Jaan Tammsalu: elu on doominomäng ja võitja ei ole see, kellel kõige rohkem nuppe mängu lõpus kätte jääb
Elus kõige tähtsam on n-ö välja ujumine sellest laevast, mis vaikselt lihtsalt kuski triivib ja kuhugi vajub. EELK Tallinna Jaani koguduse õpetaja Jaan Tammsalu mõtiskleb raamatus "Igaviku hääl" igavikust ja muudest olulistest küsimustest, mis meie elus esile kerkivad.
Mis on elus kõige tähtsam?
Ma hüppan korraks ühe eelneva küsimuse juurde: „Mis viib elumuutuseni?“ Kui vaadata ümberringi, siis inimesed võivad end lausa ära väsitada selle maailma kirumisega ja halva otsimisega, maailmast värvituse ja halli otsimisega, märkamata midagi head.
Mulle väga meeldis, kuidas kunagi, kui hädaldasin selle maailma üle, ütles mulle keegi: „Mida halvem, seda parem.“ Seda kuuldes ma jahmusin, aga lõpuks sain aru.
Kui asjad liiguvad kuristiku poole väga aeglaselt, siis paljud meist ei pane seda tähelegi. Aga kui kiirus muutub väga suureks, läheb väga paljudel enne kuristiku servani jõudmist süda pahaks ja nad võivad sellest vales suunas kihutavast rongist kiirelt maha hüpata.
Halastus võib olla investeering igavikku.
Jumal pidi halastajatele halastama ja armulistele olema armuline.
Näen praegu väga selgelt tendentsi, kuidas üha rohkem inimesi käib kirikus; palju rohkem on oma õige tee ning meelerahu otsijaid. Seesama lause „Mida halvem, seda parem“ on väga kummaline lause, aga selle peale tasuks mõelda.
Me harjume ära ilusas kajutis sõites ka põhja vajuva laevaga. Me ei hakka üldse küsimagi, kus on päästepaadid, et siit kuidagi välja pääseda. Kui aga tunneme reaalselt, et asi läheb jamaks ja ohtlikuks, siis võib juhtuda, et hüppame ja ujume välja. Me tahame ära, tahame pinnale, tahame õhku, me tahame tegelikku elu – ise elama hakata.
Elus on muide kõige tähtsam elamine. Just selle elu elamine, mis sulle on antud. Elus kõige tähtsam ongi sellest nii-öelda laevast välja ujumine, mis vaikselt lihtsalt kuski triivib ja kuhugi vajub.
Elus on kõige tähtsam elusamus. Oi, mulle meeldib see Uku Masingu sõna – elusamus. Jällegi – seesama intensiivsus – teha vähem, aga olla kohal selles, mida sa teed. Teha põhjalikumalt ja süvenenumalt – kõik meeled erksad, tahtes teistele head.
Me harjume oma mugavas kupees sõitmisega vaikselt ära. Me ei küsi, kes rongi juhib ja kuhu ta sõidab. Peaasi, et oleks mugav sõit.
Me harjume ära ilusas kajutis sõites ka põhja vajuva laevaga. Me ei hakka üldse küsimagi, kus on päästepaadid, et siit kuidagi välja pääseda. Kui aga tunneme reaalselt, et asi läheb jamaks ja ohtlikuks, siis võib juhtuda, et hüppame ja ujume välja. Me tahame ära, tahame pinnale, tahame õhku, me tahame tegelikku elu – ise elama hakata.
Elus on muide kõige tähtsam elamine. Just selle elu elamine, mis sulle on antud. Elus kõige tähtsam ongi sellest nii-öelda laevast välja ujumine, mis vaikselt lihtsalt kuski triivib ja kuhugi vajub.
Elus on kõige tähtsam elusamus. Oi, mulle meeldib see Uku Masingu sõna – elusamus. Jällegi – seesama intensiivsus – teha vähem, aga olla kohal selles, mida sa teed. Teha põhjalikumalt ja süvenenumalt – kõik meeled erksad, tahtes teistele head. See ei ole mitte ainult seksuaalelus nii, et kui teisele mõtled ja talle head tahad, siis saad sinagi kõige rohkem. Võiksid ju mõelda, kuidas sa suudaksid rohkem anda, et muuta seda maailma veidi värvilisemaks, ilusamaks ja paremate lõhnadega paigaks; kuidas segadaerinevaid lõhnu. Just hiljuti kohtusin ühe mehega, kes tutvustas ühte lõhnakollektsiooni. See, kuidas ta segas oma käe peal erinevaid lõhnu – natuke raputas ja siis lasi nuusutada – see oli imeline, mis seal looduslike lõhnade ja õlide vahel toimuma hakkas...
Sestap ei ole mõtet poolikutel asjadel. Vahetevahel öeldakse nii: „Kas kõik või mitte midagi!“ Aga kõike ju ei saa. See on ju hullumeelsus, kui me tahame kõigest kõike. Kõike, mida sa teed, võiksid teha maksimaalselt ja intensiivselt, olla täielikult kohal.
Mitte öelda: „Räägi, räägi, sa ei sega mind“, kui keegi sinu kõrval midagi kõneleb, vaid ollagi kohal ja kuulata.
Mulle meeldivad inimesed, kes on kohal ja kes väärtustavad hetke.
Roman Toi, kes 98-aastase mehena minuga kohtumisele tulles istub juba veerand tundi varem lauas. Ta ei tule kunagi hiljem, vaid alati varem. Ta ei kiru kunagi busse ja liiklust – ta teab, et ta võib hilineda, ja sellepärast tulebki varem, sest ta väärtustab teise inimese aega. Ja seal ta siis on, võtab märkmiku lahti ja märkmikus on kaheksa küsimust, millest ta tahab minuga sellel kohtumisel kõnelda. Ta on valmistanud kohtumise ette. Ma ütlen talle, et ma olen selle üle imestunud. Tema ütleb: „Aga armas Jaan, mul on mälu vilets. Me läheme lahku, me oleme palju rääkinud, aga siis ma äkki taipan, et kõik olulised asjad jäid rääkimata...“
Meist paljudel inimestel jäävad kogu aeg olulised asjad rääkimata.
Me aina räägimegi mitteolulistest asjadest, täidame oma aja täieliku pahnaga, vabandust väljenduse eest. Ja siis imestame, kuidas elu on hall. Mis on kõige tähtsam? Kohalolek. Vaadata siis, kui sa vaatad; kuulata siis, kui sa kuulad; süüa siis, kui sa sööd, mitte teha seitset asja korraga. Olla kohal – olla täiega kohal kuni selle hetkeni, kui minnakse lahku.
Uku Masing on võrrelnud paljusid inimesi ühe kummalise kottloomaga.
Sellel loomal on algselt sündides selgrooalgmed täiesti olemas, nii et tal võiks kujuneda selgroog. Aga see kummaline kottloom sukeldub merepõhja, otsib mõne kivi, klammerdub kõvasti kivi külge ja sinna ta ka jääb. Kui midagi söödavat temast möödub, siis ta ampsab selle ja teisest otsast laseb välja. Nii ei kujunegi välja selgroog. Seal sügavas põhjas kõvasti kivi külge klammerdunult ainult sööb ja…
Elus kõige tähtsam on see, et sul kujuneks välja oma selgroog ning sa ei elaks selleks, et rohkem süüa ja välja lasta. Elu on doominomäng ja võitja ei ole mitte see, kellel kõige rohkem nuppe mängu lõpus kätte jääb.
Jaan Tammsalu „Igaviku hääl“, kirjastus Pilgrim 2016
