30 aastat tagasi Tšernobõlis töötanud arst Ants Koskaru: Kõigist ravimitest oli puudus
Tollal 41aastane Pärnumaa terapeut Ants Koskaru saadeti 1986. aastal Tšernobõli piirkonda arstiks kümmekond päeva pärast reaktori plahvatamist ja ta töötas Pärnu polgu medpunkti ülemana 30 kilomeetri kaugusel reaktorist kaks kuud.
Millal te Tšernobõli sõitsite?
7. mai hommikul hakkasime sõitma ja 8. mail olime kohal.
Kuhu teid elama pandi?
Me elasime telklinnakus, mis asus 30 kilomeetrit reaktorist ohutsooni piiril. See oli piltlikult öeldes nii, et sirkliga tõmmati 30 km kaugusele joon ümber reaktori ja sinna ringile püstitati telgid, kus elasid avarii likvideerijad üle Nõukogude Liidu. Tuul ja vihm kandsid radiatsiooni eri suundades erinevalt, aga seda ei arvestatud. Peamiselt oli seal tegemist radioaktiivse jood-131ga, mille poolestusaeg on kaheksa päeva. Lühikese poolestusaja tõttu oli oht tervisele suurem neil meestel, kes saadeti Tšernobõli vahetult pärast avariid. Kui meie sinna jõudsime, siis oli kiirgustase 10 milliröntgeni ümber tunnis ja nädalaga vajus see juba 0,2 peale. See ei ole enam hull. Ma pidasin oma personali radiatsiooni kohta vihikut. 0,2 korrutasime 24ga ja panin igapäevase doosi nime taha kirja. Samas olid need personaalsed radiomeetrid, mis alguses jagati, puhas puru silmaajamine. Need pliitsitaolised, mis kõigile välja jagati ja käisid rinnataskusse, jooksid tühjaks. See oli sisuliselt laetud kondensaator, mille laengut kiiritus pidi vähendama. Laengut sai mõõta aparaadis, aga niiskusega need kondensaatorid laadisid end ise tühjaks. Paljudel näitas nädala pärast nulli ehk nad oleks juba nagu 50 röntgenit kätte saanud. Reaktori juures oli ka peenemat Jaapani tehnikat.
Radiatsiooni üldist taset mõõdetakse nii maapinnal kui pooleteise meetri kõrgusel ja võetakse keskmine. Armee poliitiline peavalitsus käskis omapoolse vastutulekuna arvestada meeste kasuks ainult maapinna mõõte, mis on suuremad.
Kord oli selline, et kes 25 röntgenit kätte saab, see saadetakse koju. Paljud soovisid minna põllult tööle otse reaktori juurde, et kiiremini oma 25 röntgenit kätte saada ja minema pääseda.
Mida see doos hiljem tervisele teha võis?
Need verenäidud püsivad aastakümneid. Kui ameeriklased ja soomlased 1990ndail Tšernobõlis käinud meestele vabatahtlikkuse alusel järelkontolli tegid, siis mõne näit ütles, et ta oli 50 röntgenit kätte saanud. Kiirgust saab ka paarkümmend aastat hiljem mõõta. Mis see tervisele teeb? Üsna kindel on, et järeltulijad on hälvetega ja vähki haigestumise tõenäosus kasvab. Ameeriklased avastasid ka, et kilpnäärmehaiguste sümptomid olid samad mis nende Nevada polügooni ümber elavatel inimestel. Nende andmed läksid enam-vähem Tšernobõli poiste omadega kokku. Kilpnäärme suurenemist või sõlmi avastati paljudel. Asi on selles, et jood-131 ladestub joodinäljas kilpnäärmesse. Neile, kes sinna saadeti, oleks pidanud andma tavalist joodi ehk kaaliumjodiidi, et kilpnääre joodiga ära küllastada. Siis organism ei oleks seda sealt radioaktiivsest tolmust püüdnud. Teiseks oleks vaja olnud kaltsiumi. Kaltsiumiga on see lugu, et radioaktiivne strontsium ja kaltsium on nii lähedased, et organism ei tee neil vahet. Kui kaltsiumi on piisavalt, siis organism ei ahnitse loodusest strontsiumi. Omandatud stontsiumi saadab organism aga luudesse ja on üsna tõenäoline, et kunagi on luusarkoom tulemas.
Kuus aastat hiljem sai õnnetusest juba avameelselt rääkida. Fotol vasakul Ants Koskaru.
