Спортсменка, комсомолка, красавица : Natalja Varlei jäigi Kaukaasia vangiks
„Nende 60 filmi hulgast, kus ma olen kaasa mänginud, jääb pealtvaatajatele minu tähtsaimaks filmiks ikkagi „Kaukaasia vang“,“ on Natalja Varlei hilisemates intervjuudes veidi mõru naeratusega tunnistanud. Ta on elanud värvika ja mitmekesise elu täis kõiksugu huvitavaid loomingulisi saavutusi, kuid kõigest hoolimata tuleb meil jälle pöörata pilk sellele legendaarsele komöödiale, mis Varlei saatusele nii otsustava pitseri jättis.
Natalja Varlei sündis 1947. aastal 22. juunil Rumeenia sadamalinnas Constanțas. Mingeid Rumeenia juuri tal pole, tema isa oli mereväeohvitser ja teenis pärast sõda just selles sadamas. Suuremaks kasvas tüdruk aga hoopis pakaselises Murmanskis, jälle isa suunamise tõttu sealsesse mereväebaasi. 1950-ndate aastate lõpus kolis pere Moskvasse. Sportliku Nataša lemmikuks sai juba lapsena tsirkus. Kellele lastest ei meeldiks tsirkus, aga tema hakkas varakult trenni tegema, et saada tõeliseks tsirkuseartistiks. 13-aastaselt läks ta vanemate teadmata laste tsirkusestuudiosse ja pärast 8. klassi Moskva tsirkuse- ja estraadikooli. Omapärane perekonnanimi „Varlei“ pärinevat aga hoopis kaugetelt Walesi esivanematelt, kes paari sajandi eest tulid Venemaale suurema palga järele. Esiisa olevat olnud hea hobuste asjatundja, kelle Vene aadlikud tööle värbasid.
1965. aastal lõpetas Natalja tsirkusekooli ja sai tööle Moskva Tsvetnoi Bulvari tsirkusesse õhuakrobaadina. Nagu hiljem kinos nii ka tsirkuses pääses Natalja Varlei kohe noore algaja plikana põhitruppi, tuntud tsirkusetähtede hulka maneežile esinema.
Samas tsirkuses töötas tolle aja kuulus kloun Leonid Jengibarov, kes tundis hästi igasugust kinorahvast. Tema kaudu puutuski noor ekvilibrist kokku sel ajal Odessa kinostuudios töötanud režissööri Georgi Jungvald-Hilkevitšiga (saavutas hiljem suure kuulsuse filmisarjaga „D´Artagnan ja kolm musketäri“). Režissöörile tüdruk meeldis ja ta kutsus ta oma järgmisesse filmi väikesesse kõrvalossa. Olevat isegi peaossa kaalunud. Tulemus oli Varlei jaoks kahetine. Film tehti valmis ja keelati ära ning pandi riiulile. Aga ta oli silma jäänud ühe teise režissööri Leonid Gaidai assistendile. Režissöör oli juba teinud endale komöödiameistrina nime, kuid ta valmistas ette suurt ja naljakat filmi – „Kaukaasia vangi“.
Sellele eelnenud „Operatsioon „Õ“ ja Šuriku teised seiklused“ oli kolmest lühifilmist kokku keevitatud menukomöödia, mis tegi popiks tavalise, aga tubli nõukogude üliõpilase Šuriku ja kinnistas varasematest lühifilmidest kuulsaks saanud trio Nikulin-Vitsin-Morgunov staariseisust.
Nemad olid ka uue filmi kindlad tegelased. Oluline oli leida filmile sobiv kaunis kangelanna. Film sai ju alguse sellest, kui Leonid Gaidai luges lehes uudisnuppu, kuidas ühte Kaukaasiasse puhkama sõitnud tütarlast püüti lambakarja eest naiseks osta. Seega oli Niina tegelane, kes käivitas kogu selle pöörase burleski.
Läbi tiheda sõela kuulsuse radadele
Proovivõtetelt käis läbi kümneid vähem ja rohkem tuntud noorikuid, nende seas mõnigi oma aja populaarne filminäitlejanna. Gaidai oli nõudnud: „Tütarlaps peab kohe tähelepanu võitma!“. Üllataval kombel langes valik filmialal täiesti täiesti rohelisele Natalja Varleile.
Natalja Varlei ja Aleksander Demjanenko.
