1991. aasta augustiputš: kuidas käitus Boris Jeltsin pärast Gorbatšovi isoleerimist
Jeltsini ihukaitsjad teatasid 19. augusti KGB üksuste ilmumisest Arhangelskojes asuva valitsuskompleksi ümbrusse. Nad pakkusid välja, et toimetavad Jeltsini minema kaluripaadis mööda Moskva jõge ja viivad ta siis pealinna. Sellest Jeltsin keeldus. Ta kavatses lahkuda avalikult oma presidendilimusiinis, sõita Ülemnõukogu hoonesse ja asuda sealt vastupanu korraldama. Kui ta kuulivesti selga tõmbas ja lahkuma asutas, üritas abikaasa Naina teda peatada: „Mida sa selle kuulivestiga kaitsed? Su pea on ju kaitsmata. Ja pea on kõige tähtsam.”
Nõukogude Liidu presidendi Mihhail Gorbatšovi puhkuse viimasel päeval 18. augustil kell 16.30 lülitas KGB välja kõik villat välismaailmaga ühendavad sideliinid ja veerand tundi hiljem saabusid villasse riigipöörajad Moskvast, kes nõudsid Gorbatšovi võimult taandumist. President ei nõustunud. Riigipöörajad sõitsid Moskvasse tagasi ja kuulutasid ametlikult, et on ajutiselt võimu üle võtnud, sest president ei saa haiguse tõttu oma töökohustusi täita. Algamas oli augustiputš.
Venemaal sündinud ja Ukrainas üles kasvanud USA Harvardi ülikooli õppejõud Sergi Plohhi kirjutab raamatus „Viimane impeerium. Nõukogude Liidu lõpp“ haaravalt Nõukogude Liidu neljast viimasest kuust. Teos põhineb mahukal arhiivimaterjalil, muu hulgas USA tollase presidendi George Bushi arhiivil, ja riigijuhtide mälestustel.
Vene mässaja
BORISS JELTSINI TÜTAR TATJANA ÄRATAS ISA veidi pärast kella kuut hommikul. Nad viibisid parajasti Jeltsini puhkemajas, mis asus Moskva-lähedases valitsuskompleksis Arhangelskoje-2. Pärast naasmist Almatõs toimunud kohtumiselt Nursultan Nazarbajeviga oli Jeltsin maganud napilt viis tundi. Esmalt ei saanud ta aru, mis toimub, kuid kui Tatjana talle riigipöördest rääkis, oli Jeltsini esimene reaktsioon: „See on seadusevastane.” Ta oli uudisest vapustatud. Käes oli 19. august, putši esimene päev.
Ta istus ja jälgis nagu nõiutult teleriekraani, vaadates, kuidas diktorid erakorralise komitee teadaandeid ette loevad. Oli selge, et Gorbatšovi selle komitee liikmete hulgas ei ole. Mis nüüd edasi teha?
Jeltsini naine Naina kogus end esimesena. „Borja,” pöördus ta mehe poole, kasutades tolle hüüdnime, „kellele peaks helistama?” Enamik Venemaa juhtivaid tegelasi elas majades, mis asusid siinsamas lähedal. Erinevalt Gorbatšovi telefonidest olid Jeltsini omad töökorras ja varsti kutsus Jeltsin oma kaastöölised enda juurde. Külaliste saabudes oli Jeltsin sügavalt mõttesse vajunud. Kõigi arvates oli tegemist riigipöördega. Arvestades seda, kes Erakorralisse Komiteesse kuulusid, olid kõik võimuhoovad putšistide käes. Venemaa valitsus aga ei valitsenud tegelikult midagi. Seal oli küll ministreid ja osakondi, aga need polnud võimelised kontrollima armeed, KGB-d ja sisevägesid. Moskva ja Leningradi (1991. aasta 1. septembrist taas Peterburi) demokraatlikult valitud linnapeadele allus küll teoreetiliselt kohalik miilits, kuid see oli ka kõik. Kõigepealt käidi välja mõte erakorralise komiteega läbirääkimistesse astuda, aga see lükati varsti tagasi. Selle asemel otsustas Venemaa valitsus pöörduda rahva poole.
