„Seal, kus näkid laulavad“: koolikaaslased surevad järjest
Marek Kahro kirjutatud BestSelleri kirjandusvõistluse võiduteose „Seal, kus näkid laulavad“ tegevus algab proloogiga, kui 1992. aastal Toomas, Ainar, Janika, Maia ja Norbert sõidavad Kalmujärve äärde ujuma ning Nobert upub, nii et teised ei märka seda. Esimeses peatükis sõidab Maia 2015. aastal Toomase matustele ja minestab, kui talle tundub, et nägi Norbertit.
„Maia Lepp kuuleb…“
„Ah! Tere, Maia! Hando Oras siinpool.“
Oras? Nimi kõlas tuttavalt. Koolivend? No muidugi! Heledapäine poisijublakas, kel Oras nimeks, oli temast kaks klassi tagapool, ja Maia mäletas teda peamiselt seetõttu, et poiss oli ühel talvel naabermaja korteri akna lumekuuliga sisse visanud.
„Helistan Ida prefektuurist,“ jätkas Hando. „Tahtsin küsida, kas meil oleks võimalik lähiajal kokku saada?“
Maia teatas, et tal on homne hommikupoolik vaba. Sündis kokkulepe.
Uus päev koitis ja naine oligi politseiuurija kabinetis.
Maiale pakuti kohvi, teed ja vett, millest ta napi pearaputusega keeldus.
„Nagu näed, on minust nüüd tõsine ment saanud,“ ütles Hando vestluse alustuseks ja sai vastu loiu noogutuse.
Hando suhtlusstiil ei sobinud Maia meelest mehe auväärse ametiga. Liiga palju lipitsemist, teeseldud elegantsi ja tühje viisakusi.
„Kuidas sul läheb? Olen kuulnud, et õpetad nüüd lapsi.“
„Jah, Luivere gümnaasiumis.“
„Bioloogia?“
„Just.“
„Sul on ka tore tütar, eks ole?“
„Jah, mul on tütar,“ ütles Maia. Tema sõnade küljes võinuks jääpurikad rippuda.
„Minul on kaks poissi,“ ütles Hando kõrgendatud häälega ning pööras töölaual seisnud pildiraami esiküljega Maia poole. „Sander ja Oskar.“
Suviselt pildilt vaatas vastu kaks pisikest juntsut, üks umbes seitsmene, teine viienda eluaasta lävepakul.
Maia mühatas.
Veel üks pildiraam, mida Hando ümber ei pööranud, sisaldas ilmselt klantsfotot tema naisest. Kuldne sõrmus mehe vasakus sõrmes oli tunnistuseks, et seesinane abielu triivis endiselt rahulikel lainetel. Tavaliselt kisuvad mehed, kes asuvad vaheldust otsima, selle tühise rõngakese sõrmest ja torkavad jälle tagasi, kui tuleb seadusliku abikaasa juurde tagasi kobida. Vabaabielus tiksuvatel meestel seda tüütut meelespidamise vaeva muidugi pole.
Hando tegi grimassi, mida võis ka naeratuseks nimetada. Ta lehvitas õhus sõrmi ja asetas siis käed risti lauale. Pealmise käe sõrmed jätkasid tantsulöömist.
„Küllap sa aimad, miks ma sind siia palusin,“ ütles Hando.
Maia aimas, kuid ei öelnud sõnagi.
„Kui hästi sa Toomas Taresood tundsid?“
„Suhtlesime väga vähe,“ tunnistas Maia. „Kohtusime pärast kooli lõppu vaid mõned üksikud korrad."
„Toomas oli sinu klassivend?“ kompas Hando, teades niigi, et vastus tuleb jaatav.
„Me polnud kuigi lähedased,“ sõnas Maia närviliselt.
„Aga sa käisid tema matustel?“
„Jah, tema omaksed kutsusid mind.“
„Miks?“
„Miks… Arvatavasti… Võib-olla oli see Toomase soov, et mõned klassikaaslased tuleksid temaga hüvasti jätma. Juhul kui ta aimas…“
„Aimas, et ta varakult sureb?“
„Jah… Ma tõesti ei tea, miks mind kutsuti. Sellel pole ju tähtsust…“
„Ei ole. Aga kas ta helistas sulle… enne surma?“
„Miks ta oleks pidanud seda tegema?“
„Kas ta helistas?“ Hando hääl muutus metalsemaks. Lipitseja asemele oli tekkinud tõeline ülekuulaja.
