20. august 1991 Moskvas: hommikul esitas KGB putšistidele analüüsi, mida nad eelmisel päeval valesti tegid
19. augustil tetasid riigipöörde organisaatorid, et NSV Liidu president Mihhail Gorbatšov ei saa halva tervise tõttu oma ülesandeid täita ning seetõttu läheb võim üle asepresident Gennadi Janajevile ja erakorralisele komiteele. 20. augusti hommik algas aga Janajevi ja teiste jaoks sellega, et nad lugesid KGB märgukirja elmisel päeval teihtud vigade kohta. Eksperdid kirjutasid, et komitee polnud tegelikult suutnud eriolukorda kehtestada. Tol hommikul andsid KGB ülem Krjutškov, kaitseminister Jazov ja siseminister Pugo oma alluvatele käsu valmistada ette plaan Valge maja ründamiseks.
Venemaal sündinud ja Ukrainas üles kasvanud USA Harvardi ülikooli õppejõud Sergi Plohhi kirjutab raamatus „Viimane impeerium. Nõukogude Liidu lõpp“ haaravalt Nõukogude Liidu neljast viimasest kuust. Teos põhineb mahukal arhiivimaterjalil ja riigijuhtide mälestustel.
20. augusti hommik algas Janajevi ja teiste jaoks sellega, et nad lugesid KGB märgukirja vigade kohta, mida nad olid eelmisel päeval teinud. KGB eksperdid kirjutasid, et komitee polnud tegelikult suutnud eriolukorda kehtestada, opositsioonijuhtide asukoht oli teadmata, mistõttu nad viibisid vabaduses, sidekanalid vastupanurühmituste vahel toimisid endiselt ning opositsioonile oli teatud meediaressurss alles jäänud. Lisandus veelgi halbu uudiseid: võimalus, et Nõukogude Liidu Ülemnõukogu erakorralise komitee tegevuse heaks kiidab, muutus järjest väiksemaks, kuna informeeritumate poliitikute kaudu levisid kuuldused, et kuigi Gorbatšov ei pääse Krimmist minema, on ta elus ja täie tervise juures. Tol hommikul andsid Krjutškov, Jazov ja siseminister Pugo oma alluvatele käsu valmistada ette plaan Valge maja ründamiseks.
BORISS JELTSIN OLI TERVE 19. AUGUSTI Valges majas veetnud. Naina Jeltsina, nende noorem tütar Tatjana ja ülejäänud pereliikmed leidsid endale varjupaiga Moskva lähedal ühes korteris, mis kuulus Jeltsini ihukaitsjale.
Nad olid lahkunud Arhangelskojest kiiruga varsti pärast seda, kui Jeltsini presidendilimusiin Vene lipu lehvides Moskva suunas minema kihutas. Jeltsini perekonnaliikmed paigutati väikebussi, mille oli kohale toonud ihukaitsjad. Jeltsini vanema tütre Jelena väikestele lastele Borissile ja Mariale öeldi, et kui julgestajad käsivad neil bussi põrandale heita, siis peavad nad seda kohe ka tegema. „Emme, kas nad tulistavad meid pähe?” päris väike Boriss. See küsimus mõjus kogu perekonnale õõvastavalt. Kuigi KGB-üksuslased vaatasid bussi Arhangelskojest lahkumisel läbi, lasti sel siiski Moskvasse sõita. Kui Tatjana üritas 20. augusti hommikul ühest tänavaäärsest telefoniputkast oma isale helistada, ei saanud ta Jeltsiniga ühendust. Hiljem ta rääkis, et talle oli öeldud, et „kõik on korras. Paps pole peaaegu üldse maganud, ta teeb aina tööd ja on sõjakas meeleolus”.
Valges majas tundis Jeltsin end täielikus sõiduvees. Temast õhkus jõudu ja usku täielikku võitu ning ta kujutas endast sellist juhti, kellest putšistid võisid ainult unistada. Karismaatilise poliitikuna, kes tajus hästi masside meeleolu, julges ta minna sellisele riskile, mille ees tema võistlejad, sealhulgas Mihhail Gorbatšov, pigem pelgu tundsid. Sarnaselt Abraham Lincolni ja Winston Churchilliga oli ka Jeltsin parimas vormis just kriiside ajal. Kui kriis möödus, tundis ta end tihti hüljatuna ning langes masendusse. Just nii oli juhtunud pärast tema vabastamist Moskva parteijuhi kohalt 1987. aasta sügisel, kui ta üritas kontorikääridega endale kõhtu torgates enesetappu sooritada. Masendust ravis Jeltsin alkoholiga ning tema ettearvamatu käitumine üllatas nii Jeltsini toetajaid kui ka vaenlasi. Ent kriiside ajal polnud Jeltsinile vastast ning ka seekord oli ta olukorra kõrgusel.