Natalja Varlei: „Minu kangelanna kerguse ja lõbususe taga oli raske töö ja lõputud proovid ... Kõik trikid sooritasin ma ise: sukeldusin vette, kihutasin autoga.“
Vettehüppamise stseenis prooviti alguses noort näitlejannat hoida. Natalja Varlei: „Leiti üks tütarlaps, kes figuurilt minu moodi, ja kes ütles, et on ujumises meistersportlane. Ta hüppas ja ... hakkas uppuma – ei osanud ujuda, nagu selgus, aga kangesti tahtis filmis osaleda. Lõpuks lubati minul kaljult vette hüpata. Kusjuures ujumisest rohkem on mul meeles, kuidas me pärast ujumist Saša Demjanenkoga istume ja väriseme. Väriseme tõeliselt. Asi selles, et me pidime välja nägema märgadena. Võttepäev aga oli väga palav, me kuivasime kohe ära. Sellepärast meid siis muudkui kasteti jõeveega, aga mäestikujõe vesi oli kusagil seitse kraadi. Pärast seda eksekutsiooni, et ma ei haigestuks, valati mulle piiritust ja sunniti ära jooma. Kuidas jõudsin turismibaasi, kus me ööbisime, ei mäleta ...
Kui töötasime episoodiga, kus ma põgenedes sõidan minu jälitajate moodustatud teel seisva elusa aheliku suunas (mäletate, otsustava pilguga Morgunov ja Nikulin kahel pool, väänlev ja värisev Vitsin nende vahel), pidin järsult keerama ja pidurdama kaamera suunas. Proovime – kõik klapib. Alustame võttega – viimasel hetkel ütlevad pidurid üles ... Auto peatus mõned sentimeetrid enne operaatorit. Selliseid ehedaid stseene oli teisigi. Võib-olla sellepärast tuligi välja nii kaasahaarav film. Ma olin tol ajal 19-aastane, ma ei mõelnud riskidele.“
Leonid Gaidai lesk, näitleja Niina Grebeškova, kes mängib filmis väikest kõrvalosa, hullumaja medõde, aga viibis alati oma mehe võtetel, on hiljem öelnud: „Kõik mehed armusid Varleisse juba filmivõtetel. Ainult Šurik, Saša Demjanenko, mitte.“
Kõrgeim mäetipp esimese katsega
Film „Kaukaasia vang“ tuligi äge, nooruke Natalja Varlei sai esimese rolliga kuulsaks. Kohe kutsuti ta järgmisesse filmi, mis sai jälle eriliseks ja seisab omalaadse postamendina tänase päevani vene-nõukogude filmi ajaloos. Vene kirjandusklassiku Nikolai Gogoli jutustuse „Vii“ alusel vändati esimene nõukgude õudusfilm. Leonid Kuravljov mängib vaimuliku seminari õpilast Homat, kes satub koduteel ühes talus öömajal olles vana nõia küüsi, peksab ta kaikaga läbi ja hiljem selgub, et see põrguline on ka kohaliku aadliku imekaunis tütar. Tütar sureb ära, aga enne seda palub, et just Homa tuleks talle hingepalvet lugema. Ei jää vaesel Homal muud üle, kui kolm ööd kabelis veeta. Esimesel ööl tõuseb paha kaunitar, keda kehastabki Varlei, kirstust ja püüab Homa kõri kallale pääseda, aga maagiline ring ja rist hoiavad ta noormehest eemal. Teisel ööl püüab ta kirstuga rammida läbi maagilise kaitseliini, ei õnnestu. Kuid kolmandal ööl tulevad nõiamoorile appi igasugused paharetid ja deemonid, kaasaarvatud hiiglaslik Vii, ja kuigi kukelaul sunnib nad kõik põgenema, jääb Homa kabeli põrandale liikumatult lamama. Jääbki aruasaamatuks, kas surnuna või pääses ikkagi põrguliste käest eluga.
Tänapäeva tehnilise tasemega võrreldes tundub „Vii“ küll rohkem naljakas kui kole, aga kollide hulgas on väga stiilseid tüüpe ja allegooriana kannab ka tänasel päeval mõtte välja.
