„Seal, kus näkid laulavad“: tapja peab elama siinsamas
Marek Kahro kirjutatud BestSelleri kirjandusvõistluse võiduteose „Seal, kus näkid laulavad“ tegevus algab proloogiga, kui 1992. aastal Toomas, Ainar, Janika, Maia ja Norbert sõidavad Kalmujärve äärde ujuma ning Nobert upub, nii et teised ei märka seda. Esimeses peatükis sõidab Maia 2015. aastal Toomase matustele ja minestab, kui talle tundub, et nägi Norbertit. Seejärel kutsub koolivennast uurija Hando Maia välja ja kirjeldab, kuidas Ainar, Janika ja Toomas erinevatel aastatel tapeti.
Luivere polnud kriminaalne koht. Handole meenus vaid üks aastatetagu ne juhtum, kui kolm kutsekeskkooli poissi, kes olid mingisuguste pättuste eest kohalikku saeveskisse sunnitööle mõistetud, avastasid suurest saepuruhunnikust kellegi naiskodaniku pea. Hiljem tuli lagedale ka ülejäänud keha.
Kuna kurjamil polnud käepärast ühtki veekogu, kuhu laip heita, pidi ta selle metsa matma. Põdrapulli taga ajanud jahimehed avastasid võika haua, kriminalistid tegid väikese jalutuskäigu kuuskede alla, ihu kohtus taas puuduva peaga ning kokkupandud isik osutus ühe kutsekeskkooli meesõpetaja kadunud kaasaks. Mees tunnistas mõrva üles, valas pisaraid ka sekka ja võttis karistuse – seitse aastat – rahumeeli vastu. Mis põhjusel ta naise pooleks saagis, jäi siiski saladuseks.
Annemari, Ainar, Janika, Toomas. Kedagi neist ei tapetud Luiveres. Ilmselt.
Aga nad kõik olid selle paigaga tihedalt seotud.
Hando vaist ütles, et mõrtsukat tuleb otsida siit, nende vallseljakute vahelt.
See inimene jalutas siin ringi nagu õige mees, töötas, poodles, flirtis, ajas pühaku juttu ja haudus samas kuratlikke plaane. Temas pidi olema palju viha. See kees ja podises tema ilusa fassaadi taga, kuid ikkagi suutis ta seda piisavalt kontrollida, et mitte loomaks muutuda, säilitades karge aru ja äärmise ettevaaatlikkuse.
Ründab ta uuesti? Hando ei tahtnud sellele mõelda, kuid sundis end seda tegema. Kui teda kohe ei peatata, võib ta verejanu kasvada. On tal nimekiri?
On seal rohkem kui neli nime? Kes võib olla järgmine ohver? Maia? Ei, loodetavasti mitte.
Toomas suri oma kodus, teised tapeti mujal. Miks nii? Oli see juhus?
Miks ootas mõrtsukas seitse aastat, enne kui Toomase ette võttis?
Suvel käis Toomas siin rahvaluulet kogumas. Tema märkmikus olid kirjas informantide andmed. Kolm inimest, kaks naist ja üks mees, kõigil turjal üle seitsmekümne eluaasta.
Toomase töölauasahtlist oli Hando leidnud diktofoni. Ta kuulas kõik salvestised tähelepanelikult läbi. Juttu polnud muust kui näkkidest ja vetevaimudest. Vanainimese krigiseva häälega vesteti salalätetest, kaevupaharettidest ja neetud järvest.
Sellest oli vähe. Hando oli üksteise järel ka kõiki informante külastanud.
Ta mäletas neid poisipõlvest. Kaks neist elasid üksi, kolmas jagas majapidamist tütrega. Toredad vanainimesed. Keegi Toomase informantidest ei leidnud, et lugupeetud teadlasehärra oleks kuidagi ebaharilikult käitunud. Talle pakuti teed ja küpsist ja kooki ja… Olevat olnud meeldivad jutuajamised.
Toomast huvitasid vaid kohalikud näkimuistendid. Uudis Toomas Taresoo enneaegsest surmast oli vanakesi koledasti kohutanud. Ei suudetud uskuda, et kellegi käsi võis tema vastu tõusta. Hando lubas omalt poolt teha kõik, et tapja trellide taha kupatada.
Paraku oli suurem jagu „kõigest“ juba tehtud. Toomase käsikirjalised märkmed olid viimse komani läbi uuritud. Tema fotoaparaat sisaldas portsu rännakutel tehtud pilte, kuid needki ei kõnelnud palju. Üles olid võetud Tamsalu kandi kurisud, Pariisi allikas ja Põltsamaa jõe algus. Kümnete kaupa leidus pilte kuivavõitu Luiverest ning ümbruskonna ainsast järvest. Sekka mõned pildid mõisast. Vsjo. Niidiotsi ei paistnud kusagil.
Hando oli valmis iga kivi Luivere maadel ümber pöörama. Ta küsitles inimesi kohvikus, poes, saeveski hoovil, spordikeskuse akende all – kõikjal, kus võis olla nägijaid, kuuljaid ja teadjaid. Aga korraga ei näinud, kuulnud ega teadnud keegi mitte vähimatki. Mõni polnud isegi Toomas Taresoo nimega tuttav. Ja ometi teadis Hando surmkindlalt, et mõrtsukas peidab end siin.
