Kuidas töötas nõukogude aja tsensuur: "Mõõdutundetult kiideti Soome firma tööd."
„Ehitusspetsialistide kitsale ringile mõeldud K. Ehala raamatu „Viru hotelli ehitus“ tutvustamist laiale lugejaskonnale ei pidanud me otstarbekaks eeskätt põhjusel, et seal mõõdutundetult kiideti Soome firma Repo ning teiste hotelli „Viru“ ehitamisel osalenud välisfirmade töö kvaliteeti ja kiirust. Nende kiituste taustal tundus Nõukogude (vabariiklike) ehitusorganisatsioonide tegevus ja võimekus perspektiivitu.“ See on näide tsensuuri tööst nõukogude ajal.
Enno Tammeri koostatud-kirjutatud raamat „Punatsensuur: mälestustes, tegelikkuses, reeglites“ avab nõukogude aja tsensuuri olemuse mälestuste, salajaste dokumentide kui ka toonaste punatsensorite 1976. aasta „piibli” põhjal.
Toonaste punatsensorite (Glavliti töötajad) „piibliks” oli salastatud venekeelne raamat, mille pealkiri eesti keeles on „Loetelu avalikus trükisõnas, raadio- ja telesaadetes avaldamiseks keelatud andmetest“. Sellised „Loetelu“-raamatud pidid olema iga peatoimetaja kabinetis lukustatud seifis ning neid tohtisid kaeda usaldusväärsed seltsimehed-toimetajad.
Raamatu „Punatsensuur: mälestustes, tegelikkuses, reeglites“ üks peatükke „Punatsensuur tegelikkuses“ pakub lugemiseks kohaliku Glavliti (Eesti NSV tsensorid) tegevust kajastavaid dokumente aastatest 1948–1975.
Järgnevalt katke sellest peatükist.
… Ja juba olemegi aastas 1975 ehk viimases aastas, mille kohta leidub riigiarhiivis sedalaadi kirjalikke dokumente Eesti NSV Glavliti poliitilis-ideoloogilistest sekkumistest „kontrollitavasse ainesesse“.
Järgnevad näited on esitatud valdavalt originaalipäraselt. Mõni kohendus on tehtud selgema arusaamise huvides, lisatud alapealkirjad ning eraldi märgistused punatsensorite avastuste-sekkumiste-hinnangute paremaks eristumiseks.
Viru hotelli ehitus: mõõdutundetult kiideti Soome firmat
* Ehitusspetsialistide kitsale ringile mõeldud K. Ehala raamatu „Viru hotelli ehitus“ tutvustamist laiale lugejaskonnale ei pidanud me otstarbekaks eeskätt põhjusel, et seal mõõdutundetult kiideti Soome firma Repo ning teiste hotelli „Viru“ ehitamisel osalenud välisfirmade töö kvaliteeti ja kiirust.
* Nende kiituste taustal tundus Nõukogude (vabariiklike) ehitusorganisatsioonide tegevus ja võimekus perspektiivitu. Näiteks väideti, et üksi poleks me „Virut“ valmis ehitanud ei eelmisel ega käesoleval viisaastakul või et kapitaalmahutuste graafikute mahajäämuse tõttu oleks hotelli püstitamine vabariiklike ehitusorganisatsioonide jõududega õigustanud end alles 1987. aastal, kusjuures ehituseelarvet oleks tulnud 15–25% suurendada jne.
* Lisaks ei kuulu avaldamisele raamatus toodud andmed ei hotelli ehituse maksumuse kohta välisvaluutas ega välisfirmadega sõlmitud ehituslepingute kohta, sest neid andmeid pole kuskil esitatud.
* Hotelli projekti autorite, ENSV preemia pälvinud eesti arhitektide ja inseneride kollektiivi tööst mindi raamatus mööda.
Marie Underi portree ei kõlba illustreerima märtsikuud
* Kontrollides V. Ilusa novellikogu „Kohe pärast lapsepõlve“ („Srazu posle detstva“), mille esitas kirjastus Eesti Raamat, võtsime sealt välja novelli „Esimene“ („Pervõi“). Novellis käsitleti sõjajärgseid, Eestis tegutsenud bandiitliku põrandaaluse likvideerimisega seonduvaid sündmusi ja probleeme. Mõned sündmuste osalised olid antud n-ö üldistatud kujul, mistõttu neist jäi moonutatud mulje.