„Selle filmi võtete ajal oli minul küll mitu korda hirmus. Näiteks kukkusin ma kirstust välja. Kirst oli kinnitatud pika köiega kraana noka külge ja tiirles suure kiirusega ringiratast. Ma kaotasin tasakaalu ja kukkusin pea ees kirstust välja. Isegi asendit ei jõudnud muuta. Ljonja Kuravljov püüdis mu all kinni. Võib öelda, et toimus tsirkusest tuttav partneluse ime. Minuga ei juhtunud midagi, aga üle maa levis kuulujutt, et ma hukkusin. Alles hiljem sain teada, millise hirmsa patuga ma hakkama sain osaledes filmis „Vii“. Ebaõnne needus rikkus palju mu elus. Reetlikkus, lahkuminekud, laim, siis veel mehe hukkumine, küll endise.“
Varlei sõnul oli tal oma kinematograafilise „ristiisa“ Leonid Gaidaiga juttu ka osalemisest režissööri järgmises filmis „Briljantkäsi“. Natalja pidi kehastama jälle ühte märgilist rolli - seksikat Anna Sergejevnat. Blondi vampi, kes võrgutab lihtsameelset Semjon Gorbunkovi (Juri Nikulin), et pätid saaksid tal kipsi maha võtta ja vääriskivid välja koukida. Kuid Nataljal olid ees mingid teise filmi võtted ja jutt jäigi sinnapaika. Lõpuks mängis seda väikest, aga meeldejäävat rolli Svetlana Svetlitšnaja. Seda stseeni filmist võib pidada üldse esimeseks erootiliseks stseeniks nõukogude filmikunstis, paljaste rindadega kaadrid jäeti muidugi välja. Svetlana Svetlitšnajast aga sai veel üks näitleja, kes mängis küll rohkem kui 30 filmis, lisaks aastaid teatrilaval, aga kõik teavad teda vaid selle ühe väikse efektse osatäitmise järgi.
Nina Grebeškova on hiljem meenutanud, et Svetlitšnaja oli võtete ajal pikalt püüdnud ära rääkida, et tal oleks lõpuks ikka mingi kitlike seljas, aga režissöör oli resoluutne. Ka ülejäänud võttegrupi liikmed, aimates millist jama selline kergeltki erootiline stseen pärast kunstinõukogus tekitab, olid rääkinud, et milleks teda lahti riietada, kas seda on ikka vaja. „Loomulikult on vaja,“ oli Gaidai vastanud. „Ilus keha on kõige kenam asi üldse. Seda on vaja näidata. Võtke Rembrandt, Velazquez ...“
Ühe-kuulsa-osatäitmise-näitleja kategooriasse kuulub ju ka Natalja Varlei partner filmist „Kaukaasia vang“ üliõpilane Šurik ehk näitleja Aleksander Demjanenko. Temagi jäi elu lõpuni Šuriku rolli vangiks, kuigi mängis, enamasti küll pisirollides, hiljem kümnetes filmides.
Natalja Varlei jõudis siiski veel kord Leonid Gaidai käe all ekraanile – komöödias „Kaksteist tooli“ (1971). Alguses pidi ta esitama värvikat Ellotška-inimsööjat, kuid Gaidai paneb ta lõpuks mängima komnoort Lizat, kelle vana kiimakott Kissa Vorobjaninov kallisse restorani kutsub ja hulga raha maha pummeldab, tänu millele 12 tooli oksjonil välja ostmata jäävad.
Samal aastal linastub populaarne rahvafilm „Jefreitor Zbrujevi 7 pruuti“, kus Varleigi üheks pruudiks. Ehk on mõnel veel meeles ka sellised filmid nagu „Kolm päeva Moskvas“ (1974) ja „Suur atraktsioon“ (1974). See film viib Natalja tagasi tuttavasse tsirkusekeskkonda. Lihtne tüdruk Daša unistab tsirkuseartistiks saamisest. Pärast mitmete takistuste ületamist õnnestub tal lõpuks oma unistus teoks teha. Filmis teevad kaasa sellised komöödiatähed nagu Georgi Vitsin ja Saveli Kramarov. Meile võiks huvi pakkuda, et muusika on filmile kirjutanud Gennadi Podelski.
Tollastele noortele võiks meenuda ka 1984. aastal linastunud noortefilm „Külalised tulevikust“, kus Natalja kehastada oli treener Marta Skrõl.
Viimaseks suuremaks filmiks ja osatäitmiseks jääb Natalja Varleil 1994. aastal linastunud lastefilm „Smaragdlinna võlur“, suuresti kuulsal ameerika raamatul „Võlur Oz“ põhinev vene variant legendaarsest muinasloost. Varlei mängib koguni kahte erinevat nõida.