Siinsamas, sellel süütul Pandivere paekühmul.
Ta asus tagasi aleviku poole vantsima. Pettunud ja väsinud, kuid endiselt veendunud optimist.
Mõne aja möödudes jalutas talle vastu üks paarike, poiss ja tüdruk. Käsipidi nad seotud polnud, mistõttu armunuiks ei julgenud Hando neid pidada.
Kui nad Handost möödusid, vaatas süsimustade juustega tüdruk justkui piinlikkust tundes kõrvale, poiss aga naeratas talle nagu vana tuttav. See oli meeldiv, omal moel kosutav naeratus. Sellegipoolest ei pööranud Hando poisile teravamat tähelepanu. Tüdruk oli tähtsam. See tüdruk meenutas talle noort Maiat. Nad olid väga sarnased. Tüdruk pidi olema Maia tütar. Sama kaunis ja võib-olla ka sama põikpäine.
Hando jätkas sammu kiirendades teed. Kauaks ta Luiverre jääda ei saanud, pärastlõuna hakkas juba õhtupooliku nägu võtma ja tahes-tahtmata pidi ta otsingud selleks korraks lõpetama.
Poiss ja tüdruk sammusid piki vallseljakut edasi. Nad olid jalutuskäigu vältel vähe lobisenud, Irise meelest liigagi vähe. Artur hoidis tema kõrval astudes väikest distantsi, ehkki Iris püüdis talle aeg-ajalt lähemale nihkuda. Jahe tuul, mis puhuti üle nõlvade rullus, pani Irise õlgu väristama, kuid sellega ta Arturist kahjutunnet välja ei pigistanud.
„Oleksid pidanud rohkem riideid selga panema,“ oli poiss ennist öelnud.
„Ah, pole häda midagi,“ ütles Iris. „Meil ongi siin üsna tuuline.“
Jah, Arturi pilgus süttis korraks nagu mingi kutsung, ja naeratused, mille pealt ta kokku ei hoidnud, maitsesid magusalt, kuid… Iga kord, kui Irisel tekkis kelmikas vajadus Arturit ühe või teise lausungi pärast sõbralikult müksata, ei leidnud ta selleks julgust. Iris oli arvanud, et teab poistest kõike, eriti kohalikest gümnasistidest ja TTÜ tudengikuttidest, kes talviti kambakesti Luivere radadel suusatamas käisid, aga Arturi kõrval tuimalt löntsides ei olnud ta oma teadmistes enam üldse kindel.
Artur kõndis väga reipalt, ta näis nautivat kruusaterade krõbinat tossutaldade all. Irise hoog hakkas seevastu raugema.
„Oled väsinud?“ päris Artur.
„Ei, lihtsalt… natuke tüütu on niisama kõmpida. Aga parem ikka, kui kodus istuda ja tibahaaval paksuks minna.“
„Kas ema ei hakka sind taga otsima?“
„Nagunii hakkab. Pean talle igasugu asju kokku udutama, et ta mul sabas ei tolkneks. Ütlesin talle viimati, et käin sellest sügisest aeroobikaringis. Kaua see valeke ilmselt vastu ei pea. Ta nuhib kohe välja, kuidas asjad tegelikult on, aga nüüd võin vähemalt mõni õhtu rahulikult ringi liikuda. Võtan sõbrannad kampa, käin Rakveres ja…“
„Kas ema ei usalda sind?“
„Heh! Ta ei usalda kedagi.“
„Sind ka mitte?“
„Ei, ta käib mulle tõsiselt närvidele. Noh, mõnikord.“
„Miks?“
„Ta muretseb minu pärast. Arvab, et ma ei saa hakkama; et mul ei olegi ajusid. Et järsku keegi paha onu kasutab mind ära või mida iganes. See on tegelikult üsna tüütu.“
Vahel muutub ta nii vastikuks, et… Väh! Tead, ta sai ükskord rästiku käest nõelata.“
„Ja mis edasi juhtus?“
„Rästik kärvas maha.“
Irise naer nakkas ka Arturile.
„Kui ma üheksanda klassi ära lõpetan, lasen siit jalga,“ ütles Iris.
„Kas sulle ei meeldi Luiveres?“
„Lahe küsimus! Normaalsed tüübid siin ei ela.“
„Mina elan ja ma olen normaalne.“
„Kindel?“
„Täiesti kindel. Ma olen palju normaalsem kui enamik inimesi.“
Iris kõõksatas lõbusalt. „Sul võib õigus olla! Aga ebanormaalsete seas elades võib ise ka peast soojaks minna.“
„Ebanormaalsed tuleb ümber kasvatada. Raskemad juhtumid vajavad ravi.“
„Mõned hälvikud on lootusetud. Neid ravib ainult kirvega.“
„Kas sinu ema on ka lootusetu?“
„Mitte päris.“
„Arvad, et teda võib veel päästa?“
„Päästa millest?“
„Ebanormaalsusest.“
Iris turtsatas. „Võib-olla. Kõigepealt oleks talle meest vaja.“
„Tahad endale kasuisa?“
„Ei mingil juhul! Mul on lahe isa ja talle pole asendust vaja. Aga kui ema saaks veidi seltsi, noh, leiaks endale mõne suure kaliibriga mehe, siis äkki rahuneb maha.“
„On ta väga närvilise iseloomuga?“
„Vahel ikka on. Mina olen ka. Perekonna viga.“
Artur nõksutas justkui nõustumise märgiks pead.