* Näiteks kirjeldati noore algaja julgeolekutöötaja läbielamisi. Saanud ülekuulamist läbi viies teada oma bandiidist sugulase peidupaiga, jättis ta selle meelekindlusetust ilmutades juhtkonna eest saladusse, kuid südametunnistuse rahustamiseks käitus sama ülekuulatavaga eriti karmilt. Ehkki konflikt novellis lahenes, jäi julgeolekutöötajatest ebameeldiv üldmulje.
* Otsus tunnistada selle novelli avaldamine ebaotstarbekaks kooskõlastati EKP Keskkomitee kultuuriosakonna ja ENSV Ministrite Nõukogujuures asuva Riikliku Julgeoleku Komitee juhtkonnaga
* Kontrollimisel sekkuti kirjastuse Eesti Raamat esitatud A. Üksipi raamatusse „Mälestused“. Peatükist „Tagasi Narva“ võeti välja „mälestused“ Narva Linavabriku peadirektorist E. Wegenerist, veendunud bolševismivastasest, keda autor meenutas kui silmapaistvalt tarka ja austusväärset inimest.
* Veel kõrvaldati samast väljaandest mitme hiljem läände põgenenud ja seal nõukogudevastastes emigrantlikes keskustes tegutsevatele teatritegelastele ja -kriitikutele (A. Adson, H. Kompus jt) antud positiivsed iseloomustused.
* Kirjastuse Perioodika kirjastusgrupi väljaandest „Eesti raamat“ võeti välja informatsioon Soomes ilmunud eesti kirjanduse antoloogia kohta, kus kõrvuti kaasaegsete nõukogude kirjanikega esinevad ka emigrantlikud autorid.
* Trükiluba ei antud, vaid saadeti ENSV Riiklikku Kirjastuskomiteesse teadmiseks ja asjaomaste abinõude rakendamiseks „Kunstikalender 1976“, mille esitas kontrollimiseks kirjastus Kunst. Kalendri massitiraaži arvestades polnud otstarbekas avaldada seal M. Variku naturalistlikus laadis teostatud skulptuure „Puudutus“ ning „Aadam ja Eeva“.
* Samuti polnud sobiv kalendri jaanuarilehele paigutatud Ü. Õuna skulptuur „Torso“, ja märtsikuud, mil tähistatakse rahvusvahelist naistepäeva, ei kõlvanud illustreerima emigratsioonis viibiva eesti luuletaja M. Underi portree.
* ENSV metsamajanduse ja looduskaitse ministeeriumi teadus- ja tehnikaalasest kogumikust „Metsamajandus“ nr 1 1975, mille esitas kontrollimiseks kirjastus Valgus, kõrvaldati M. Marguse artikkel „Metsamajandusalane uurimistöö Eestis aastail 1918–1940“. Artiklis pöörati liigset tähelepanu läände emigreerunud kodanlikele teadlastele A. Mathiesenile ja O. Danielile ning kiideti metsandusalase kirjanduse „küllast“ väljaandmist, mida olevat vähemal määral „jätkatud isegi Saksa okupatsiooni ajal“.
Mati Undi banaalsus: rinnahoidja vargus
1975. aasta IV kvartalis ei antud trükiluba ning tagastati kirjastustele ja toimetustele täies mahus viis materjali, mille väljaandmine kontrollimiseks esitatud kujul tunnistati poliitilistel motiividel ebaotstarbekaks.
Need olid järgmised.
* V. Sibirjakovi raamat „Pop-art ja modernismi paradoksid“ (kirjastus Kunst). Kuigi vene keelest tõlgitud, esitati teos peavalitsusele kontrollimiseks, sest kirjastus oli selle rikkalikult illustreerinud lääne autorite töödega. Säärasel kujul kodanliku massikultuuri ilminguid populariseerivale väljaandele keelduti trükiluba andmast. Sekkumine kooskõlastati EKP Keskkomitee kultuuriosakonnaga.
* Sama kirjastuse esitatud kunstnik O. Soansi teoste reprod (mapp 12 lehega) olid peamiselt abstraktsionismi laadis. Kogu mapp saadeti EKP Keskkomitee kultuuriosakonda seisukohavõtuks, kas seda on otstarbekas välja anda.
