Kuidas töötas nõukogude aja tsensuur: "Aimée Beekmani romaanist võis jääda mulje, et mõned represseeritud polnudki kurjategijad.“
Enno Tammeri koostatud-kirjutatud raamat „Punatsensuur: mälestustes, tegelikkuses, reeglites“ avab nõukogude aja tsensuuri olemuse nii mälestuste, salajaste dokumentide kui ka toonaste punatsensorite 1976. aasta „piibli” põhjal. Siin on kümneid näiteid ärakeelatud tekstidest, tekstiosadest ja nimedest.
Toonaste punatsensorite (Glavliti töötajad) „piibliks” oli salastatud venekeelne raamat, mille pealkiri eesti keeles on „Loetelu avalikus trükisõnas, raadio- ja telesaadetes avaldamiseks keelatud andmetest“. Sellised „Loetelu“-raamatud pidid olema iga peatoimetaja kabinetis lukustatud seifis ning neid tohtisid kaeda usaldusväärsed seltsimehed-toimetajad.
Raamatu „Punatsensuur: mälestustes, tegelikkuses, reeglites“ peatükk „Punatsensuur tegelikkuses“ pakub lugemiseks kohaliku Glavliti (Eesti NSV tsensorid) tegevust kajastavaid dokumente aastatest 1948–1975.
Järgnevalt katke sellest peatükist.
… Ja juba olemegi aastas 1975 ehk viimases aastas, mille kohta leidub riigiarhiivis sedalaadi kirjalikke dokumente Eesti NSV Glavliti poliitilis-ideoloogilistest sekkumistest „kontrollitavasse ainesesse“.
Ka järgnevate iseäralike kirjanduskriitiliste märkmete aluseks on Eesti NSV ülemtsensor sm Adamsi ja vahel ka tema asetäitja sm Laulu 1975. aastal läkitatud teavituskirjad suurematele ülemustele Moskvas.
Järgnevad näited on esitatud valdavalt originaalipäraselt. Mõni kohendus on tehtud selgema arusaamise huvides, lisatud alapealkirjad ning eraldi märgistused punatsensorite avastuste-sekkumiste-hinnangute paremaks eristumiseks.
Glavliti kiri kahe Pikri karikatuuri sobimatuse kohta.
Võis jääda mulje, et mõned represseeritud polnudki kurjategijad
* Tsensor T. Kuuskme kontrollis ega andnud trükiluba, vaid tagastas Tallinna Polütehnilisele Instituudile viimistlemiseks nimetatud asutuse esitatud kogumiku „Teadusliku ateismi küsimusi“. Põhjuseks iseäranis K. Vimmsaare artiklis „Eesti luterlik kirik nüüdses ideoloogilises heitluses“ toodud tarbetud andmed eesti emigrantlike kirikutegelaste kohta.
* Eelkontrollis sekkus vanemtsensor H. Remmelt A. Beekmani romaani „Viinakuu“ („Oktjabr“). Meie soovitusel tehti parandused episoodi, kus kirjeldatakse bandiidijõugu kinnivõtmist ühes Eesti talus. Segane ja moonutatud kirjeldus võis lugejatele jätta mulje, nagu oleksid bandiitide ja nende käsilaste vastu rakendatud karistusabinõud olnud ebaseaduslikud ja julmad ning mõned represseeritud polnudki kurjategijad.
* Kontrollides demonstreerimisloa saamiseks esitatud õppefilmi „A. H. Tammsaare“, laskis vanemtsensor H. Koord selle III osast välja võtta kroonikafilmi kaadrid, kus oli jäädvustatud Nõukogude Venemaa ja kodanliku Eesti vahel 2. veebruaril 1920 sõlmitud rahulepingu allkirjastamise tseremoonia. Eesti kirjanduse klassiku elu ja tegevusega polnud sel kaadril mingit seost. Pealegi oli Eesti delegatsioon seal esiplaanil.