„Ta helistas mulle paar nädalat tagasi.“
„Ja mis põhjusel? Mida ta rääkis?“
„Ma ei võtnud seda kõnet vastu.“
„Ei saanud või ei tahtnud?“
„Pigem ei tahtnud.“
„Sa vältisid teda?“
„Mul ei olnud temaga millestki rääkida.“
„Tema arvas tõenäoliselt teisiti. Kas ta helistas korduvalt?“
„Viis korda.“
„Ühel päeval?“
„Kolme-nelja päeva jooksul.“
„Kas sul ei tekkinud tunnet, et asi on pakiline?“
„Mulle helistavad tihti… mõnikord abielumehed, kellega ma olen varem kokku puutunud ja kes ei oota minult muud kui seda, et ma tooksin natuke värsket õhku nende üksluisesse pereellu. Olen nimelt vallaline ja teatud mehed leiavad miskipärast, et see on küllaldane põhjus minu tülitamiseks.“
Saanud maha nende vestluse kõige pikema repliigiga, tajus Maia, et on liiga palju öelnud. Hando näoilme lubas aga arvata, et ta ei fikseerinud naise iroonilist alatooni. Ta oli tõsiselt ametis oma mõtete vormistamisega. Küsimusi esitades oli ta vaistlikult Maiale lähemale kummardunud, kuid nüüd nõjatus ta jälle vastu tooli seljatuge.
„Toomas Taresoo mõrvati,“ nentis Hando õõnsalt. „Peaaegu samal moel mõrvati ka Janika Mudiste, Ainar Läänik ja Annemari Kant-Richards. Meil on alust arvata, et mõrvariks on sama… isik.“ Hando tahtis nähtavasti öelda „inimene“, kuid leidis oma ametlikust leksikast neutraalsema sõna.
Maia jõllitas draakonipuud. Tummus ja liikumatus olid tunnistuseks mentaalsest kookonist, millesse ta end vabatahtlikult mässis, et hirmsad kujutluspildid, olgugi et kõigi faktidega kinnitatud, tema vaimusilma ei jõuaks.
Ta seisis lahtiste kõrgepingeliinide all, võimetu pagema. Ta oli kogu öö mõelnud sellele, mida Hando võib kõnelda ja küsida. Ta ei tahtnud seda ebameeldivat jutuajamist kaugemasse tulevikku lükata, parem oli see võimalikult kiiresti kaelast ära saada. Kuid aeg, mis vaimseks ettevalmistuseks vajalik, jäi seetõttu napiks.
„Janika, Annemari, Ainar ja Toomas olid sinu klassikaaslased,“ jätkas Hando, tehes jutu sisse vaid üksikuid põgusaid pause. „Nende lähedased, keda küsitlenud oleme, väidavad nagu ühest suust, et kellelgi neist polnud vihavaenlasi. Nad olid lugupeetud inimesed. Kodus ega tööl neil märkimisväärseid probleeme polnud. Praeguses seisus peame võimalikuks, et meil on tegemist sarimõrtsukaga, kuid selgusetuks jääb, miks ta valis välja just need inimesed. Usume, et kõik neli tundsid mõrtsukat. Oleme küsitlenud sinu klassist peaaegu igaüht, samuti rääkisime teie kunagiste õpetajatega. Keegi ei oska anda infot, mis meid mõrtsukale veidigi lähemale viiks.“
„Mina ei oska samuti aidata,“ kostis Maia.
„Üks moment veel,“ ütles Hando sõrmedega tantsu lüües. „Toomase abikaasa mainis, et ta mees oli viimasel ajal kirja pannud isiklikke mälestusi kooliajast. Paraku on tema arvuti kadunud. Ilmselt võttis mõrvar selle kaasa. Kui me saaksime teada, millest Toomas kirjutas, oleks meil vähemalt mingi niidiots.“
„Mina ei tea, millest ta kirjutas.“
„Õigupoolest ei tea keegi. Tema naine väitis, et Toomas hoidis kirjapandud mälestusi kiivalt endale. Vahest oli tal koolipõlves kellegagi suur tüli?“
„Ta polnud tülitseja.“
„Aga naistemees?“
„Üldiselt peeti teda naistemeheks, jah.“
„Kas teil polnud koolipõlves suhet?“
„Olime sõbrad. „Suhe“ on natuke liiga kange sõna.“
Hando noogutas tühjalt.
„Kes võis nendele inimestele halba soovida?“
Maia raputas pead, tundes, et ei suuda enam pisaraid tagasi hoida. „Mitte keegi,“ ütles ta vaikselt.
