Mees sõitis end surnuks ja naine sai kaela tohutud võlad
Abikaasa Romaniga oli just alustatud päris oma elu ja noortele kombekohaselt võetud paarikümneks aastaks kodulaen. Kõigepealt tuli esimene laps, siis teine ja kõige lõpuks tragöödia, mida keegi ei oodanud.
„Minu noorusaeg oli päris tormiline,“ meenutab Käthlin ja jätkab: „Ustepaugutamist oli igal õhtul ja ei möödunud päevagi, mil ma vanematega ei tülitsenud.“
Kodust ärajooksmised olid Käthlini jaoks sama sagedased kui lõunasöök koolis. „Aega veetsime tavaliselt sõprade juures või soojemal ajal juba linna peal. Ja nii ma siis ühel õhtul Romani otsa komistasingi, kui nii võib öelda.“
Käthlin käis sel ajal põhikooli viimases klassis, kuid Roman õppis juba Tallinnas kutsekoolis autolukksepaks. Käthlin jätkab juba kurvemal toonil: „Üle kivide ja kändude läks mul see põhikooli lõpetamine ja ega ma muidugi edasi õppima ei läinud. Armastus oli nii suur ja minu suhe Romaniga esmatähtis. See kõik oli seda muidugi väärt, aga...“
Pered olid vastu
Roman oli slaavi päritolu noormees, kes enamuse ajast lävis eestlastega, kuid sai väga hästi ka venelastega läbi.
Romani vanemad on sügavalt venemeelsed ja olid algusest peale Romani eesti suhte vastu vaenulikud. Neile sobivat miniaks ainult tubli ja töökas venelanna. Sellepärast kolisid noored pärast Käthlini põhikooli lõpetamist alguses Romani vanaema juurde Maardusse. Kahe aasta pärast, kui Roman kutsekooli lõpetas ja tööle läks, kolisid nad omaette elama.
Käthlin nendib, et alguses oli neil küll raske kahekesi toime tulla, kuid naise vanemad toetasid noorpaari ja kuidagi saadi hakkama.
„Meie suhte vastu oli vist terve maailm tol ajal. Romani vanematega ei saa ma siiamaani läbi ja ka minu vanemad suhtusid sellesse pigem kui „puberteediea iseärasusse“. Juba teiste vastuolemise pärast tahtsime koos olla ja näidata, et asi on tõsine.“
Pärast viieaastat kooselu otsustati abielluda ja Käthlinist sai koduperenaine kahe väikese lapsega. Käthlin oli siis kõigest kahekümne aastane, kuid tulevik näis helge.
Praktika kaudu sai Roman tööd ühes autotöökojas. Autoarmastajatest putitajad teadsid seda kohta hästi. Romani suureks eeliseks töö juures oligi tema kakskeelsus ja armastus autode vastu.
Kaks aastat pärast tööle minekut juhatas Roman juba töökoja igapäevaseid tegemisi. Mees oli ise ka suur autosõber ning kõik vabad hetked veetis ta sõpradega garaažis oma või teiste autosid tuunides.
Käthlin tunnistab: „Romani tööandja oli hästi normaalne. Roman võeti kohe tähtajatu lepinguga tööle, maksti fikseeritud palka ja nädalavahetuseti lubati töökojas tegelda ka nende rikkamate klientidega, kes nädala sees järjekorda mingil põhjusel ei mahtunud. Need Romani n-ö haltuuraotsad meie perre põhiraha tõidki.“
Viimane sõit
Töökojast käis läbi igasuguseid autosid. Vene uusrikaste luksusautod, millele oli vaja teha iluravi. Autospordi tippsaavutused, mis olid töökojale leiba toovad projektid ja nendega tegeletigi nädalavahetustel. „No ja siis tuli see sügisene saatuslik nädalavahetus. Mina istusin sel ajal kahe väikese titega kodus ja see, et Roma nädalavahetuseti töökojas käis, oli pigem normaalne kui ebanormaalne. Alati oli see üks viimane tähtis projekt ja siis me oleks saanud järgmise nädalavahetuse perega koos olla. Vähemalt nii lubas Roma mulle iga kord, aga seda nädalavahetust ei tulnudki,“ meenutab Käthlin.
Käthlin jätkab: „Sel oktoobrikuu viimasel nädalavahetusel oli vaja tegelda ühe vene mehe Mercedesega. Tegemist oli luksusklassi maasturiga ning kell oli vist kusagil pool kaks öösel, kui Roma helistas, et nad nüüd lõpetasid, lähevad teevad veel ühe prooviringi ja siis hakkab koju tulema.“
Koju ei jõudnud Roman enam kunagi. Tagasiteel töökotta kaotas Mercedes libedusega juhitavuse ja sõitis vastu betoonposti. Roman hukkus. Kaassõitja sai küll raskelt vigastada, kuid jäi ellu. Võõras auto tuli maha kanda. Uurimine tuvastas, et tegemist oli õnnetusega: valesti valitud sõidukiirus, libe tee ja talverehvide puudumine. Ainuke, mis Käthlin öelda suudab: „Šokk. Suur šokk.“
Kahjunõue lese vastu
Pärast Romani matuseid on elu Käthlini jaoks möödunud nagu aegluubis. Pere vähesed säästud läksid Romani matuste ja asjaajamise peale. Pärast seda tuli tegelda notari ja pärimismenetlusega.
Leinaaega Käthlinile ei jätkunud: väiksed lapsed nõudsid isa näha, Romani vanemad süüdistasid juhtunus Käthlinit ja kommunaalkulud kuhjusid. Eluasemelaenu Käthlin maksta ei jõudnud ning kohtutäitur müüs korteri maha, laen aga üksikemale jäi alles.
Kõige hullem oli veel ees. Mercedese omanik, kes kaotas auto, esitas tsiviilhagi kahjunõudega töökoja omaniku vastu, see aga omakorda esitas hagi Romani lese kui õnnetuse põhjustaja pärija vastu.
Käthlin lausub peaaegu pisarsilmi: „Olen nutnud ja karjunud, aga see on kõik ainult iseenda väljaelamiseks. Ma saan Roma tööandjast ja mersu omanikust mingil määral aru, aga see kõik on liig. Roma ja teised teadsid väga hästi, et sõitma minna ei tohi, aga eks see kõik oli neil seal omavaheline suuline kokkuleppe ja selle peale ei mõelnud siis keegi, et mis siis saab, kui juhtub õnnetus. Õnnetuse hetkel maksis see maastur veidi üle saja tuhande euro.”
Lahendust pole lootagi
Praeguseks on nooruke lesk kohtus käinud peaaegu viis aastat ja lõppu ei näigi tulevat.
„Olen kõrvuni võlgades ja abi ei saa mitte kusagilt. Kohtukulud on juba sama suured kui kahjunõue ise.
Mitte mingit vara minult enam võtta ei ole, kõik on ära võetud, aga laenukoormus aina kasvab. Absoluutselt igasugune paberimajandus maksab vähemalt sada eurot. Olgu selleks siis pärimismenetlus, pangas laenu ümbervormistamine või lühike kahekümne minutiline nõustamine kusagil. Rääkimata esindajakuludest.
Need on ikka õudsed. Abi ei saa, aga arveid muudkui esitatakse. Mul ei olegi mõtet enam tööle minna, sest teeniksin põhimõtteliselt nulli või miinust. Põhiharidusega ei saagi ma kusagile ja töökogemust ka eriti ole. Mul on ainult kaks toredat last.“
Käthlin elab hetkel lastega oma vanemate juures ja võlakoormus on kasvanud ligi kahesaja tuhande euroni.
Allikas: Nelli Teataja