* Veebruaris ja märtsis ei antud eelkontrollis trükiluba ning tagastati kirjastusele Eesti Raamat tervikuna kaks teost, mida polnud poliitilistel motiividel võimalik avaldada. Need olid „Eesti muusika“ II köide ja L. Vaheri romaan „Ma purustasin päikese“ („Ja razbila solntse“)
* Raamatus „Eesti muusika“ käsitleti eesti muusika ajalugu kodanlikul perioodil (1918–1940). Selle aja tekstidele, millele muusika loodi, ei antud õiget poliitilist hinnangut. Näiteks tunnistati E. Kapi loomingu silmapaistvaks saavutuseks muusika H. Visnapuu näidendile „Maa vabaduse eest“, mis oli pühendatud valge-eestlaste nn vabadussõjale bolševike vastu. See varajamatult natsionalistlik näidend, mille autor hiljem põgenes välismaale, kuulub hoiustamisele erifondis.
* Veel tsiteeriti samas natsionalistlikke mõtteavaldusi A. Kasemetsa samuti erifondis hoitavast raamatust „Eesti muusika arenemislugu“, meenutati aupaklikult 1923. aastal Eesti Lauljate Liidu juhatusse valitud kodanlikku tegelast, reaktsionäär A. Oinast koos kõigi ta tiitlite loendamisega ja kirjeldati A. Kapi sügavalt religioosse oratooriumi sisu.
Glavliti seisukoht Heino Kiige "Tondiöömaja" kohta: romaani idee on selles, et kõik, mis valitsus ja partei on teinud meie külaelu edendamiseks, on olnud väär.
Paul-Eerik ei ole noore põlvkonna mõtete väljendaja
* „Eesti kirjanduse biograafilise leksikoni“ kontrollimisel võeti artiklist „Paul-Eerik Rummo“ välja lause, kus luuletaja, kelle loomingut viimasel ajal iseloomustab rahulolematus ja pessimism, kuulutatakse vaata et kogu sõjajärgse noore põlvkonna mõtete väljendajaks.
* Kontrollimisel sekkuti I. Rebase raamatusse „Kriminoloogia alused“. Selles oli tendentslikult kritiseeritud informatsiooni vähest kättesaadavust Nõukogude Liidus, eriti kuritegevuse ja kohtustatistika kohta, mis raskendavat teaduslikke uuringuid. Samasuguse järelduse tegi autor ka sotsialismimaade kohta.
* Võidu 30. aastapäeva künnisel mõjus kohatu ja kahemõttelisena rindemeeste ning karistusest vabastamise järel rindele saadetud kurjategijate kangelastegude võrdlus.
* Nn erakorralistes oludes rakendatud eriti karmide karistuste näiteid tuues asetas I. Rebane ühte ritta keskaegsed ja kodanlike riikide karistusseadused ning NSV Liidu Ülemnõukogu Presiidiumi seadluse 4. juulist 1947.
* Ajakirjast Looming nr 3 1975 võeti EKP Keskkomitee kultuuriosakonnaga kooskõlastatult välja P. Rummo artikkel „Värsi sünd“, kus autor kirjeldas J. Semperi luuletuse „Tuulemurrus“ saamislugu. Selle kirjutas J. Semper 1967. aastal vabariigi rannikul möllanud orkaani tekitatud kahjude mõjul.
* Poeet võrdleb orkaani laastavaid tagajärgi nendega, mida väikesele rahvale võib põhjustada sõda, kui see peaks äkki puhkema. P. Rummo tundis oma artiklis „väikese rahva“ pärast väljamõeldud, õigustamata muret, tegi kõikvõimalikke meelevaldseid oletusi, mis jätsid mulje, nagu oleks „laastamine“ sotsiaalses mõttes juba toimumas.
1940. aasta augustis põletatud raamatute nimekiri.
Kohatu küsimus: kui palju elab eestlasi NSV Liidus?