Jeltsin ja tema valitsuse liikmed asusid koostama seadlust, milles nimetati toimunut õige nimega. „Ööl vastu 19. augustit kõrvaldati võimult riigi seaduslikult valitud president.” Dokumendis nimetati Erakorralist Komiteed seadusevastaseks ja kutsuti „Venemaa kodanikke andma putšistidele väärikas vastulöök ja nõudma tagasipöördumist normaalse põhiseadusliku arengu juurde.” Jeltsin, Venemaa peaminister Ivan Silajev ja Ülemnõukogu esimees Ruslan Hasbulatov, kolm Venemaa liidrit, kes seadlusele alla kirjutasid, kutsusid üles alustama üldstreiki, kuni pole täidetud nende nõudmised: et Gorbatšovil lubataks esineda pöördumisega riigi poole ning et Nõukogude Liidu Ülemnõukogu erakorraliselt kokku kutsutaks. Seadlus kirjutati valmis käsitsi ning Jeltsini tütar Tatjana tippis selle siis kirjutusmasinal ümber. Nüüd saadi seda dokumenti levitama hakata. Seadluse peamised seisukohad loeti telefonitsi ette Venemaa asepresidendile Aleksandr Rutskoile, kes viibis parajasti Moskvas. Moskva aselinnapea Juri Lužkov istus autosse ja kihutas pealinna, üks seadluse eksemplar kaasas. Ta oli saanud Jeltsinilt korralduse õhutada Moskva elanikke riigipöörajatele vastu astuma.
Nüüd oli kell juba peaaegu üheksa ja Jeltsin pidi otsustama, mida edasi teha. Kas ta peaks jääma Arhangelskojesse või sõitma Moskvasse? „Me kartsime, et meid võetakse seal kinni,” meenutas Venemaa peaminister Silajev hiljem, pidades silmas Arhangelskojet. Eraldiasuvas kompleksis oleks seda kerge teha olnud, kuid oht, et Venemaa juhid võidakse vahistada teel Moskvasse, polnud sugugi väiksem. Nende ihukaitsjad teatasid KGB üksuste ilmumisest valitsuskompleksi ümbrusse ja tankide liikumisest Moskva poole, ning pakkusid välja, et toimetavad Jeltsini kompleksist minema kaluripaadis mööda Moskva jõge ja viivad ta siis pealinna. Sellest Jeltsin keeldus. Ta kavatses lahkuda avalikult oma presidendilimusiinis ja sõita Valgesse majja, nagu moskvalased kutsusid kesklinnas asuvat tohutut Ülemnõukogu hoonet, et asuda sealt vastupanu korraldama. Jeltsin märkas oma naise silmis pisaraid. Kui ta kuulivesti selga tõmbas ja lahkuma asutas, üritas Naina teda peatada: „Mida sa selle kuulivestiga kaitsed? Su pea on ju kaitsmata. Ja pea on kõige tähtsam.” Ta lisas: „Kuula nüüd: seal väljas on tankid. Mis mõttega sa lähed? Tankid ei lase sind läbi.”
Hiljem meenutas Naina, mida mees oli talle vastanud: „Ei, need mind ei takista.” Alles siis hakkas Jeltsini naisel tõsiselt hirm. Jeltsin ise mäletab oma vastust mõnevõrra teistsugusena. „Ma ju pidin midagi ütlema,” kirjutab ta oma mälestustes. „Nii ma siis pakkusingi esimese hooga: „Meie autol on väike Venemaa lipp, kui tankidest seda nähtakse, lastakse meid läbi.”” Jeltsini mälestustest ei selgu, milline Vene lipp tema autol oli – kas VNFSV ametlik, kitsa sinise triibuga, mille taustal ta oli paari nädala eest presidendivande andnud, või kunagine Tsaari-Venemaa valgesinipunane trikoloor, Vene impeeriumi ametlik lipp, mille all toimus ka Venemaa esimene, demokraatlik revolutsioon, mis tsarismile lõpu tegi. Kindlasti oli tegemist trikolooriga, millest sai riigipöörde päevil Venemaa lootuse ja iseolemise sümbol.
