedat pilli magusamaks tehes: „Eestisse tulen ma alati rõõmuga, olgu suvel või talvel. Varem olen mitut puhku Elvas suvitanud, nüüd sõitsin Tallinna, et viia lõpule Leelo Tungla jutustuse „Maarja neli päeva” venekeelse väljaande toimetamine. Pigem oli see koostöö autoriga kui tõlke toimetamine. Tegelikult ilmub vene keeles jutustuse uus variant. „Maarja” valmis 1970-ndail, eesti keeles avaldati see 1980. Vahepeal on viis aastat mööda läinud, haridusreform ellu viidud, hulk tähtsaid partei ja valitsuse otsuseid vastu võetud ning kogu riigis leiavad aset olulised muutused. Kirjastuse meelest vajas teos selles valguses mõningat töötlemist.
Leelo Tungal oli meiega päri. Istusime kolm päeva töiselt koos – kirjanik, tõlkija ja mina –, tegime väikesi kärpeid, muutsime mõnda episoodi, paiguti täpsustasime sõnastust seal, kus tegelased räägivad elust ja Eesti ajaloost...”
Siinkohal Galina Ivanovna kavaldas. Nõukogude Liidus algas tõepoolest perestroika ja glasnost, kuid paljud parteiaparaadi ametnikud ja nn nomenklatuuri töötajad arvasid olevat tegemist vaid järjekordse kampaaniaga, mis möödub sama kiiresti nagu Hruštšovi sula, ja kruvid keeratakse jälle kinni. Igaks juhuks kindlustati end. Ka kirjastuse direktori etteheited Leelo Tungla raamatule pärinesid eelnenud stagnatsiooniajast ning puudutasid peamiselt tegelaste arutlusi elu ja Eesti ajaloo teemadel.
Leelo Tungal nendega ei nõustunud. Istusime tõesti kolm päeva kolmekesi „töiselt” Olümpia hotellis Galina Ivanovna toas, vaidlesime temaga ägedalt ja püüdsime tõendada, et nõutavaid parandusi ei saa ega tule teha. Mulle paistis juba toona, et ta mõistis seda isegi, aga oli sunnitud täitma ülemuse nõudmist.
Teisel päeval kutsus mu soomlannast abikaasa Anni, kes valdas veidi ka vene keelt, kogu „töörühma” hotelli restorani lõunale. Galina Ivanovna toast läbi astunud ja meie dispuuti veerand tundi pealt kuulanud, oli Anni hirmul, kuigi ei näidanud seda välja, et läheme toimetajaga lõplikult tülli.
Tegelikult oli see omal ajal tavaline loomeprotsess. Me ei vaielnud Galina Ivanovna Moskovskaja enda, vaid demagoogiliste väidetega, mida ta oli sunnitud esitama. Ja ta ise sai siis sellest aru. Lõunalauas rääkisime rahulikult ja lõbusalt kõikidest maailma asjadest, nagu poleks mingit teravat vaidlust mõni minut varem olnudki.
Tükk aega hiljem selguski, et Galina Ivanovna pidas direktori nõudmisi liialdatuks, ent teadis oma kogemuste varal: tema meelt muuta ei õnnestu – kui Leelo Tungal tahab, et raamat vene keeles ilmuks, tuleb tal neid aktsepteerida. Galina Ivanovna ei osanud ette näha, mis juhtub mõne aja pärast Moskvas.
Vladimir Iljitš tuleb appi
Tallinnas peetud arutlused ja vaidlused päädisid otsusega, et ma sõidan Moskvasse, püüan pääseda kõrgemate ülemuste jutule ning esitan neile autori ja enda argumendid. Selle jutuajamise tulemustest sõltus meie lõppotsus. Polnud välistatud, et kirjanik keeldub parandustest ja raamat jääb ilmumata.
Siin on tähtis selgitada üht olulist tõika. Nimelt seda iseärasust, mis oli Nõukogude Liidu (ja ehk ka maailma) suurimal lastekirjanduse kirjastusel Detskaja Literatura. (Asutatud 1933. aastal, kandis ta 1963. aastani nime Detgiz, ning kirjanikud, kunstnikud, tõlkijad ja toimetajad kasutasid endiselt vana nime, sest see oli mugavalt lühike.)
1980-ndail andis Detgiz aastas välja üle 560 raamatu kogutiraažiga ligi 250 miljonit eksemplari. Erinevalt üldlevinud arvamusest ei olnud see kirjastus üleliiduline, vaid vabariiklik, ega allunud seega mitte NSV Liidu, vaid Vene NFSV riiklikule kirjastuskomiteele. Nõnda leidsime, et kui ma Vene NFSV kirjastuskomitees suudaksin juhataja pehmeks rääkida, siis ilmselt loobuks kirjastuse direktor oma pretensioonidest, sest vastutust hakkab kandma komitee.
