Jaan Tammsalu: Rahu annab inimesele see, kui põhilised hirmuallikad on enesele selgeks mõeldud
EELK Tallinna Jaani koguduse õpetaja Jaan Tammsalu mõtiskleb raamatus „Igaviku hääl" igavikulistest küsimustest, mis meil aeg-ajalt tekivad. Siin räägib ta sisemise rahu leidmisest.
Ma usun seda, et meie esivanematele on andnud rahu teadmine, et nad on Jumala peopesa kumeruses. Et keegi on õnnistamas ja hoidmas, kaitsmas ja varjamas, ning et isegi surmast on väljapääsutee paremasse paika. Rahu annab inimesele see, kui põhilised hirmuallikad on enesele selgeks mõeldud. Võib ilmneda, et olukorrad tegelikult ei olegi nii hirmutavad, kui algul tundusid. Rahu annab see, kui inimene pidevalt ei võitle siin päikese all mingit darvinistlikku Olelusvõitlust, kui ta pidevalt ei püüa kogu maailmale tõestada, et ta on ikka kõva tegija, kuigi ta mitmetes asjades võib olla väga nõrk.
Hiljuti rääkis üks mees mulle, kuidas temasse oli kunagi rahu saabunud. Mees oli varem mõelnud, et peab maksimaalselt hea olema, alati kogu oma energia ära kasutama õigete asjade jaoks – ta oli lihtsalt perfektsionist. Ta meenutas, kuidas üks õppejõud oli rääkinud koolis elektrist ja küsinud, kui palju sellest elektrienergiast, mis elektripirni tuleb, kasutatakse valguse tekitamiseks. Kõik arvasid, et 60–70%, mõni pessimist pakkus 30%. Õige vastus oli 2%. Üksnes 2% läheb valguseks, ülejäänud läheb soojuseks ja milleks kõigeks veel, mida tegelikult pirnilt ei oodata.
Eks tänapäeval on natuke teistsugused ja efektiivsemad pirnid. Aga mõelge, vaid 2% ja tuba on valge! Ja meie nõuame endalt 98% ja jookseme ennast katki, mõnikord päris puruks. Siis on tervis läbi ja seejärel läheb kogu see raha, mis kõrvale pandud, tervise turgutamiseks.
Ja nii me selles ringis aina jookseme.
Tihtipeale juhtub, et kui sa ei suuda olla õppetöös hea, hakkad end kuidagi teistmoodi välja elama. Kui sa ei suuda oma abielu hoida, siis hakkad töö juures meeletult rabama. See on sageli kompensatsioonimehhanism – mingis osas on inimene nõrk ja teiselt poolt keerab jällegi vindi üle. Just selle tõttu valitseb paljude inimeste sisemuses pidev rahutus ja rahulolematus.
Me peame väga valvsad olema, kui meid meie meelest õigest paigast või õigelt teelt ära tõugatakse, et me siis sellel teisel teel ei hakkaks vinti üle keerama – näiteks liigse töö tegemisega ennast ära ei tapaks.
Lihtne on targutada, kui endal on kõik korras. Nii vähemalt vahetevahel arvatakse. Kas peab alati kõik korras olema selleks, et sellist juttu rääkida? Minul ei ole küll kogu aeg kõik korras. Aga ma usun seda, et rahu tuleb siis, kui me ei nõua endalt liiga palju.
Tuleb siis, kui me endale ka midagi head lubame, oma sihid paika paneme ning latti liiga kõrgele ei tõsta. Kui me ei pürgi pidevalt selle poole, et olla kellestki teisest parem.
Uku Masing on kirjutanud, et inimesed on nagu puud ja põõsad ning meie mure peaks olema, et me teiste eest päikest ja vihma ära ei võtaks. Jah, inimene peaks jälgima, et ta ei võtaks teiste eest ära päikest ja vihma. Pideva olelusvõitlusega me kipume seda pahatihti tegema. Hoiame kümne küünega mingitest asjadest kinni, mida võiks ju kellelegi teisele juba üle ja edasi anda. Korjame endale asju, mida teised peavad siis hiljem ära viskama. Võtame pangalaene selleks, et asju veelgi rohkem osta, vaatamata enda ümber ringi, et äkki on juba küllalt ja liigagi palju...