Mõni tund hiljem Valgesse majja jõudnud, ronis Jeltsin ühele Ülemnõukogu hoonet ümbritsevatest tankidest ja luges ette pöördumise Venemaa elanikele. Jeltsini abid tõmbasid tema selja taga lahti keskmise suurusega Venemaa trikoloori. „See improviseeritud kogunemine tanki ümber polnud mingi propagandatrikk,” meenutas Jeltsin hiljem. „Pärast seda, kui ma olin välja rahva juurde tulnud, tundsin endas energiatulva ja sisimas tohutut kergendust.” Nüüd juhtis Jeltsin vastupanu riigipöörajatele, kelle väidetav eesmärk oli Nõukogude Liidu päästmine. Ta tegi seda Venemaa nimel, kunagise impeeriumi lipu all – osutudes ootamatult juhiks äärmiselt ebatõenäolisena tunduvale vastuhakule. Venemaa oli tõstnud mässu omaenda impeeriumi vastu.
KGB JUHI VLADIMIR KRJUTŠKOVI, nagu ka putšistide enamiku jaoks kujunes 18. augusti magamata ööle järgnenud päev kaootiliseks, aga ka erutavaks. Kohe pärast kella viit hommikul käskis ta saata väeosade ülematele trükitud korraldused opositsioonijuhtide vahistamiseks. Peaminister Valentin Pavlov nõudis tuhatkonna aktivisti arreteerimist, kuid Krjutškov nii karm ei olnud. Tema nimekiri sisaldas umbes seitsetkümmet isikut, kelle hulgas olid ka Gorbatšovi kunagised liberaalsete vaadetega abilised Eduard Ševardnadze ja Aleksandr Jakovlev. Oli koostatud ka lühinimekiri kaheksateistkümne inimese kohta; need olid ühingu Štšit liikmed – endised armeeohvitserid, kellest putšistid kartsid, et nad hakkavad massilisi protestiaktsioone korraldama. Boriss Jeltsinit polnud „lühikesse nimekirja” kantud.
Venemaa president ei olnud Gorbatšovi sõber ja putšistid lootsid ta enda leeri meelitada. Krjutškov saatis KGB eriüksuse Alfa liikmed Arhangelskojesse Jeltsini suvemajja, käskides neil luua tingimused Jeltsini läbirääkimisteks Nõukogude Liidu juhtkonnaga. Lihtsamalt öeldes tähendas see tema arreteerimist. Ent varsti muutis Krjutškov meelt ja peatas Arhangelskoje operatsiooni. Lootes, et NSV Liidu Ülemnõukogu tagab riigipöördele seaduslikkuse loori, püüdis Krjutškov hoolega vältida uisapäisa tegutsemist. Nii kõrge tasemega tegelase nagu Jeltsin põhjusetu vahistamine oleks Ülemnõukogus kahtlemata küsimusi tekitanud. Seetõttu otsustati oodata: kui Jeltsin putšistidega kaasa läheb, jäetakse ta vabadusse, kui ta aga koostööst keeldub, saab teda arreteerida äsja välja kuulutatud seaduste rikkumise pärast, juhul kui ta on igati mõista andnud, et on eriolukorra kehtestamise vastu, millest loodeti, et see teda avalikkuse silmis diskrediteerib. Putšistid uskusid siiralt, et suurem osa rahvast on Gorbatšovi valitsemisega kaasnenud anarhiast väsinud ja asub neid toetama. Seetõttu lasti Jeltsinil 19. augusti hommikul Moskvasse sõita: Alfa liikmed said käsu teda mitte kinni pidada.
