Kui kehas on liiga palju rasva, tekib sarnane olukord nagu siis, kui liiga palju kreemi näole määritakse
Et ilma lihata vaegust tundmata toituda, selleks peab olema kavalam, kui paljud arvavad. Taimed moodustavad teistsuguseid proteiine kui loomad ja sageli kasutavad nad aminohappest ära nii väikese osa, et taimevalkusid nimetatakse seetõttu mittetäielikeks. Giulia Enders kirjutab raamatus „Võluv soolestik“ haaravalt ja kujundlikult, mis toimub meie soolestikus seoses erinevate toiduainete söömisega.
Eelmine osa lõppes külmpressitud oliiviõli kiitmisega. Oliiviõli kohta on tehtud palju uurimusi, mis annavad mõista, et see võib kaitsta arterioskleroosi, rakustressi, Alzheimeri tõve ja silmahaiguste eest. Peale selle on täheldatud positiivset mõju põletikuliste haiguste (näiteks reumatoidartriit) ja ka teatavate vähivormide eelsoodumuse puhul. Oliiviõlil on potentsiaali võidelda ka soovimatute pekirullide vastu kehal. Nimelt blokeerib oliiviõli rasvkoes ühe ensüümi, rasvhappe süntaasi, millele meeldib üleliigsetest süsivesikutest rasva valmistada. Oliiviõlist ei lõika kasu ainult meie, ka sooles elavatele headele bakteritele meeldib see väga.
Hea oliiviõli on mõne euro võrra kallim ja sellel pole rasvast või kibedat maitset. Oliiviõli tekitab neelates mõnikord kriipiva tunde, kuna sisaldab parkaineid.
Oliiviõli pannile valamine pole siiski eriti hea mõte, sest kuumus hävitab palju! Praadimiseks on kõige paremad niinimetatud praadimisõli või tahked rasvad nagu või ja kookosrasv. Neis on küll rohkem halvas kirjas olevaid küllastunud rasvhappeid, aga nad peavad kuumusele paremini vastu.
Loomne valk lihas, piimas ja munades sisaldab palju rohkem arahhidoonhapet kui taimsed õlid. Arahhidoonhappest toodab keha valu suurendavaid signaalaineid. Seevastu on näiteks rapsiõlis, linaõlis ja kanepiõlis põletiku levikut takistavaid alfalinoleenhappeid. Oliiviõlis leidub sarnase toimega ainet, mida nimetatakse oleokantaaliks. Nendel rasvadel on ibuprofeenile või aspiriinile sarnane toime – ja seda hoopis väiksemate annuste puhul. Akuutse peavalu korral neist seega abi ei ole, reeglipärane kasutamine võib aga kasuks tulla põletikuliste haiguste, sagedaste peavalude või menstruatsioonivaevuste korral. Mõnikord muutuvad valud pisut nõrgemaks juba ainuüksi selle peale, kui jälgida, et tarvitataks rohkem taimseid õlisid kui loomseid rasvu.
Oliiviõli ei ole siiski kõike raviv imerohi naha ja juuste tarvis. Dermatoloogiauuringud näitavad pigem, et puhas oliiviõli ärritab nahka kergelt ja teeb juuksed nii rasvaseks, et rasva väljaloputamine nullib hooldava toime.
Ka keha sees võib rasvaga liiale minna. Liiga palju – ükskõik kas head või halba rasva – käib meile üle võimete. Tekib sarnane olukord nagu siis, kui liiga palju kreemi näole määritakse. Toitumisfüsioloogid soovitavad, et päevane rasvakogus võrduks 25–30 protsendiga tarbitavast energiast. See teeks keskmiselt 55 kuni 66 grammi päevas – sportlikud suurt kasvu inimesed võivad natuke rohkem süüa, rahuliku eluviisiga väiksemat kasvu inimesed võiks süüa sellest pigem vähem. Üks Big Mac katab tegelikult juba poole päevasest rasvavajadusest – küsitav on ainult, millist tüüpi rasvad need on. Subway kanavõileib teriyaki kastmega annab ainult 2 grammi rasva … kuidas ülesjäänud 53 grammi kätte saada, tuleb endal välja nuputada.