Ajakirjast Nõukogude Eesti Tervishoid nr 2 1975 võeti välja M. Rahu artikkel „Maovähki haigestumine Eesti NSV-s aastail 1963–1972“. Artiklis esitatud asjaomases statistikas oli vabariigi elanikkond tendentslikult jagatud kahte gruppi: „põliselanikud“ (eestlased) ja „sissesõitnud“ (venelased). Venelasi käsitati „sissesõitnutena“ nii Eesti NSV-sse kui ka teistesse Nõukogude Liidu rahvusregioonidesse. Maovähki haigestumist käsitlevaid andmeid Eesti NSV-s võrreldi selle haiguse levikuga paljudes kapitalistlikes riikides.
Ajakirjast Ekraan nr 2 1975 (ENSV Filmilevi ja Filmireklaami Valitsuse väljaanne) kõrvaldati dokumentaalfilmi „Paide“ (linna nimi) reklaamiv ebaõnnestunud foto. Pilt, kus ametirüüs pastor jõude kirikuukse ees seisis, pidi näitama, et tänapäevases, nõukogulikus Paides pole kirikumeestel enam midagi teha.
Ajakirjast Küsimused ja Vastused nr 1 1975 ja nr 5 1975 võeti välja artiklid (vastused) „Kui palju eestlasi elab NSV Liidus?“ ning „Mispärast on maailmas kolm regiooni?“. Esimeses materjalis anti ebausaldusväärne ülevaade Eesti NSV-s ja mujal Nõukogude Liidus elanud ning elavatest eestlastest 1917. aastast tänapäevani, kusjuures vaadeldi ka optsiooni. Kuna eestlaste arv Nõukogude Liidus on (eriti sõjajärgsetel aastatel) vähenenud, siis tunnistati artikli avaldamine ebaotstarbekaks.
Artiklis regioonidest seati esikohale arenenud kapitalistlikud maad (USA, Suurbritannia jne), teisele sotsialistlikud riigid. Kolmanda regiooni ehk arengumaade kohta öeldi, et nende mahajäämust põhjustab „madal haridustase, iganenud vaated ja tööhuvi puudumine“.
Naan polnud rahul, et seksist nii vähe räägitakse
* Sirbis ja Vasaras nr 7 1975 tehti parandus V. Krimmi artiklisse „Aitäh tegijale“, kus kõrvuti tänuga kahe lasteraamatu väljaandmise eest kolmkümmend aastat hiljem avaldati kahemõttelisi kahtlusi, mis võis nende teoste pikaajalise „letargia“ põhjustada.
* EKP Keskkomitee kultuuriosakonnaga kooskõlastatult võeti ajalehest Sirp ja Vasar nr 11 1975 välja akadeemiku, Eesti Nõukogude Entsüklopeedia peatoimetaja G. Naani artikkel „Tagasi matriarhaati?“, kus autor pööras erilist tähelepanu nn seksuaalrevolutsiooni küsimustele ega olnud rahul, et meil seksist nii vähe räägitakse.
* Artiklis „Väljavalitute uus nimekiri“ (Spordileht nr 18 1975) kustutati kahekümne viie maailma parima naismaletaja hulgas teisele kohale tõusnud Iisraeli maletaja Alla Kušniri nimi, kuna ta lahkus omal ajal Nõukogude Liidust ja meie keskajakirjandus pole sellekohast teadet avaldanud.
* ENSV haridusministeeriumi väljaandest Nõukogude Pedagoogika ja Kool XII kõrvaldati ühe rajooni keskkooli õpetaja I. Püvi artikkel „Sõjaline õpetus ja sõjalis-patriootlik kasvatus Eesti NSV koolides aastail 1940–1973“. Artikli põhjal jäi sõjalise õpetuse olukorrast vabariigi koolides väga ebameeldiv mulje.
* Selles kritiseeriti koolide viletsat varustamist sellekohaste õppevahenditega, nenditi, et sõjalis-patriootlikke üritusi korraldatakse ainult mõnel tähtpäeval, ning viidati mitmele määrusele, mille avaldamine ei ole ette nähtud.