* Sekkumise A. Saldre plakatisse „9. mai“ (kirjastus Eesti Raamat) põhjustas kunstniku ebaõnnestumine põhiteema lahendamisel – sümbolid, mis lubasid teost kahemõtteliselt tõlgendada. Ainult kuupäeva – 9. mai – järgi võis arvata, et plakat (mõned sõdurikiivrid Riigipäevahoone taustal) on pühendatud Saksamaa üle saavutatud võidu aastapäevale.
* Satiiriline pala (restoranimenüü ja selle kommentaar) ajakirjas Pikker nr 24 1975. Satiir, mille sihtmärgiks pidid olema toitlustusettevõtted, kujutas endast tegelikult alusetut kallaletungi GOST-ile. Aga GOST-i toitlustusettevõtetes esinev korralagedus ei puutu.
(GOST – lühend venekeelsest väljendist, mis tõlkes tähendab riiklikku standardit.
Sellega peaks olema öeldud, mida GOST tähistas Nõukogude Liidus. – E. T.)
* Satiiriline miniatuur „Lemmiklektor?“ sama ajakirja samas numbris parodeeris ebatõepäraselt tänapäeval rahva hulgas tehtavat loengulist tööd. Seal kujutati kogelevat sovhoosi raamatupidajast rajooni „lemmiklektorit“, kes oma kõnedefekti tõttu naerutas kuulajaskonda segaste „loengutega“.
* Peale selle sekkuti kahte ainesesse. Eesti Televisiooni saatesse „Kollane pühapäev“, kus oli kõne all kollase värvi teema ning kujutati muusika ja balleti kaudu, mida kõike see värv iseloomustab – sügist, päikest, merevaiku, kulda jne.
* Kontrollimisel võeti saatest välja prostitutsioonile pühendatud, huvitavusele ja „pikantsusele“ pretendeeriv lõik. kus muuseas teatati, et nimetatud pahe on omane nii naistele kui ka meestele. Selleteemalise pika, kuid kahtlase väärtusega arutluse ajend oli „ajalooline“ fakt, et „maailma vanima elukutse esindajatele“ anti kunagi kollased passid.
* ENSV Kultuuriministeeriumi Teatrite Valitsuse poolt kontrollimiseks esitatud M. Undi näidendist „Good-bye, baby!“ kõrvaldati stseen „Teadlane hülgab kolleegi“— kahe teadlase banaalne dialoog, mis lõppes käsikähmlusega põhjusel, et üks neist olevat varastanud teise abikaasa rinnahoidja.
Jne.
Jne.
Jne.
Otsus kahe Pikri karikatuuri keelamise kohta.
Kahjuks pole selle „jne“ kohta aga enam võimalik stiilinäiteid tuua, sest Eesti NSV Glavliti viimane ülemtsensor sm Kurt Ingerman suutis kümmekond päeva pärast nõukoguliku tsensuuriameti likvideerimist Eestis oktoobris 1990 saata olulisemad paberid alates 1976. aastast Moskvasse.
Nii ei saagi näiteks lugeda Eesti NSV ülemtsensori reaktsiooni ja „kirjanduskriitilist“ hinnangut tõsisele eksimusele, kui Looming 1981 nr 9 avaldas Andrus Rõugu luuletuse „Silmades taevas ja meri“, mille ridade esitähti ülalt alla lugedes loeme kokku sõna „sinimustvalge“. Või kuidas nad reageerisid, kui Sirbis ja Vasaras ilmus mais 1987 Priit Pärna tähenduslikult legendaarne karikatuur „Sitta kah!“.
Nii et umbes 14 aasta kohta puuduvad tekstinäited kohalike punatsensorite valvsast ja ennastsalgavast tööst ning nende kirjandus- ja sotsiaalkriitilisest loomingust.
Aga otsimist pidi neil endiselt olema palju ja enamgi veel. Sest sm Brežnevi juhitud punavõim langes järjest sügavamasse stagnatsiooni (Eesti samal ajal ka venestamislaine alla) ning selle varjamiseks kulus tsensuuriameti abi igati ära.
Enno Tammer „Punatsensuur: mälestustes, tegelikkuses, reeglites“, kirjastus Tammerraamat