Mul leidus Moskvas tuttavaid, kes aitasid mul saada Vene NFSV riikliku kirjastuskomitee esimehe audientsile, kuid teda polnud parajasti mitu päeva tööl. Sellepärast võttis mind vastu esimehe asetäitja. Ma ei olnud sellest vaimustatud, aga pidin leppima. Tundsin seda naist põgusalt – mind oli talle esitletud kümnete teiste asjaosaliste hulgas järjekordsete lastekirjanduse päevade avamis- või sulgemisüritusel aasta-poolteist tagasi. Teadsin, et varem oli ta olnud üleliidulise leninliku kommunistliku noorsooühingu (ÜLKNÜ) keskkomitee sekretär, kes tegeles pioneeridega.
Tema loomulikult mind ei mäletanud ning mu külaskäigu eesmärk polnud talle samuti päris selge. Tuletasin talle meie kohtumist meelde ja ütlesin, et tulin nimeka eesti lastekirjaniku ülesandel, kes ise kahjuks ei saanud mõjuval põhjusel Moskvasse sõita. Plaani järgi peaks tema Detskaja Literaturas välja antav raamat juba trükikojas olema, kuid kirjastuse direktor hoiab oma nahka ja esitab autorile endistest aegadest pärit nõudmisi, käsib välja jätta episoodid, kus keskkooli vanemate klasside õpilased räägivad elust ja arutlevad Eesti ajaloo üle. See tähendaks jutustuse põhjalikku ümbertegemist.
„Nõudmised on absoluutselt põhjendamatud,” ütlesin mina. „Tegelased arutlevad asjatundlikult, direktor lihtsalt ei tunne Eesti ajaloo eripära. Kas komitee ei võiks siin sekkuda? Pealegi käivad niinimetatud puhtad poognad pärast teist korrektuuri Glavlitist läbi. Olen kindel, et see asutus selliseid pretensioone ei esita.”
„Kui mind teie eelseisvast visiidist informeeriti, lasksin ma endale kirjastusest käsikirja tuua, kuid kahjuks ei jõudnud seda ajapuudusel põhjalikult läbi lugeda. Direktor on asjatundlik inimene, tal võib siiski õigus olla,” arvas komitee esimehe asetäitja.
„Ei ole,” vaidlesin vastu. „Raamatus arutlevad noored õigesti. Et seda mõista, on tarvis teada Eesti ajalugu. Näiteks, mida on arvanud Eesti kohta Lenin. Ta ütles veel 1918. aastal, et kuna juba vanast ajast on kõik eestlased kirjaoskajad ja Eestis elatutakse peamiselt põllumajandusest, siis ei ole sealne revolutsiooniline jõud tööstustöölised, vaid talurahvas, ja sotsialismi tuleb Eestis ehitada teisiti kui mujal endises Vene impeeriumis.”
„Kus ja millal Lenin seda ütles?” küsis mu vestluskaaslane hämmeldunult.
„Ta rääkis sellest kahel korral. Kõigepealt kolmandal ülevenemaalisel nõukogude kongressil seitsekümmend viis päeva pärast oktoobrirevolutsiooni võitu ja siis neljandal ülevenemaalisel raudteelaste kongressil. Need tekstid on tema teoste täieliku kogu, kui ma õigesti mäletan, siis 45. köites. Kui te mind ei usu, võime kohe järele vaadata. Aga kus teil on Lenini teosed?”
Lenini teoseid kabinetis ei olnud.
„Kuidas? Teil ei ole Lenini teoste kogu?” väljendasin ma suurt imestust.
Ta kutsus sekretäri ja andis käsu tuua kõnealune köide. Sekretär läks otsima Lenini teoseid. Mina aga otsustasin jätkata survet, selgitades, et nüüd, mil taastatakse leninlikke tavasid ja me oleme hakanud rajama inimnäolist sotsialismi, on Lenini seisukohtade tundmine eriti oluline.
Muide, Nõukogude Liidus üldlevinud arvamuse kohaselt püstitas inimnäolise sotsialismi rajamise teesi Mihhail Gorbatšov 1985. aastal, kuid vähesed teavad, et selle mõiste võttis kasutusele Praha kevade liidri Alexander Dubčeki kõnekirjutaja Radovan Richta juba 1968. aastal. Ka mina kuulsin tõde alles paarkümmend aastat hiljem Prahas käies. Aga Vene NFSV riikliku kirjastuskomitee esimehe asetäitjale rääkisin ma inimnäolisest sotsialismist üksnes demagoogiliselt, sest ma ei mõistnud toona ega mõista nüüdki, kas võib üldse olla mitte inimnäoline sotsialism ja kuidas kavatses Gorbatšov kiskjanäolise ühiskonnakorra, mis oli esialgsest sotsialismi ideest kaugel ja oli kestnud meil kümneid aastaid, ümber kujundada inimnäoga sotsialismiks.
Üsna ruttu naasnud sekretär teatas, et raamatukogutoa uks on lukus ja hetkel Lenini teoseid kätte ei saa.
Minu vestluskaaslase näol vilksatas nõutus, aga ta oli kogemustega bürokraat ja leidis kohe lahenduse.