Seda te teadsite juba tol ajal?
Muidugi teadsime, aga mitte midagi polnud ju saada. Nõukogude armee meditsiiniteenistus ei olnud absoluutselt niisugusteks asjadeks valmis. Mitte mingisugust valmisolekut ei olnud. Kõigest oli puudus. Isegi deaktiveerimine oli väga algeline. Mujal maailmas olid juba imurid, aga meil käis luudadega müttamine ja maa ümberkündmine või kaevamine.
Millised olid peamised terviseprobleemid kohapeal?
Üks suuremaid probleeme oli hirmus köha. Meie telklaager oli peaaegu kilomeeter pikk ja korraga oli kohal ligikaudu 1000 Eesti meest. Lisaks leedulaste sapööripataljon, umbes 300 meest buldooserite, kraanade ja sapööritehnikaga. See kilomeeter laagrit oli öösel nagu köhakoor. Esiteks põhjustas seda alfa- ja beetakiirguse lagunemine limaskestade peal, mis tekitas suhu metalli maitse ja andis ülemiste hingamisteede katarre. Teiseks on seal kontinentaalne kliima. Päeval 30 kraadi sooja, telgis 40, öösel aga külmetas. Kolmandaks peen punane liiv, mida tuul keerutas. Kui kolm sõdurit koos läks, siis oli tolmupilv taga. Iga auto järel oli suur tolmupilv. Respiraatorid olid küll olemas, aga keegi neid kanda ei tahtnud, sest nendega oli raske hingata. Filtriks olid sisuliselt ainult vatipadjakesed ja kui seda natuke aega ees hoidsid, siis sissehingamiskoht läks pruunikaspunaseks liivatolmust. Palavaga oli ka see häda, et lõug lirtsus higi sees.
Teine probleem oli ekseemid. Meeste tunked olid immutatud ainega, mis pidi tolmu läbilaskmist piirama, aga sellest tekkisid nii tugevad allergilised lööbed, et terve polk sügas ennast. Alguses pidime igal õhtul teatama, kui palju dermatiite on, aga siis keelati riiete immutamine ära. Ikkagi, kui kolm korda pesid riideid pesupulbriga, ajas ikka keha sügelema. Minul tekkisid ka mädavillid.
Ja siis seljahädad. Tavalises olukorras ütleb teile iga arst, et neljandik probleemidest on seljavalud. Aga seal oli raske füüsiline töö palavuse käes, higistamine ja öösel külm, ja tulidki seljavalud.
Millega te neid aidata saite?
Siis alles hakkasid hädad pihta. Meil ei olnud ravimeid. Meile anti polgu aasta varu ravimeid, mis on aga ette nähtud kasarmuolukorras. See oli niivõrd näputäis, et vähem kui kuuga oli kõik läbi. Tavaolukorras oli esiteks polgus viis-kuus korda vähem mehi ja see oli ju ikkagi katastroofi olukord. 60 kilomeetri kaugusel Tšernobõlist oli meie varustusbaas, aga sealt tõi ka vanemarst vaid taskuga üht-teist. Mina käisin siis rajoonikeskuse apteegist poistele nende oma raha eest valuvaigisteid, köharohtusid, seljamäärdeid ja sääsetõrjet ostmas. Maikuus oli seal tohutult väikseid musti kihulasi, need ronisid igalt poolt riiete sisse ja sõid. Kohalikud ütlesid, et need kaovad juunikuuks ära. Kadusidki ära. Aga juunis algas vihm ja külm ja telkides hakkasid madratsid hallitama, mis suurendas veelgi liigeste- ja seljahädasid.
Kas ravimeid tuli mingil ajal juurde ka?
Ei, mitte midagi ei tulnud, vähemalt niikaua, kui mina seal olin. Kõige hullem oli köharohtude ja valuvaigistite puudus. Muidugi poisid kurtsid, et mis meditsiin see on, kui ravimeid ei ole. Need, kes raskemasse palavikku jäid, said lamada mõne päeva, ja mõned viisime hospidali. Aga sõjaväemeditsiin oli midagi muud kui tavaline rahuaja meditsiin. See, kellele mina oleks Eestis andnud haiguslehe, saadeti kohe tööle tagasi, et ära virise. Haiguse arvestamise aste oli hoopis teine. Seljavaluga ei saanud mingit vabastust. Paljudel tekkisid ka neuroosid. Esiteks pidev hirm, et mis minuga juhtub. Kiirgus on asi, mida sa ei tunne ega näe, aga sa tead, et see on ohtlik. Levisid ka kõikvõimalikud hirmujutud. Teiseks sa muretsed kogu aeg, kuidas su naine ja lapsed kodus hakkama saavad. See paneb närvisüsteemi raske pinge alla ja hakkab nõrgestama füüsilist tervist. Ma vedasin iga päev haigeid rajoonikeskustesse ja sõjaväehospidalidesse. Katkiläinud psüühika põhjustas nii haigusi kui hiljem pereprobleeme ja alkoholiga liialdamist.