* ENSV Kultuuriministeeriumi Kunstide Valitsuse poolt kontrollimiseks esitatud estraadietendusest „L. Laats lapikus maailmas“ võeti välja koht, kus patriotismi mõistest oli tehtud irvitamisobjekt: „Mida mina nimetan patriotismiks? Mul on kõht täis. Täis kõht süvendab patriotismitunnet...“ Jne.)
* Ajakirjast Noorus nr 4 1975 kõrvaldati K. Vahteri karikatuur, kus oli kujutatud oravarattasse suletud inimsumma jooksmas nooltega näidatud suunas. Allkirjata karikatuuri järgi võis arvata, et meie rahvas on orjameelne ja mõtlemisvõimetu.
Punatsensor nägi läbi Heinz Valgu karikatuurid
EKP Keskkomitee propaganda- ja agitatsiooniosakonna juhataja asetäitja sm H. Mannermaaga kooskõlastatult võttis vanemtsensor H. Koord H. Valgu kogumikust „Valitud humoristlikud ja satiirilised joonistused“ (EKP Keskkomitee Kirjastus) eelkontrollis välja neli karikatuuri, kus kujutati
* isikukultuse ennistamist meie riigis (kasiti Stalini monumenti);
* kõrgemalseisvate organite direktiivide pimesi järgimist ja oma arvamuse puudumist (härja eesistumisel toimunud nõupidamisel „ammusid“ kõik heakskiitvalt);
* põhjendamatutele repressioonidele ja hukkamistele järgnenud rehabiliteerimist (võllas kõlkujale seati postament jalge alla);
* mehe ja naise labaseid suhteid.
(Nõukogude Eesti tsensuuri uurinud ja sellest raamatu „Nõukogude unelaadne elu. Tsensuur Eesti NSVs ja tema peremehed“ kirjutanud Kalju Olev Veskimäe andmetel tahtnud Heinz Valk karikatuuride kogu pealkirjaks panna „Naeran oma väikest eesti naeru“, kuid sellist pealkirja ei lubatud. Siis pannud Valk, kelle teada võetud kogust välja rohkem kui neli pilti, lihtsalt kiusu pärast pealkirja „Gbzöh!“ ning sellise pealkirjaga kogu ilmus 1976. – E. T.)
* Ajakirjas Looming nr 4 1975 ilmus J. Peegli jutustus „Defitsiit“ (esialgne pealkiri „Täi“). Seal on juttu meditsiinitöötajatest, kes Suure Isamaasõja ajal likvideerisid säärase nakkushaiguste leviku allika nagu täitatus. Täist sai sõjaväes „defitsiitartikkel“, mõned koguni äritsesid nendega, sest kui sul olid täid, kupatati sind sooja sauna. Esialgne pealkiri paisutas täitatuse probleemi Punaarmees. EKP Keskkomitee kultuuriosakonnaga kooskõlastatult see muudeti.
* Sama ajakirja samas numbris avaldatud H. Puki jutustusest „Mehed ja nende tegemised“ kõrvaldati koht, kus mobiliseeritud eestlaste elu tööpataljonides Isamaasõja ajal kirjeldati liiga süngetes värvides.
* Tallinna Heliplaadistuudio esitas kontrollimiseks ansambli Kukerpillid laulude tekstid. Võeti välja laul „Kui veskis ma kotte tassisin“, mis sisaldas labaseid väljendeid.
(Sellega ei piirdutud. Hiljem võeti „äärmiselt labase teksti pärast“ välja „Roosi“ ja „Laul Lohmi saarest“. – E. T.)
* Loomingu Raamatukogus nr 22 1975 ilmunud J. Üdi luulekogust „Armastuskirjad“ kõrvaldati poliitilistel motiividel luuletus „Truu sõbra tuldpurskava lohega pilkases metsas“ kui puhtpatsifistlik.
Enno Tammer „Punatsensuur: mälestustes, tegelikkuses, reeglites“, kirjastus Tammerraamat