„Ainar leiti uppununa kanalisatsioonikaevust tema töökoha lähedalt. Janika ja Annemari surnukeha oli heidetud jõkke. Toomas mõrvati oma kodus vannis…“
Esimesed pisarad jooksid üle Maia põskede, kuid ta peatas need kiire käetõmbega. Magamata öö oli jätnud tema näkku kaks punetavat silma.
Hommikune rohke meik suutis hullemat varjata, aga pisarad võisid olukorra täielikult hukka ajada.
„Siin on selge muster,“ jätkas Hando. „Mõrvar uimastab oma ohvrid löögiga pähe ja seejärel uputab nad…“
„Miks Annemari?“ pahvatas Maia. Tema äraolev toon andis Handole märku, et naine eksleb kusagil oma sisekosmoses ning küsimus polnud kellelegi esitatud.
„Kui hästi sa Annemarit tundsid?“ küsis Hando, kui Maia oli end natuke kogunud.
„Ta oli mu parim sõbranna,“ kõneles Maia. „Kui ta inglasega abiellus ja Manchesteri kolis, ei saanud me enam kuigi sageli kokku, aga see-eest kirjutasime ja helistasime pidevalt. Tema surm, selline kohutav… see tundus täiesti võimatu. Arusaamatu!“
„Annemari tapeti 2005. aastal, Janika ja Ainar 2008… Kas need aastaarvud seostuvad sulle millegagi?“
„2005 tuli Annemari mulle külla. Siis ma ei töötanud veel Luiveres, vaid Sakus. Mu tütar sai viieaastaseks. Annemari tõi talle Inglismaalt imearmsa kleidi ja lipsudega kingad. See pole muidugi tähtis… Annemari tuli Eestisse terveks nädalaks ja me käisime selle aja sees ka Luiveres. Tegime väikese nostalgiatuuri lapsepõlveradadel. Tagasi Inglismaale ta enam ei jõudnud…“
„Uurimisaruande järgi olid sa üks viimaseid, kes Annemarit elusana nägi. Ja sa kinnitasid toona politseile, et Annemari jutus ega käitumises polnud märkigi teda ähvardavast ohust.“
„Muidugi mitte.“
„Aga ta pidi veel enne Inglismaale tagasipöördumist kellegi vana tuttavaga kohtuma?“
„Nii ta ütles, jah. Ta ei maininud nime ja ma… ei tundnudki selle vastu huvi. Tal oli siin palju tuttavaid.“
„Kas seda Annemari tuttavat võisid tunda ka Janika, Ainar ja Toomas?“
„Ei tea.“
„Huvitav on see,“ kõneles Hando ühe laual lebanud toimiku serva näppides, „et Annemari kehas oli surma hetkel pisike kogus kangemat kraami.
Janika ja Ainar olid lähedaste sõnul maadelnud juba mitmeid aastaid viinakuradiga, aga surmaeelsetel nädalatel olid nad suutnud kainena püsida.
Ekspertiis kinnitas, et mõlemad surid siiski vintis peaga. Toomas ei olnud napsisõber, kuid ka tema verest leiti alkoholijälgi. Ta oli oma surmaõhtul üksi kodus olnud, võtnud topsikese viskit ja läinud siis vanni. Kuna uks oli nagunii lahti, ei olnud mõrvaril muud muret kui sisse astuda ja kuritegu toime panna. Vannitoas polnud näha jälgi võitlusest või vastupanust, mis viib paratamatult järelduseni, et Toomas kas tundis toda ootamatult ilmunud külalist või tegutses mõrvar nii kiiresti, et ta ei jõudnud reageerida. Mõrvar andis talle mitu tugevat lööki pähe ja surus seejärel teadvusetuna vee alla. Siis võttis ta sülearvuti, hiilis välja ning kadus. Tunnistajaid pole, sõrmejälgi ammugi mitte. Sama lugu on varasemate ohvritega. Annemari, Janika ja Ainari surnukeha juurest ei leitud nende mobiiltelefone ega muid isiklikke esemeid.
Ka Toomase mobiil on kadunud. Kui mõrvar oli nendega eelnevalt kontaktis olnud, siis ei maksa imestada, miks ta mobiilid kõrvaldas.
Need neli mõrva on sooritatud pika perioodi vältel, kuid neil on lisaks sooritusviisile veel üks ühine joon: Annemari, Janika, Ainar ja Toomas elasid küll eri kohas, aga kõik nad mõrvati pärast seda, kui nad olid käinud Luiveres.“
„Seda ma ei teadnud,“ ütles Maia üllatunult.
Marek Kahro „Seal, kus näkid laulavad“, kirjastus Pilgrim 2016