„Kuidas sinu perega on?“ päris Iris.
„Korras.“
„Nad ei käi sulle pinda?“
„Ei.“
„Õnnelik kutt oled.“
„Kas su ema käib vahel väljas?“
„Väljas?“
„Ma mõtlen: söömas, tantsimas või niisama lõbutsemas?“
„Mitte kunagi. Keegi ei kutsu teda.“
„On ta sellepärast õnnetu?“
„Mitte rohkem kui mina. Kuna ta passib kogu aeg kodus, ei saa ma eriti kedagi enda poole ka kutsuda. Ta ei tee ju muud, kui ainult luurab minu järel.“
„Tal tuleb varsti sünnipäev,“ ütles Artur. „Oktoobri lõpus.“
„Kust sa tead?“ kilkas Iris.
„Tean lihtsalt. Kas ta istub sünnipäeval samuti kodus?“
„Tavaliselt kutsub ta oma sõbrannad meile külla.“
„Palju tal sõbrannasid on?“
„Vähe. Kunagi suhtles ta rohkem.“
„Mis tal siis praegu viga on?“
„Tal oli kunagi üks väga hea sõbranna… üldse lahe inimene, niipalju kui ma teda mäletan. Tädi Annemari. Nad olid emaga nagu sukk ja saabas. Isegi kui Annemari välismaale kolis, helistasid nad peaaegu iga päev. Pärast Annemari surma oli ema ikka väga liimist lahti. Ta nuttis meeletult. Ja siis… kolis siia. Ma pidin esialgsete plaanide järgi Sakus kooli minema, aga ema otsustas siia põgeneda ja lohistas mu kaasa.“
„Mis Annemariga juhtus?“ küsis Artur.
„Ta uppus. Esialgu peeti seda õnnetuseks, aga praeguseks on selge, et keegi tappis ta.“
„Sihilikult?“
„Kedagi ei saa uputada kogemata.“
„Jah,“ sõnas Artur. „Ei saa.“
Nad jõudsid teelahkmele. Paremale läks kruusatee, samasugune nagu see, mida mööda Iris ja Artur olid tulnud. Vasakult algas kitsam ja keskelt rohtunud tee, mis kulges mööda metsaäärt ning viis Peitla külani.
„Lähme siitkaudu,“ ütles Iris ülemeeliku tooniga ning haaras Arturil käest. Pöörati vasakule.
Artur laskis end pool minutit kaasa vedada, kuid tõmbas siis käe järsu ropsuga Irise pihust välja ning peitis selle justkui igaks juhuks püksitaskusse.
„Sulle ei meeldi puudutused?“ küsis Iris pahurdamata.
Artur ei vastanud. Mõne hetke püsis vaikus, mida häirisid üksnes krabisevad sammud kõval kruusal ja lindude vidin kaharatel puudel.
„Miks sul nii külmad käed on?“ küsis Iris järgmiseks, tundes, et vaikus muutub talumatuks.
„Seal, kust ma tulen, on alati külm.“
„Kust sa siis tuled?“
„Veest,“ ütles Artur silmagi pilgutamata.
„Kas sa käid talvel ka ujumas? Jääaugus, ma mõtlen.“
KÜLMAD KÄED 65
„Mõnikord.“
„Sa oled ikka tegelane!“ naeris Iris.
„Mulle meeldib vesi,“ ütles Artur. „Vanasti mulle vesi nii väga ei meeldinud,
aga nüüdseks olen ära harjunud. Kõike võib armastama hakata, kui
temaga pidevalt kokku puutuda.“
„Mida sa veel armastad?“
„Ma ei usu armastusse. Kui miski piisavalt meeldib, võib seda teatud mõttes
ka armastada, aga see on ainult väljend. Armastust ei ole tegelikult olemas.“
„Sinu arvamus on natuke kurb.“
„Ma räägin ainult tõtt.“
„Kas sa pole kunagi kellessegi armunud olnud?“
„Ei.“
„Saladust tahad kuulda? Mina ka pole. Aga tahaksin.“
„Miks?“
„Ei tea. Räägitakse, et see on hea tunne.“
„Kas su ema on kedagi armastanud?“
„Kust mina tean! Mind ta võib-olla armastab – natuke.“
„Aga mõnda meest?“
„Me ei lobise sellistel teemadel. Ja üldse, miks mu ema sind nii väga
huvitab?“
„Ta on huvitav naine.“
Marek Kahro „Seal, kus näkid laulavad“, kirjastus Pilgrim 2016