Kell kümme hommikul, kui putšistid erakorralise komitee esimeseks töökohtumiseks presidendikohuseid täitva Janajevi kabinetti kogunesid, teatas Krjutškov oma kolleegidele, et ta on Venemaa presidendiga ühendust võtnud. Tulemus oli paraku vähetõotav. „Jeltsin keeldub koostööst. Ma rääkisin temaga telefonis. Üritasin panna teda põhjust nägema. Sellest polnud kasu.” See oli selge tagasilöök, kuid ei andnud veel põhjust muretsemiseks. Riigipööre kulges plaanipäraselt. Kella kuueks hommikul olid Tamani diviisi tankid Ostankino telekeskuse ja -torni ümber piiranud; tund aega hiljem hakkasid linna sisenema Tamani ja Kantemiri diviiside ülejäänud väeosad, mis olid moskvalastele tuttavad nende iga-aastasest osalemisest Punasel väljakul toimuvatel sõjaväeparaadidel. Moskvasse paisati kiiruga umbes 4000 sõdurit, üle 350 tanki, ligi 300 soomukit ja 420 veoautot. Kõik see jõud valgus linna just siis, kui oma maakodudes nädalavahetuse veetnud elanikud olid hakanud Moskvasse naasma. Sõjavägi ummistas tähtsamad ristmikud ja tekitas maanteedel kaose. Jeltsini limusiinil oli õnnestunud jõuda Moskva kesklinna enne, kui sõjaväeautod sealsed tänavad peaaegu läbipääsmatuks muutsid.
Moskvalased kirusid liiklusummikuid ja armeed, kuid olid sõdurite suhtes üldjuhul sõbralikud. Nad vestlesid äsja sõjaväkke võetutega, kelle keskmine vanus oli üheksateist eluaastat. Lisaks tõid nad süüa ja maiustusi ning ei lakanud sõdureilt ja ohvitseridelt pärimast: miks te siia tulite? Kas hakkate tulistama? Esimesele küsimusele ei osanud sõjaväelased vastata, kuid ütlesid, et rahulikke elanikke nad ei tulista. Putšistide meelest kulges kõik nii nagu kavatsetud. Mingeid meeleavaldusi Moskvas ei toimunud, ettevõtted töötasid tavarežiimil ning Jeltsini üleskutse üldstreik korraldada ei leidnud poolehoidjaid. Tema tankilt peetud kõne jättis küll võimsa mulje, kuid Valge maja juurde oli teda kuulama kogunenud suhteliselt vähe rahvast. Olukord väljaspool Moskvat tundus samuti rahulik. Krjutškovile saabus pidevalt teateid üle kogu riigi. Hiljem meenutas ta: „Kõikjal valitses rahu. Esimesed reageeringud sisendasid lootust; oli tunda isegi mõnetist eufooriat.”
Nüüd, mil väed olid probleemideta Moskvasse jõudnud ja olukord kontrolli all, oli aeg pöörduda avalikkuse poole ja rääkida Nõukogude rahvale ning rahvusvahelisele kogukonnale, mida putšistid soovivad. Kell kuus õhtul Ministrite Nõukogu pressikeskuses toimuvale pressikonverentsile kutsuti suur hulk väliskorrespondente, lisaks valitud käputäis Nõukogude ajakirjanikke, kelle toimetajatel oli kõva käe pooldajatesse usku. Vaid mõne nädala eest olid Bush ja Gorbatšov pärast START-lepingule alla kirjutamist sealsamas pressikonverentsi korraldanud. Kurnatud ja stressis Gennadi Janajev, kes veel päev varem oli riigipöördest täielikus teadmatuses ja poleks uneski osanud ennast selle eesotsas ette kujutada, sai ülesandeks toimuv inimestele ära seletada. Krjutškov, Jazov ja peaminister Pavlov keeldusid end avalikkusele näitamast – nad juhtisid pööret kulisside tagant –, kuid ülejäänud putšistid, teiste hulgas siseminister Boriss Pugo, võtsid koos Janajeviga istet pika laua taga, sattudes vastamisi sadade välis- ja kodumaiste reporteritega.
