Ujuvat tenorit Kalju Karaskit meenutades
Rahvusooperi Estonia kunagine esitenor Kalju Karask oleks saanud 28 märtsil 85 aastaseks, aga 11. augustil möödub meistri surmast viis aastat. Kalju Karask suri 11. Augustil 2011, kaks päeva hiljem lahkus ka tema "verevend, sõber ja näitleja Jaanus Orgulas. Kalju Karask on lisaks laulmisele osalenud raadios laste-ja kirjandussaadetes ning enam kui 150 kuuldemängus. Ta oskas haukuda, kireda,, määgida, kaagutada, aga ooperis valitses tenor kõrgemat do nooti. Kuulsas telefilmis "Mehed ei nuta" ujus ta nagu meisterujuja.
"Üks kolleeg küsis minult, kas ma tean, mis häält teeb vana kaloss, aga ma olen teinud ka kirjaklambri häält," on öelnud Karask. Televisoonis mängis Kalju Karask keskmiselt kaks telelavastust aastas. Ise ütles: "Sel ajal läks ju kõik otse ja kui eksisid, tuli kuidagi välja ujuda! Aga midagi pole neist alles! Ükskord nägin telemajas ühte suurt kasti, mis oli paksult linte täis. Sinna need Smuulid ja Lutsud kadusid," kommenteeris huumorimees kunagist tõsiasja.
Tollal tuntud telelavastajal Virve Aruojal oli tuliselt kahju sellest, et Kalju Karask oma suurepärase hääle ja lauluosade pärast läks karakternäitlejana kaduma. Kas ikka läks? Virve Aruoja: "Jah, aga näe, telefilmis "Mehed ei nuta" ujus ja laulis ära ka Cavaradossi aaria."
Kalju Karask Verdi "Othellos" 1963. aastal. Foto Rahvusooper Estonia
Sulev Nõmmikul oli kombeks näitlejalt "mitu nahka võtta". Sulev ju teadis, et Kalju on kõigeks võimeline. Kui Estonia teater külalisetendustega Bulgaariasse sõitis, pettis Karask rongis piirivalvureid, haukudes nagu koer. Piirivalvur ei saanudki aru, et see on inimene, ja küsis, kellel koer kaasas on. Kalju oskas haukuda nii, et suu oli peaaegu kinni.
Kalju Karask 1976. aastal Verdi "Attilas". Foto Rahvusooper Estonia
Karaskist räägiti uskumatuid legende. Näiteks, et endine poksija ja meisterujuja hakkas Ameerika lauljannale Theresa Stratasele, kellega ta Estonias"Boheemi" laulis, mööda merd Met'i poole järele ujuma … Vähesed teavad, et sellest legendist saigi alguse Kalju Karaski pikk ujumine filmis "Mehed ei nuta".
Sulev Nõmmik sai sellest jutust idee ja kasutas seiga filmis "Mehed ei nuta" ära.
Kalju Karask koos maailmakuulsa Theresa Stratasega proovis.
Karask mängib filmis "Mehed ei nuta" lauljat, kes ujub algul laevale ja pärast teise randa. Kaardi peal näitab ta, et ujus Islandilt Rootsi.
"Kuidas ja mida veel?“ küsis Kalju seda lugu kuuldes. "Ma armastan küll ujuda, aga seda nalja, et Stratasele järele ujusin, kuulen küll esimest korda, ah- ah-haaa! Aga noh, eks Nõmmikul oli ju peas igasuguseid veidraid mõtteid." See oli Nõmmikust suur julgustükk tavaliselt sallidesse mähitud tenor merevoogudesse visata ja ujuma sundida. "Ei, tenori salli pole ma küll kunagi kandnud," naeris Karask selle peale.