„Poleks olnud „Kaukaasia vangi“, ega minust vist näitlejat poleks saanud,“ ütleb Varlei elule tagasi vaadates. Kuid esimeste filmirollide säras astus ta õppima Boriss Štšukini-nimelisse Teatriinstituuti, mille ta 1971 ka edukalt lõpetab. Seejärel mängib ta kümme aastat Moskva Stanislavski-nimelises teatris. „Siis, kui mul tekkisid suured rollid, ütles mu tervis üles,“ põhjendab Varlei oma katkenud teatrikarjääri. Tema mitmekülgset andekust aga tõestavad kirjutatud ja avaldatud luuletused ning jutud. Ta õppis veel Gorki-nimelises Kirjandusinstituudis ja esitas väikestel lavadel kitarri saatel paljusid oma luuletusi. Venemaal on pikkade traditsioonidega bardi-kultuur, omal ajal meelitasid Vladimir Võssotski või Bulat Okudžava vaid kitarriga ennast saates nagu suured popstaarid tuhandeid pealtvaatajaid suurtesse saalidesse. Natalja Varlei nii populaarne pole olnud. Üldse tundub, et hoolimata hiilgavatest algustest ei ole tal õnnestunud oma potentsiaali lõplikult teostada. Hulk aastaid oli tema peamiseks tööks ja sissetulekuks dubleerimine, ta on loendamatutele filmidele, sarjadele ja multikatele venekeelse teksti sisse lugenud. Tema luges muide sisse sellise legendaarse telesarja nagu „Metsik roos“ kangelanna Rosa venekeelse teksti. Viimaseks suuremaks filmirolliks jäi ema Kendarat müstilises põnevikus „Volkodav“ (2006). Kuid kõik lood temast algavad tänase päevani ikka meenutusega sellest esimesest rollist, Niinast „Kaukaasia vangis“.
Ka Varlei abielud ja suhted on jäänud kiiresti mööduvateks.
Möödavilksatavad mehed
13. septembril 1985 sündis Natalja Varleil enneaegselt ja raskelt teine poeg Saša. Kuni tänase päevani pole Varlei avalikult öelnud, kes on poisi isa. Küll on vene kollane ajakirjandus hoolega jälgi ajanud, ajafaktorit mõõtnud, Varlei intervjuusid lahanud ja omaaegseid tunnistajaid otsinud. Mõni aeg enne raseduse ilmisikstulekut mängis Natalja Varlei Uzbekfilmi epopöas sealse kirjaniku, helilooja ja revolutsionääri Hamza Hakim-zade Nijazi elust. Peaosa kehastas filmis Usbeki kinostaar Ulmas Alihodžajev, väidetavalt väga võluv mees. Nad said lähedaseks, aga traditsioonilisest usbeki perekonnast pärit ja kogu rahva armastust nautiva Ulmasi puhul oli täiesti võimatu, et ta võtaks mõne lapsega vene naise endale kaasaks. Nii jäidki Nataljale üksikema rõõmud ja mured. Sedasi kõlab kõige levinum versioon Natalja Varlei teise poja isa kohta. Poeg Aleksander Vladimirovitš Varlei pühendus samuti filmikunstile ja on õige mitme tuntud režissööri käe all töötanud teise režissööri või assistendina.
Esimest korda abiellus Natalja noore näitleja Nikolai Burljajeviga. Kuid abielu jäi lühikeseks, kestis natuke üle aasta. Varlei meenutab noorte tutvumist ja lühikeseks jäänud abielu: „Tema lõpetas siis Štšukini teatrikooli, mina töötasin tsirkuses. Üks mu sõber, kes püüdis minuga kurameerida, kutsus julgustuseks ja toetuseks Kolja kaasa, me tutvusime ja ta hakkas mind kohe huvitama. Mäletan, et ta küsis: „Praegu esitatakse kinos kordusseansina „Ivani lapsepõlve“, kas olete näinud? – „Ei,“ ütlesin mina. Läksin vaatasin ära, ja need silmad, väikese poisi täiskasvanud silmad, need tungisid mulle otse südamesse ...“
„Ivani lapsepõlv“ oli režissöör Andrei Tarkovski esimene täispikk mängufilm, mis ta kohe kuulsaks tegi ja Veneetsia filmifestivali Kuldlõvi tõi. Peaosa, varateismelist Ivani, kelle silme all fašistid lasevad maha tema õe ja ema, mängis just nooruke Nikolai Burljajev. „Aga me olime liiga noored: tema 21, mina 20. Ühest küljest täiskasvanud, aga teisest – veel täiesti infantiilsed. Ma usun, et kui ma oleksin jätkanud tööd tsirkuses, oleks kõik võinud minna hästi. Kolja kohe üldse ei tahtnud, et ma astuksin Štšukini-kooli. Aga juhtus nii, et ma astusin, ja minu ümber hakkas keerlema üliõpilaselu. Kuid Kolja läks Lenkomi teatrisse, ja tal algas teatrielu oma suhete ning seltskondadega.“