Kui tankile ronimine välja arvata, veetis Venemaa president 19. augusti, andes välja seadlusi, millega kuulutati riigipööre põhiseadusevastaseks ja kõik Venemaa Föderatsiooni territooriumil olevad asutused ja sõjaväeosad alluvaks ainult talle. Määrustes ja pöördumistes nõuti, et Nõukogude Liidu Riikliku Julgeolekukomitee, siseministeeriumi ja armee üksused täidaksid üksnes tema korraldusi. Kuid sisimas valmistus ta halvimaks. Tol päeval saabus teateid selle kohta, et erakorralise komitee liikmed ei valetagi: toimumata jäi mitte ainult poliitiline üldstreik – polnud kuulda ka omaette streikivatest ettevõtetest. Päeva lõpuks kuulutasid streigi välja üksnes paar kaevandust kauges Kemerovo oblastis, kuid sellest polnud Valge maja kaitsjatel suurt abi.
Jeltsini neljakümne kolme aastane asepresident Aleksandr Rutskoi pandi vastutama Valge maja kaitsmise eest. Rutskoi oli endine sõjaväelendur, keda oli Afganistanis kahel korral alla tulistatud. Ühel juhul langes ta Pakistani siseluureteenistuse agentide kätte ja väidetavalt tehti talle pakkumine emigreeruda Kanadasse, vastutasuks koostöö eest LKA-ga, kuid ta jäi oma riigile ustavaks. Rutskoi vabastati vangistustest, talle anti Nõukogude Liidu kangelase Kuldtäht ning ta valiti Venemaa Ülemnõukogusse, misjärel Jeltsin tegi talle 1991. aasta presidendivalimiste ajal ettepaneku hakata tema asepresidendikandidaadiks. Isepäise loomuga ning karastunud ohvitserina oli Rutskoi ideaalne kandidaat korraldama Valge maja kaitset, mille pearaskust kandsidki kogenud Afganistani veteranid.
Kuid ei Rutskoi halvasti relvastatud mehed ega moskvalaste kiiruga püstitatud barrikaadid, mis kopeerisid leedulaste 1991. aasta jaanuaris nende parlamendi juurde rajatud tõkkeid, polnud suutelised tõrjuma Krjutškovi eriüksuslaste rünnakut, mida oleksid toetanud Jazovi tankid. Jeltsin, Rutskoi ja Venemaa ülejäänud juhid olid sellest väga hästi teadlikud. Jäi vaid lootus, et rünnakut ei toimu, või kui rünnataksegi, ei täida sõdurid käsku tuli avada.
Kogu päeva pingutas Jeltsin kõigest väest, et putšistide linna toodud vägesid enda poole üle meelitada. Venemaa president pöördus eraldi üksuste ülemate poole, püüdes nende poolehoidu võita. Veel Arhangelskojes viibides tegi ta ühe oma esimestest telefonikõnedest kindral Pavel Gratšovile, neljakümne kolme aastasele Afganistani veteranile ja Jazovi ühe eliitõhudessantüksuse ülemale. Jeltsin oli kohtunud Gratšoviga mõne kuu eest oma presidendikampaania ajal. Tookord oli nooruke kindral Jeltsinile kinnitanud, et on valmis kaitsma Venemaa valitsust, kui põhiseadust peaks mingi oht ähvardama. Nüüd oli saabunud aeg kindrali valmidus selles osas proovile panna. Isegi kui Gratšov polnud toda poliitilise kampaania ägeduses antud lubadust tõsiselt mõelnud, ei olnud Jeltsinil talle helistades midagi kaotada. Riigipööre ilma õhudessantväelasteta, kes olid Nõukogude armees ühena vähestest üksustest pidevas lahinguvalmiduses, oli mõeldamatu, ning kui mitte muud, siis oli Jeltsinil lootus teada saada, kuidas nemad toimunusse suhtuvad. Jeltsini kontaktid reaalsete või potentsiaalsete vastastega jätkusid kogu riigipöörde vältel.