„Daamid ja härrad, sõbrad ja seltsimehed,” lausus Janajev pressikonverentsi avades, „nagu te juba ajakirjandusest teate, kuna Mihhail Sergejevitš Gorbatšov ei suuda tervislikel põhjustel Nõukogude Liidu presidendi kohustusi täita, on NSV Liidu asepresident tema volitused ajutiselt üle võtnud.” Edasi rääkis Janajev sellest, kui raskesse poliitilisse ja majanduslikku olukorda on riik Gorbatšovi reformide tagajärjel sattunud, ning lubas korraldada võimalikult laia diskussiooni uue liidulepingu üle. Kui Janajev oli lõpetanud, võimaldati ajakirjanikel hakata küsimusi esitama nii talle kui ka teistele putšistidele. Tol pärastlõunal oli komitee andnud korralduse sulgeda kõik Moskva liberaalse hoiakuga ajalehed. Õhtul kasutasid komiteelased oma täieliku kontrolli riigitelevisiooni üle ja pakkusid välja neile sobiva kuvandi riigipöördest ja selle eesmärkidest. Saalis olid telekaamerad. Putšistide arvestus oli lihtne: pressikonverentsi juhib nende oma mees ning isegi kui välismaalased peaksid mõne ettenägematu küsimuse esitama, korvavad seda „õiged” küsimused ustavatelt reporteritelt.
Algus läks ladusalt. Ustavad reporterid esitasid küsimusi, mille eesmärk oli aidata Janajevil põhjendada erakorraliste abinõude tarvituselevõtmist ja näidata Boriss Jeltsini tegemisi halvas valguses. Üks Pravda korrespondent ütles, et Jeltsini üleskutse üldstreik korraldada võib „viia kõige traagilisemate tagajärgedeni”. Kuid järgmine küsimus, mille esitas üks välisreporter, vallandas halastamatu pärimiste laviini. Eirates Nõukogude ajakirjanike kehtestatud tonaalsust, pommitasid väliskorrespondendid Janajevit küsimustega Gorbatšovi tervise kohta ja viitasid riigipöörde ebaseaduslikkusele. Kuid kõige rängema hoobi andis hoopis üks kohalik ajakirjanik. Nezavissimaja Gazeta noor reporter Tatjana Malkina oli hiilinud saali ilma kutseta. Kui pressikonverentsi juhataja talle pahaaimamatult sõna andis, vapustas ta kohalolnuid oma äärmiselt söaka käitumisega: „Palun, kas te ei ütleks, kas saate ka ise aru, et eelmisel ööl panite te toime riigipöörde? Milline võrdlus teile rohkem sobib – kas võrdlus 1917. aasta või 1964. aastaga?” See oli vihje bolševike võimuhaaramisele ja Nikita Hruštšovi ametist kõrvaldamisele.
Janajev põikles vastusest kõrvale, väites, et antud juhul ei sobi kumbki pretsedent. Kuid järgmine küsimus ühelt välisreporterilt polnud vähem hävitav: kas putšistid olid pidanud nõu 1973. aasta Tšiili riigipöörde juhi kindral Pinochetiga. See vallandas kuulajate hulgas valju naeru ja aplausi. Pressikonverentsi juhataja nõudis saalis vaikust. Vastates järgmistele küsimustele ja tõrjudes süüdistusi, et erakorraline komitee on toiminud väljaspool põhiseadust, lubas Janajev 26. augustil kokku kutsuda Ülemnõukogu istungjärgu. Samuti pingutas ta kõigest väest, püüdes kokkutulnuile kinnitada, et on ustav oma „sõbrale, president Gorbatšovile”, kelle naasmist pärast paranemist ta pikisilmi ootavat. Enne pressikonverentsi oli Janajev saanud Gorbatšovilt sõnumi, milles too nõudis, et tema sideliinid Foroses taastataks ning et talle antaks lennuk, millega ta saaks tagasi Moskvasse tulla. See nõudmine jäi täitmata. Selle asemel lülitasid Gorbatšovi valvurid uuesti sisse tema telekaabli, et president saaks koos oma perekonnaga pressikonverentsi jälgida.