"Eks see kõik oli jälle Nõmmiku fantaasia. "Mehed ei nuta" polnud tal veel plaaniski, kui ühel ringreisil ujumistrikke näitasin. Nõmmik oli kaldal ja naeris. Talle need trikid meeldisid! Ja hiljem kasutas ära. Ega ma ei ujunud liblikat, koera ega konna, vaid tõmbasin end kahe käega sügavale vee alla ja siis jälle vee peale. Georg Ots oli ikka päris võistlusujuja, mina trikitasin niisama. Filmi võtete ajal olid vetelpääste mehed igaks juhuks kaasas, pidid ees ujuma juhuks, kui minuga midagi juhtub... Aga ei juhtunud! Filmis oli küll nii, et kui tenor randa ujub, tuleb ta kinni võtta. Aga tuli välja nii, et mina ujusin kiiremini ja jõudsin enne neid Pärnu randa. Helmut Vaag mängis rannavalvurit. Tal oli vägev nina, jooksis ja jooksis, et mind kinni võtta, ja kui järsku maha lendas, jäi ninast liiva sisse suur vagu."
Kalju Karask kui Švejk 1963. aastal. Foto Rahvusooper Estonia
Kalju Karask lõpetas Moskva Lunatšarski nimelise Riikliku Teatriinstituudi (GITIS-e) Eesti stuudio ja hiljuti juubelit tähistanud Ita Ever oli tema kursusekaaslane.
Aastatel 1953–1959 töötas ta draamateatris, tema esimene roll oli Tõnisson Oskar Lutsu "Kevades".
Lavastaja Neeme Kuningas on öelnud, et Kalju Karaski tee draamanäitlejast ooperilauljaks on Eesti teatriajaloos pretsedenditu. Alles draamateatris avastati tema erakordsed lauljavõimed.
Prints Radjami "Bajadeeris." Foto Rahvusooper Estonia
1957. aastal kutsuti Karask Estoniasse esinema külalissolistina Imre Kálmáni operetis "Bajadeer" prints Radjami rollis. 1959. aastal asus ta tööle Estonias, esialgu opereti- ja hiljem ka ooperilauljana. Tema ooperidebüüt oli Rodolfo osa Giacomo Puccini ooperis "Boheem". Estonias töötas ta 1994. aastani, jagades garderoobi Voldemar Kuslapiga.
"Teatri ajanäitaja on tuju, tempo, diktsioon;" on Karask öelnud. "Näiteks kui kunagi jooksin tuhat meetrit hea ajaga ja nüüd jooksed sama ajaga ainult kolmsada meetrit, siis olen nö. ajast maha jäänud mees. Ma olen laval mänginud koomilisi rolle ja tean, mis on nali. Aga 60-aastasest Butterflydest ma ei saa aru. Ka sellest, kui eakas artist tuleb lavale ja hakkab laulma, et olen 16, varsti saan17 ...Ta ei lähe ju nalja tegema, vaid laulab tõemeeli, aga publik saalis muigab ..."
Oma karjääri lõpuaastatel mängis Kalju Karask n-ö jupirolle. Lihtsalt sellepärast, et olla teatrile lähedal. "Teatris ei ole suuri ega väikesi rolle, vaid suured ja väikesed palgad," muheles Karask.
Aga kui laulja on mänginud suuri ooperi rolle ja läheb eakana lavale, et öelda: „Teile on kiri“ ...
Karaski jaoks polnud aga selles mingit küsimust. "Vväikeste rollidega on muidugi omaette küsimus. Üks väga nimekas artist läks vaid korra üle lava ja määgis ning sellest piisas."
Kalju Karask oli laulja ja näitlejaisiksus, kes kunagi ei kaotanud ka siis, kui laval tuli ainult öelda: "Teile on kiri!".
Ooperirolle:
Radjami (Imre Kálmáni "Bajadeer")
Rodolfo (Giacomo Puccini "Boheem")
Švejk (Antonio Spadavecchia "Vahva sõdur Švejk")
Othello (Giuseppe Verdi "Othello")
Dick Johnson (Giacomo Puccini "Tütarlaps kuldsest läänest")
Franz Bonnius (Eduard Tubina "Barbara von Tisenhusen")
Šuiski (Modest Mussorgski "Boriss Godunov")
Golitsõn "Hovanštšina"
don Jerome (Sergei Prokofjevi "Kihlus kloostris")