Süsivesikutest ja rasvast oleme rääkinud, nüüd on järg kolmanda meie toidu põhiehitusaine – aminohapete – käes, nemad on kolmest ka kõige vähem tuntud. Seda on veider ette kujutada, aga neutraalse või pähklise maitsega tofu või vürtsine ja soolakas liha koosnevad puhtakujulistest lühikese ketina esinevatest hapetest. Nii nagu süsivesikute puhul, laotakse ka siin ehituskivid ketina üksteise järel ritta. Need maitsevad erineva ülesehituse tõttu teistmoodi ja kannavad ka erinevat nime – proteiinid ehk valgud. Peensooles lammutavad seedeensüümid moodustise algosadeks ja soolesein napsab kõige väärtuslikumad nende seast endale. Selliseid aminohappeid on kakskümmend ning on lõpmatu hulk võimalusi, kuidas neid omavahel kombineerides erinevaid proteiine moodustada. Meie, inimesed, ehitame nende kaasabil üles näiteks oma DNA, oma pärilikkuse, iga päeva jooksul toodetud uue raku puhul. Seda teevad ka kõik teised elusolendid, olgu siis taimed või loomad. Sellepärast on kõiges, mida inimene looduses süüa saab, proteiinid sees.
Et ilma lihata vaegust tundmata toituda, selleks peab olema kavalam, kui paljud arvavad. Taimed moodustavad teistsuguseid proteiine kui loomad ja sageli kasutavad nad aminohappest ära nii väikese osa, et taimevalkusid nimetatakse seetõttu mittetäielikeks. Kui tahame siis nendest aminohapetest uuesti meile omaseid valkusid ehitada, jõuame ketis ainult nii kaugele, kuhu aminohape ulatub! Poolvalmis proteiinid lõhutakse kohe uuesti ära ja me pissime lühikestest kettidest koosnevad happed välja või taaskasutame neid mõnel muul moel. Ubades puudub aminohape metioniin, riisis ja nisus (ka seitanis) puudub lüsiin, maisis puudub koguni kaks aminohapet – lüsiin ja trüptofaan. See ei ole aga lihasööjate lõplik võit liha mitte söövate inimeste üle – taimetoitlased ja veganid peavad lihtsalt mitmekesisemalt sööma.
Kuigi ubades puudub metioniin, on seal hiigelkogus lüsiini – nisutortilja oakreemi ja maitsva täidisega varustab meid kõikide aminohapetega, mida kehal valgutootmiseks vaja läheb. Kes sööb muna ja juustu, saab ka nende abil mittetäielike proteiinide puudujääke tasa teha. Paljudes maades on inimesed juba aastasadu vaistlikult söönud toite, milles toitained üksteist niimoodi täiendavad – riis ubadega, pasta juustuga, lameleib hummusega või röstleib maapähklivõiga. Varem lähtuti sellest, et ühe toidukorra ajal tuleb kombineerida erinevaid toiduaineid. Praegu teame, et see ei ole vajalik. Nii kaua kui me igapäevases menüüs siin-seal erinevaid toiduaineid kokku segame, suudab keha ennast hästi üleval pidada. On ka selliseid taimi, kelles on olemas piisav kogus kõiki tähtsaid aminohappeid, näiteks soja ja kinoa (tšiili hanemalts), amarant (rebashein), spirulina (sinivetikas), tatar ja tšiiaseemned (õlisalvei seemned). Tofu ongi sellepärast õigusega liha asendajaks saanud, kuigi on üks piirang – praegu on järjest rohkem inimesi selle suhtes allergilised.
Giulia Enders „Võluv soolestik. Kogu tõde ühe alahinnatud elundi kohta“, kirjastus Varrak
25aastane Saksa teadlane Giulia Enders kirjutab, kuivõrd tundlik, võluv ja tegutsemisaldis elund on inimese soolestik ning mil moel see mõjutab meie heaolu. Enders selgitab humoorikalt ja kaasakiskuvalt, mida uut pakub meditsiin ja kuidas me saame neid teadmisi igapäevaelus kasutada. Tema sõnum on lihtne: kui tahame end oma kehas hästi tunda, kauem elada ja oma eluga rahul olla, peame hoolt kandma ka oma soolestiku eest.
Soolestik on elundite seas see must lammas, millest rääkimine tekitab inimestes ebamugavust. Aga see on puhas valehäbi, sest nagu on selgunud ka viimase kümnendi teadusuuringutest, on ülekaal, tundeelu, allergiad ja paljud haigused sageli seotud just soolestiku mikrofloora tasakaalu häiretega. Kas me ei peaks selle kohta rohkem teadma?