Lühike abielu Tihhonoviga
Natalja Varlei kursusekaaslasteks sattusid sellised ägedad noormehed nagu Konstantin Raikin ja Vladimir Tihhonov, kahe väga kuulsa isa innukad paljutõotavad pojad. Mõlemad lõid äsja populaarseks saanud noorele kaunitarile külge. Edukam oli noor Tihhonov. Kolmandal kursusel mängisid nad koos peaosi üliõpilaslavastuses „Lumivalgeke“ ja nende suhe muutus kindlaks. Tagantjärele on rääkinud Varlei, kuidas ta uskus armastatu sõnu, et sõbrad küll joovad ja tarvitavad narkootikume, aga tema on pahedest prii. Pulmas nägi ta oma meest purjutamas ja mõistis, et kõik, mis kehtis mehe sõprade kohta, kehtib ka noore Tihhonovi kohta. Teismelisena tänavanurgalt leitud sõbrad muutsid noormehe elu igaveseks. Kusjuures Vladimir Tihhonov oli väga oma isa moodi, ilus noor mees, kes juba varakult tegi mitu paljutõotavat filmirolli. Tegelikkuses ei tulnud midagi välja. Tema abielu Varleiga jäi lühikeseks. „Pärast seda, kui sündis Vasja, meie pereelu faktiliselt lõppes. Volodja läks aega teenima, sealt lasti ta koju puhkusele naise ja väikese lapse juurde, aga ta ei ilmunudki.“ Äärmiselt armukade Vladimir Tihhonov oli leidnud endale hoopis kordeballetist baleriin Natalja Jegorova, kes ilmselt sobis mehele rohkem. Pärast lahutust Natalja Varleiga abielluski Vladimir senise armukesega. Nad olid abielus kuni lõplikult alkoholi ja narkootikumide küüsi langenud Vladimir Tihhonov juba 40-aastasena suri. Isa Vjatšeslav Tihhonov oli lõpetanud suhted kunagise naise Nonna Mordjukova ja nende ühise lapse Vladimiriga ammu, pühendunud vaid uuele perekonnale. Ema Nonna, hoolimata oma armuafääridest ja heitlikust loomusest, suhtles pojaga lõpuni, aga uut naist Natalja Jegorova-Tihhonovat peeti süüdlaseks abikaasa lootusetus allakäigus ja varases surmas.
Natalja Tihhonova ise süüdistas veel mõni aasta tagasi antud intervjuus kõiges Natalja Varleid, kes olevat lausa mingi needuse neile peale pannud, ja ütles ka seda, et Varlei määris tema kadunud mehele kaela lapse, kelle tegelikuks isaks oli hoopis Konstantin Raikin, juba üliõpilasena kõva naistemees.
Natalja Varlei kuus aastat tagasi. Foto Wikipedia
Pärast lahutust Tihhonovist algasid Natalja Varleil rasked ajad, väike laps ja muud mured viisid ta religiooni juurde. Nõukogude ajal salaja, aga hiljem avalikult on ta olnud siiamaani väga usklik inimene. Endise ämma ja poja vanaema Nonna Mordjukovaga on tal olnud üsna keerulised suhted. Vahepeal oli solvunud ja ei suhelnud üldse, aga hiljem leppisid.
Veel kord 1990-ndate aastate lõpus proovis Natalja Varlei isiklikus elus õnne. Ta kohtus tubli ehitaja Vladimiriga ja nad abiellusid. Seegi abielu jäi traditsiooniliselt lühikeseks. „Ma olin väga armunud. Meil oli isegi kiriklik laulatus. Nii veendunud olin ma, et Jumal saatis ta mulle. Peatselt selgus, et mul tuli valida: kas tema või minu lapsed. Ta ei suutnud mu poegadega läbi saada. Loomulikult ei saanud ma poegi reeta ...“ Lohutuseks vanadusele ja üksindusele on Natalja Varleil olnud pojapoeg Ženja, kes ka juba 20-aastane. Ja muidugi kiisud. Natalja on suur kassifänn, kes on kirjutanud neist isegi raamatu. „Mul oli kunagi üle 20 kassi.“ Kuigi ta elab nüüd suuremalt jaolt maakodus, on viimasel ajal kasse vaid paar-kolm. „Nad vajavad tähelepanu, ei jõua enam nendega nii palju askeldada.“
Natalja Varlei: „Peeglisse vaadates mulle mu peegelpilt ei meeldi. Tahaksin olla noorem. Kuid aeg lendab ikka nii kiiresti, et temaga võidu joosta ei jõua.“