Selles Augustinuse kuulsas lauses on üks väga lihtne võti. Sul võis olla väikese lapsena tohutult palju muret ja valu, mis kadus kohe, kui ronisid ema sülle või pugesid isa käte vahele.
Meenub lugu ühest raamatust, mis rääkis ajast, kui vanaisa oli veel väikene mees. Ta oli läinud oma isa palvel poisikesena aidast midagi tooma ega suutnud suure võtmega ust lahti keerata. Siis väänas poiss võtit, kuni see läks katki, nii et tuli sepa juurde minna.
Poiss sai isa käest keretäie ja oli nii solvunud, et ei tahtnud kojugi tulla. Ema muudkui hüüdis, aga poiss ei tulnud. Lõpuks rääkis isa emale ära, mis oli juhtunud. Ja siis suutis ema poega niimoodi koju kutsuda, et ta lõpuks ikkagi tuli. Kodus kutsus isa poisi endajuurde. Poiss mõtles, et nüüd saab uuesti peksa, aga läks ikkagi isa juurde. Siis tõstis isa poja oma sülle ja tegi oma kareda käega talle pika pai. Raamatus on umbes sellised read: „Ja pisarad purskusid mu silmadest ja voolasid mu põski pidi alla. Ja ma mõtlesin seal isa süles ja tema käte vahel: „Peksaks ta mind rohkem ja hoiaks ta mind rohkem.““
Tuuled ja tormid võivad meie ümber jäädagi puhuma, kõik olukorrad võivad püsida samasugused, aga kui inimene tunneb väga selgelt, et ta on Jumala käte vahel – Jumala peopesa kumeruses ja armastuse hõlmas, nagu öeldakse keldi palvetes –, siis tema süda muutub rahulikuks. Inimene on rahutu seni, kuni ta seda hoidmist ja armastust ei tunne.
Me otsime meeletult armastust ja tunnustust ning teeme igasuguseid trikke, et olla armastatud ja tunnustatud. Aga tegelikult on armastus ja tunnustus siinsamas. Meie esivanemad on seda teadnud ja rahulikult, ilma tõmblemata, oma teed mööda käinud. Nad ei pääsenud tihtipeale oma külastki kaugemale, vahel said kihelkonnakirikusse või heal juhul paar korda aastas linna. Minu ema rääkis, kuidas vanasti mõningatel pidupäevadel tõi isa paar korda aastas linnast saia.
Aga mulle tundub, et inimesed olid vanasti kuidagi rahulikumad. Nüüd võime iga päev saia süüa, kihutame ühe päevaga maailma ühest otsast teise, teeme meeletult tööd selleks, et jälle kuskil kaugel ära käia. Mõtleme, et leiame sealt siis midagi erilist. Soovime juba enne juunit pruunimaks saada...
Jeesus on lubanud tema järgijatele anda oma rahu. Buddha ütleb, et peaksime alati otsima iseendas oma saart või valgust või lampi.
Toomas Paul kirjutab, kuidas ta on otsinud seda leebet ükskõiksust, meelekergust, „milles inimene ei virvenda ega võngu mingite tunnete ja hinnete vahel, ei looda midagi ega karda, ei süüdista ega kiida iseennast. Lepid oma võimetusega olla täiuslik, lihtsalt püüad olla haardekam, mistahes mõttes ja suunas, ning koged, kuidas see annab vabaduse piiridest ja valla pääsemise iseendast“.
„Usalda ennast.“
Minu abikaasa ütles kord: „Jätame seekord ära aastavahetusel Saaremaale sõitmise. Oleme oma kodus ja lihtsalt oleme. Siin on nii ilus ja hea. Naudime seda, mis meil on. Ärme kihutame jälle kuskile mujale!“ Hea mõte. Vaata, mis sul kõik olemas on. Äkki tulebki tunne, et võib-olla on juba isegi liiga palju!? Ärgem elagem uskumises, et veel oleks vaja seda ja teist ning alles siis tulevad rahu ja õnn meie õuele... No ei tule ju seda rahu ja õnne ühegi asjaga ega ühegi reisiga.