Nüüd juhtis Jeltsin vastupanu riigipöörajatele, kelle väidetav eesmärk oli Nõukogude Liidu päästmine. Ta tegi seda Venemaa nimel, kunagise impeeriumi lipu all – osutudes ootamatult juhiks äärmiselt ebatõenäolisena tunduvale vastuhakule. Venemaa oli tõstnud mässu omaenda impeeriumi vastu., kes oli riigis suhteliselt tundmatu ning keda need, kes teda teadsid, pidasid tühiseks tegelaseks, kinnitas rahva halvimaid eelaimusi. Pressikonverents demonstreeris inimestele kogu riigis, et võimuga pole mitte ainult võimalik vaielda, vaid et seda saab ka naeruvääristada. Sama päeva õhtu poole selgus, et putšistidel siiski puudub täielik kontroll Nõukogude televisiooni üle. Ametlikku uudistesaatesse „Vremja” olid lükitud mitte ainult erakorralise komitee teadaanded ja lõik pressikonverentsist, vaid ka ülekanded Valge maja juurest, kus Jeltsini toetajad barrikaade ehitasid. Nüüd teadsid Moskvas kõik, et vastupanu on võimalik ning samuti seda, kuhu minna, et vastupanijatega ühineda.
Pressikonverents tõi ilmsiks suurima probleemi, millega erakorraline komitee silmitsi seisis: kõigile vastuvõetava ainuliidri puudumise. Riigipöörde aju oli Krjutškov, kuid vormiliselt kuulus võim Janajevile, kes kogenud aparatšikuna üritas säilitada oma kohta Nõukogude võimupüramiidis ainsal talle teada oleval viisil: vastutust vältides. Peaminister Pavlov, kes oli komiteega ühinenud ning nõudnud karme meetmeid oma poliitiliste vastaste ja streikijate suhtes, jõi sel määral, et teda tabas hüpertooniahoog ning ta leidis endale haiglas rahusadama. Marssal Jazov ja siseminister Pugo ei sallinud teineteist sestpeale, kui neile alluvaid üksusi hakati saatma mittevene vabariikidesse, et sealseid iseseisvusliikumisi maha suruda, kuivõrd kumbki ei soovinud läbikukkumist selles vallas oma arvele kirjutada. Kui marssal Jazovi naine Emma läks pressikonverentsi toimumise ajal kaitseministeeriumisse oma mehega kohtuma, et paluda tal erakorralisest komiteest välja astuda ja Gorbatšovile helistada, vastas kaitseminister: „Emma, sa ju mõistad, et ma olen üksi.” Pressikonverentsi ülekannet vaadates raputas Jazov meeleheitlikult pead. „Dima,” ütles Emma, kutsudes meest tema hüüdnimega, „kellega sa oled kampa oled löönud? Varem sa ikka naersid nende üle!”
Kui putšistid pärast pressikonverentsi Janajevi kabinetti kogunesid, polnud neis mõne tunni eest kogetud eufooriast jälgegi. Nüüdseks olid nad mõistnud, et Jeltsin kujutab endast nende jaoks ohtlikku vastast ja temaga peab tegelema hakkama.
Sergi Plohhi „Viimane impeerium. Nõukogude Liidu lõpp“, kirjastus Varrak