„Mis seal ikka,” ütles ta mulle. „Te rääkisite väga huvitavaid asju. Ma vaatan need Lenini arvamused üle ja helistan kirjastusse.”
„Kas annate pioneeri ausõna?” söandasin ma naljatada.
„Jah,” vastas ta surmtõsiselt.
Paari päeva pärast helistas Galina Ivanovna mu Moskvas elavale õele, kelle juures ma peatusin, ja jättis mulle sõna tulla kirjastusse.
Järgmisel päeval sinna minnes oli mu süda raske, valmistusin halvimaks. Aga Galina Ivanovna ütles ilma pikemata ja lõbusalt muiates: „Palju õnne! Direktor andis järele. Kirjastuskomitees loeti käsikiri läbi, mingeid kärpeid pole vaja teha. Saatsin käsikirja eile ladumisele ja helistasin ka Leelo Tunglale Tallinna.”
Seejärel pidin ma talle kirjeldama kirjastuskomitees toimunud jutuajamist.
„Suur tänu Vladimir Iljitšile!” lausus Galina Ivanovna Moskovskaja kokkuvõtteks.
„Maarja nelja päeva” käsikiri anti ladumisele 18. novembril 1985 ja raamat ilmus trükist järgmise aasta aprillis. Glavlit mingeid takistusi ei teinud.
Lisan veel ühe huvitava tõiga. Stalini-aegse keskkooli viimastes klassides (sain nn küpsustunnistuse 1951. aasta kevadel) tuli ajaloo ja poliitökonoomia tundideks valmistudes lugeda ka Lenini töid. Mina ei piirdunud tema kohustuslike tekstidega, vaid vaatasin ka teisi. Aga Lenini Eestit käsitlevat ainest tutvustas mulle alles 1970. aastail tuntud kirjandusteadlane ja -kriitik Nigol Andresen (1899–1985), kellega mul oli hulk huvitavaid jutuajamisi.
Kui Eestis 1940. aasta juunis toimus riigipööre ja ametisse pandi Johannes Varese nn rahvavalitsus, oli Andresen seal lühikest aega välisminister.
Juba juulis kuulutati Eestis välja Nõukogude vabariik, mis augustis liideti Nõukogude Liiduga. Valitsusest sai Moskva eeskujul rahvakomissaride nõukogu ning Andresen oli aastail 1940–1946 selle esimehe asetäitja ja 1944. aastani ühtlasi hariduse rahvakomissar (asus sõjaajal Nõukogude Liidu tagalas), hiljem Eesti NSV ülemnõukogu presiidiumi esimehe asetäitja. Pärast EK(b)P keskkomitee kurikuulsat 8. pleenumit 1950. aastal ta arreteeriti süüdistatuna kodanlikus natsionalismis, ja saadeti Siberisse vangilaagrisse. 1955. aastal ta vabanes ja naasis Eestisse.
Küllaltki avameelsed vestlused Nigol Andreseniga edendasid tublisti mu teadmisi Eestist ja eesti keele oskust. Ja see, et ma tõlkisin eesti kirjandust vene keelde, oli nende avameelsete vestluste eelduseks. Andresen, kes ise oli 1920.–1930. aastail saksa keelest eesti keelde vahendanud Karl Marxi ja Friedrich Engelsi „Kommunistliku partei manifesti”, Karl Marxi „Kapitali” esimese köite, „Palgatöö ja kapitali” ning „Anti-Dühringi”, kurtis mulle kord, et tema tähelepanekute järgi on kõrgematel parteitöötajatel ja riigiametnikel Lenini kirjalikust pärandist pealiskaudsed papagoiteadmised. Seda paremini ja põhjalikumalt tundes ei tehtaks nii palju rumalusi ega juhtuks õnnetusi.
Ka Lenini hinnangut eestlaste kirjaoskuse kohta kuulsin Andresenilt. Ta rääkis muuseas seda, et kui Eestist sai Nõukogude liiduvabariik, eraldanud Moskva keskvalitsus väga suure summa kirjaoskamatuse likvideerimiseks Eestis. Tema kui hariduse rahvakomissar teatanud siis Moskvasse, et Eestis kirjaoskamatuid ei ole, ja teinud ettepaneku kasutada seda raha muudeks hariduskuludeks. Pealinnas polevat teda uskuma jäädud.
See Andreseni lugu meenus mulle millegipärast tookord autos, kui tüdrukud ei uskunud, et mitte-eestlane võib rääkida puhast eesti keelt.
Leelo Tungla järgmise raamatu „Pool koera”, kus on neli jutustust, andis Detskaja Literatura samuti minu tõlkes välja 1991. aastal. Seda toimetas Tatjana Tumurova, ning raamatu tiraaž oli 100 000 eksemplari.
Gennadi Muravin „EBATSENSUURSED JUHTUMID. Sekeldused Eesti raamatutega nõukogude ajal“ kirjastus Tammerraamat