Kas koju sai ainult pärast määratud doosi kättesaamist või ka muude haigustega?
Sinna saadeti ju kõik ilma eelneva tervisekontrollita. Alles kaks kuud hiljem pärast meeste mässamist ja nõudmisi hakati nende tervist kontrollima ja siis saadeti paljud koju. Kahe kuu jooksul võimendas sealne olukord ju tugevasti kõiki terviseprobleeme. Minu kodukandi Tootsi 22 mehest sai 11 koju. Mina sain koju maohaavade pärast. Olen end lohutanud, et sain küll kõrgema vähiriski, aga sain ka viis röntgenit stimuleerivat kiiritust.
Kas kohapeal inimesi suri ka?
Oli surmasaanuid, aga nad ei surnud haigustesse, vaid õnnetuste tagajärjel. Üks mees pistis vaguniluugist pea välja ja telefonijuhe rebis pea otsast. Lada sõitis nurga tagant bensiiniveokile ette, see keeras end kummuli ja läks põlema, üks ohvitser ja Eesti autojuht põlesid sisse. Ühele mehele sõitis treiler selja tagant peale.
Üldise korralageduse hea näide on see, et me elasime rapsipõllu ääres ning kolhoos niitis radioaktiivse rapsi maha ja söötis selle kõik loomadele sisse ka. Piimaveokid vurasid meist iga päev mööda. Meelde on jäänud ka pilt, et sõidab mööda Belarus traktor põllumajanduskäruga, mille porte peale on kirjutatud „Inimeste vedu keelatud!“, aga käru peal istub seitse rätikuga mutikest. Seal tehti isegi nalja, kui välikino üles pandi, et mis kino siia vaja on, seisa keset välja ja vaata panoraampilti.
Korralagedust oli kõiges. Mõnda küla töödeldi kolm korda. Puhastati ära, siis tuli liivatorm ja kõik oli endine. Liivatormid olid kohati nii ägedad, et nähtavus oli mõni meeter. Ja pealegi, kuidas puhastada õlgkatust radioaktiivsest tolmust? Katused ja seinad pesti ära pesupulbrilahusega ja pinnas pöörati labida sügavuselt ümber, aga liivatormid tõid 10 milliröntgenit jälle pinnale tagasi. Neid külasid, kus foon oli liiga kõrge, ei hakatudki puhastama, tõmmati okastraat ümber ja tehti küla tühjaks. Jõuga viidi elanikud välja, aga mõned üritasid ikka salaja tagasi tulla. Tehnika, mis oli saanud kiiritust nii palju, et metall hakkas kiirgama, toimetati nn mogilnikutesse ja aeti vallid ümber, et kiirgus leviks ainult üles.
Mis seis seal alkoholiga oli?
Ametlikult oli kuiv seadus. Keelatud. Polgu aastavaru oli kümme liitrit piiritust, mida vanemarst tasapisi koos oma sõpradega nullini vähendas. Poodide alkoholivarud olid kinni pitseeritud. Kui poe juhatajaga olid lähedased suhted, siis too tõi ka pitseri alt pudeleid välja. Ja puskar oli maa sisse kaevatud või kaevudesse lastud. Asi on selles, et alkohol on kiirituse vastu kasulik, sest püüab vabu radikaale, mis on kahjulikud kiirituse juures. Ametlikult seda mitte mingil juhul ei tunnistatud.
Teie ei ole kurtnud hädade üle, mille põhjus võib olla Tšernobõlis käik?
Ma ei saa selle kohta midagi väita. Köha ja katarr olid, aga ma olin ka suitsetaja 40 aastat. Kuskil kakskümmend aastat hiljem sain kilpnäärme ületalitluse, aga ei tea, millest. TSH
