Mehe kõrvalhüpe oma naise tuttavaga sai kõigile teatavaks
Airi märkas Joonast ja küsis, mida mees teeb. Joonas vastas, et niisama igavleb, sest on üksi kodus. Airi ütles, et ilus soe talv, ei pea palju riideid selga panema. Joonas vastas, et ega ta ju muidu akna peal lösutakski, kui soe poleks. Joonas küsis, kust Airi tuleb. Naine vastas, et käis poes veini ostmas, et kodus oli igav, mees on ära ja ükski sõbranna ei saanud ka külla tulla. Airi mees polnud sel nädalavahetusel Soomest koju ei tulnud ning lapsed olid vanaisa ja vanaema juurde läinud.
Airi tõstis käekotis veinipudeli püsti ja küsis, kas Joonas ei tahaks veini juua. Joonas ütles, et miks mitte ja kutsus Airi sisse. Nad rääkisid ühistest tuttavatest ja telesaadetest, sest Joonasel teler mängis. Tunni möödudes palus Airi teleri kinni panna, sest nii nõme olevat, kui inimesed istuvad kõrvuti diivanil, aga ei vaata rääkides teineteisele otsa, vaid vahivad ekraani. Väga õige, kuidas ma küll ise seda ei märganud, mõtles Joonas.
Tekkis pingeline vaikus. Alguses. Airi sättis end istuma õlaga vastu diivani seljatuge ja võttis ühe jala istumise alla. Joonas nägi lühikese seeliku all sukapitse. Airi nägi, mida Joonas nägi. Ta võttis sõnatult Joonase käe ja pani oma rinna peale. Joonas ei suutnud enam midagi mõelda.
„Ma olen ammu sind vaadanud, et selline kena mees,“ ütles Airi, kui nad põrandal lamasid.
Joonas ütles, et tema on Airit ka vaadanud. Ta ei valetanud, sest ta nägi ju pidevalt Airit oma akna eest mööda kõndimas. Ta oli mõelnud, et naine teab, kui ilusad jalad tal on, ega ta muidu nii lühikeste seelikutega käiks. Aga ta polnud kunagi mõelnud, et tema ja Airi vahel võiks midagi intiimset juhtuda. Airi on ju tema naise hea tuttav.
Nad jõid veini lõpuni ja pärast keskööd läks Airi koju. Nad ei leppinud edasise suhtes midagi kokku. Esimesel nädalal tundis Joonas oma naise ees süütunnet, aga meenutas Airi külaskäiku siiski kui meeldivat seiklust. Elu läks edasi.
Kuu aja pärast küsis üks Joonase sõber: „Sa olevat selle Airiga...“
Joonas ehmatas: „Kust sa tead?“
„Ta ise räägib ju kõigile, kuidas ta sul külas käis ja kuidas te põrandal... Terve linn teab.“
Joonas haaras pea käte vahele. Nüüd said selgeks need imelikud pilgud ja sosistamised, mida ta tundnud ja näinud oli. Miks Airi seda räägib? Tal endal ju ka mees ja see võib ka kuulda. Või tahtis ta oma mehele millegi eest kätte maksta? Või oli ta ammu Joonase peale mõelnud ja nüüd tahtis kiidelda, et sai, mis tahtis?
Aga Joonas mõtles eelkõige oma naisele. Ta sai aru, et on vaid aja küsimus, millal naine seda kuuleb ja tema käest küsib. Joonas küsis ühe kolleegi käest, kas tema on ka midagi sellist kuulnud. Too oli ka kuulnud täpselt samasugust üksikasjalikku kirjeldust sellest õhtust.
Joonas koostas mitu päeva mõttes naise jaoks versiooni, et midagi pole olnud ja et nad jõid lihtsalt veini. Siis aga sai aru, et ta ei suuda oma naist veenda, et Airi selle kõik välja mõtles. Miks ta peaks seda tegema?
Varsti sai Joonas oma naise käitumisest aru, et too teab juba. Naine oli nukker ja eemalolev. Ühel õhtul naine küsiski, mis siis edasi saab. Joonas ütles, et proovime unustada. „Kas kuni järgmise korrani?“ küsis naine. Joonas vandus, et järgmist korda ei tule. „Kas sinul tuleb või ei tule, aga minul tuleb kindlasti,“ ütles naine. „Kui oleme tasa, siis on meil ehk võimalik eluga edasi minna. Aga ma ei ütle sulle, millal me oleme tasa.“
Joonas tahtis naise kuradile saata ja teha ettepaneku lahku minna, aga tundis, et ei suuda. Just sel õhtul tundis ta väga suurt kiindumust oma naise vastu.
Joonas piinles hirmsasti, aga tõotas ära kannatada. Paari kuu pärast küsis ta naiselt: „Kas me oleme tasa?“
Naine naeratas ja vastas: „Ei ole veel.“ Joonasele meenus ühe vana mehe ütlus, et mehe abielurikkumine on nagu toast läbi akna õue sülitamine, aga naise abielurikkumine on nagu õuest läbi akna tuppa sülitamine. Ta tundis, et naine teeb temale rohkem haiget, kui tema oli naisele teinud. Kõige rohkem ta lootis, et naine ainult hirmutab teda ja tegelikult see planeeritud petmine polegi nii lihtne.