Peamist lahingut armee ustavuse nimel peeti Moskva tänavatel. Linlased, keda tankide Moskvasse ilmumine oli algul ehmatanud, võtsid peatselt kasutusele strateegia, mis osutus putšistide suhtes hävitavaks: nad lihtsalt võlusid „poisid” ära. Juhuslikud vestlused sõjaveteranide, kenade tütarlaste ja lahkete vanaemadega, kes tõid sõduritele kõike, mis neil pakkuda oli, mõjutas vägesid, nii et nad polnud enam vaimselt meelestatud rahva vastupanu maha suruma. Venemaa uus ärieliit, kes toetas Jeltsinit ja kartis, et kaotab kõvakäeliste kommunistide uuesti võimule tulles oma ettevõtted, korraldas nii, et Valge maja juurde saabus piisavalt toitu ja alkoholi, et hoida ülal mitte ainult Ülemnõukogu hoone kaitsjate vaimu, vaid turgutada ka Jeltsini tugipunkti ümber paigutatud üksusi. Jazov lõi kohkuma. Vennastumisohu vältimiseks hakkasid ülemad neile alluvaid üksusi Moskva ümbruses pidevalt ümber paigutama. Sellegipoolest muutis Jeltsin Jazovi ja tema ringkonna jaoks neile alluvate vägede sõnakuulmisele sundimise nii raskeks kui võimalik. Oma esimese võidu saavutas Jeltsin suuresti tänu moskvalaste pingutustele; just nende abil lootis ta olukorda enda kasuks pöörata, kutsudes inimesi 20. augusti keskpäevaks Valge maja ette kogunema.
Sõltumatu raadiojaam Ehho Moskvõ, mille ajakirjanikud ei lasknud end putšistidest hirmutada, edastasid eetris pidevalt üleskutseid linlastele Valge maja juurde tulla. Eelmise õhtu teleklippidest olid inimesed näinud, kuhu koguneda. Siiski oli tegemist suure riskiga. Kui rahvas raadiost kuuldut eirab ja kohale ei tule, nagu oli juhtunud üleskutsega korraldada üldstreik, poleks ei barrikaadid ega sõdurite passiivsus suutnud Jeltsinit ning alles sünnijärgus Vene demokraatiat kohesest hävingust päästa. Ent nagu selgus, inimesed reageerisid ja neid tuli Valge maja juurde tohutul hulgal. Jeltsin pidas rõdult kõne ligemale sajale tuhandele moskvalasele, kes olid kohale saabunud selleks, et demonstreerida oma toetust talle ja tema võitlusele. Inimesed olid kaasa toonud tohutu suure Vene trikoloori. Väiksemad lipud kaunistasid rõdu, millelt Jeltsin pöördus Moskva ja kogu Venemaa poole. Ta pidas kõnet kuulikindlate kilpide tagant ja varsti lükkasid tema abid ta kõrvale, kuna kartsid, et lähedalasuvate hoonete katustel võib olla snaipreid.
Kõnelejatest tol päeval puudust ei tulnud. Kolme tunni vältel järgnes üks sõnavõtt teisele; pöörduti kokkutulnute poole, kes skandeerisid: „Jeltsin, me toetame sind!”, „Venemaa elab!” ja „Hunta kohtu alla!”. Kõnelejate hulgas oli Gorbatšovi endine välisminister Eduard Ševardnadze ning Venemaa tuntuim elav poeet Jevgeni Jevtušenko, kes luges ette luuletuse, milles leidus viiteid Puškinile ja Tolstoile; Valget maja nimetati Jevtušenko luuletuses „vabaduse haavatud marmorluigeks, mida kaitseb rahvas” ning kes ujub surematusse. Kohal viibis ka ülemaailmselt tuntud tšellist Mstislav Rostropovitš, kes oli kuulnud uudist riigipöördest Pariisis ning tulnud seejärel esimese lennukiga Moskvasse. Valge maja juures esines ta kõigepealt selle kaitsjaile ning haaras siis ka ise Kalašnikovi automaadi. Nõukogude vesinikupommi looja Andrei Sahharovi lesk Jelena Bonner tekitas suurt elevust, rääkides anekdootliku loo omaenda elust, ajast, mil ta oli koos Sahharoviga pagenduses. Ta oli küsinud ühelt KGB ohvitserilt, miks Nõukogude režiim tema mehe kohta valet kirjutab. „Seda ei kirjutata mitte meie, vaid rahvarämpsu jaoks,” kõlas vastus. „Praegu on tegemist sama huntaga,” väitis Bonner. „Kõik, mida nad on öelnud ja kirjutanud, on mõeldud „rahvarämpsule”. Nende meelest oleme me „rämps”.” Bonneri kuulajate meelest ei olnud nad enam rahvarämps. Kokkutuleku korraldajad pöördusid sellel osalejate poole palvega kohale jääda ja aidata Valget maja kaitsta. Üleskutsele reageerisid tuhanded inimesed.
Sergi Plohhi „Viimane impeerium. Nõukogude Liidu lõpp“, kirjastus Varrak
