Mälukatkestused ei kimbuta üksnes eakaid, kuigi oleme harjunud nii mõtlema
Pühapäeva pärastlõunal laseb proua Saima elutoa ja köögi vahet nagu värten. Kohe on aeg sealmaal, et poja pere tuleb lõunale, kuid ikka on veel nii palju teha. Ja ühtäkki seisab proua kogu rapsimise keskel nõutult pliidi ääres ja püüab meenutada, mida ta järgmiseks tegema pidigi. „Oh issand, kas tõesti hakkab mälu alt vedama?” mõtleb Saima endamisi.
Ajajuhtimise koolitaja Ardo Reinsalu kirjutab oma veebiküljel, et Notre Dame’i ülikooli professor Gabriel Radvansky on uurinud fenomeni, kus me ruumi sisenedes ei suuda enam meenutada, miks me siia tulime. „Selgub, et unustamise põhjuseks on ukseava läbimine. Nimelt salvestame me infot mingis keskkonnas ja selle meenutamine on lihtsam samas keskkonnas. Pärast ukseava läbimist oleme aga teises toas ja sealne ümbrus ei soodusta info taastamist mälus,” tõdeb Reinsalu. Lohutav teadmine.
Küsimusele, millises vanuses mälu alt vedama hakkab, otsitakse vastust kõikjal maailmas. Ameerika Ühendriikide teadlased kinnitavad, et vaimne mandumine algab juba kahekümnendate eluaastate keskpaigas. Sellele sekundeerivad Inglismaa ja Prantsusmaa teadlased, kes väidavad, et mälu ning argumenteerimine hakkab kahanema 45. eluaastast
Üks on kindel − mälukatkestused ei kimbuta üksnes eakaid, kuigi oleme harjutanud end nii mõtlema.
Mäletamise kolm etappi
Mõned aastad tagasi pani üheksa Euroopa Liidu liikmesriigi (sh Eesti) spetsialistidest koosnev töögrupp kokku teatmiku „Ajutreeningu käsiraamat eakatele”.
Ühiselt koostatud teabematerjal selgitab, et mäletamine ehk meelespidamine koosneb kolmest etapist, mis aju normaalse töö korral teevad omavahel paindlikku koostööd: meeldejäämine, meelespidamine ja meeldetuletamine. Vastavalt õpitu säilitamisele ning kasutamisele eristatakse semantilist ja protseduurilist mälu. Semantiline mälu tähistab meie teadmisi ümbritseva maailma kohta ja puudutab sümbolite abil edastatavaid faktiteadmisi. Protseduuriline mälu on see, kui me teame, kuidas midagi teha mingi eesmärgi saavutamiseks.
Mälu saab klassifitseerida ka selle alusel, kui pikk on aeg, mille vältel mäletatakse. Selle järgi jagatakse mälu lühiajaliseks mäluks, vahemäluks ja kaugmäluks. Kui lühiajalisse mällu mahub ainult teatav hulk infot, siis kaugmälust võib teavet ammutada ka aastakümnete pärast, sest selle maht on piiramatu. See tähendab, et võime õppida uut ja omandada uusi oskusi ning talletada uusi kogemusi säilib kogu elu.
Mäletamise tähtis külg on unustamine − see kuulub mälu kui terviku hulka. Unustamine on kiirem algul, mäletamisprotsessi käivitudes ja hiljem see aeglustub. Me unustame kahel erineval viisil: aja jooksul mälukillud justkui ähmastuvad ning lõpuks kaovad üldse nii, et neid ei suudeta enam üles leida ja meelde tuletada. Teine seletus põhineb sellel, et mällu talletatule lisandub pidevalt juurde uut infot, mis teeb meeldetuletamise raskeks.
Miks mälu halveneb?
Mäluhäirete kõige sagedasemad põhjused on ajuvereringe häired, mis on seotud arterite lupjumisega ehk ateroskleroosiga − sel juhul väheneb mälu ajapikku. Äkiline mälu vähenemine kujuneb välja ajukahjustuste korral (trauma, insult). Ka pidev aju hapnikuvaegus või tervist kahjustavad eluviisid muudavad intellekti ja mälu.
Tähtis on siiski vahet teha mööduvate ja ravitavate mäluhäirete põhjuste, püsivate tagajärgede ja arenevate seisundite vahel − kõiki mäluhäireid ei saa ühte patta panna.
Tartu ülikooli närvikliiniku arsti-õppejõu Ülla Linnamägi sõnul peaksid pöörduvad põhjused õige ravi ja lähenemise korral andma lootust seisundi paranemiseks, kuid ekslikult ei tohi sarnaste sümptomite alusel dementsuseks pidada depressiooni ja ärevusseisundeid.
Mida saab ise teha?
Terve inimene kontrollib ise oma mälu ja suudab endale tunnistada väiksematki probleemi, julgustab eespool nimetatud käsiraamat. Kindlasti pidurdavad vaimset mandumist füüsiline aktiivsus, tervislikud eluviisid, õppimine, enesetäiendus ja mälutreeningud. Tuntud psühholoogiaprofessor Anti Kidron on öelnud, et kui me teame, kuidas meie mälu töötab, ja tunneme oma vajadusi ning kombeid, oma nõrku ja tugevaid külgi, saame mälutöö tõhustamiseks ise väga palju ära teha.
Õppimine ei ole Kidroni hinnangul ainult uute teadmiste-oskuste omandamine – see on enda käsile võtmine ja loomupärase laiskuse ületamise praktika. Õppimisoskus põhineb aga säärastel põhimõtetel ja võtetel, mis muudavad teadmiste ja vilumuste hankimise kergemaks, tõhusamaks ning huvitavamaks. Oluliseks abiks on ka enda stimuleerimine ja eaga tekkiva negatiivse mõtteviisi blokeerimine. Kasulik on meeles pidada, et läbi raskuste saab rajada teed tähtede poole ning et kordamine on tarkuse ema − need vanasõnad toimivad igas elueas. Teadmistehimu on hea vaimse tervise tunnus ja selle säilitamise nimel tuleb endal vaeva näha.
Eesti Päevalehe Seeniorileht
