Bernard Kangro kirjanduspreemia saanud Marek Kahro: Inimhinges pesitsev kuriloom kohaneb suurepäraselt erinevate oludega
Marek Kahro kirjutatud BestSelleri kirjandusvõistluse võiduteose „Seal, kus näkid laulavad“ tegevus algab 1992. aastal, kui viis noort sõidavad metsajärve äärde ujuma ja lõbusalt aega veetma. Üks neist upub, nii et teised ei märka seda. Edasine tegevus toimub 2015. aastal. Romaani lõpuni on õhus küsimus, kes on tulnud ellujäänud neljale inimesele kätte maksma. Äsja sai Marek romaani eest Bernard Kangro nimelise kirjanduspreemia.
Sel laupäeval, 9. aprillil kell 13 esitleb kirjanduskonkurss BestSeller Rahvusraamatukogus toimuval Tallinna Raamatumessil kahte ilukirjanduse žanri võidutööd: Marek Kahro “Seal, kus näkid laulavad” ja Reelika Lootus “Ära võetud”. Autoritega vestlevad Eesti krimikirjandusest ja põnevike loomisest Eesti Ekspressi ajakirjanik Priit Hõbemägi ja BestSelleri projektijuht Herdis Ojasu.
Alustan komplimendist. Äsja poodidesse jõudnud romaan on põnev ja pinev, aga lisaväärtusena saavad lugejad hea nõtke eesti keele ja meisterliku kompositsiooni. Kui olin lugenud kolm peatükki, meenus mulle Sofi Oksaneni „Kui tuvid kadusid“, kus samamoodi autor lisab kogu teksti vihjeid, et midagi on veel lisaks sellele, mida te praegu teada saate. Ja ka tema raamat on väga meisterlikult komponeeritud. Kas sulle meeldis see raamat?
Tänan komplimendi eest! Mis ”Tuvidesse” puutub, siis see raamat on mul lugemata, küll aga seisab mu raamaturiiulil aukohal Oksaneni ”Puhastus”. Imetlen Oksaneni julgust tõmmata paralleele mineviku ja oleviku vahele. Sisuliselt annab ta mõista, et olgu sõja- või rahuaeg, kommunism või kapitalism – vägivald ei kao kusagile, muutub ainult selle vorm. Miskipärast on nii välja kujunenud, et inimhinges pesitsev kuriloom kohaneb suurepäraselt erinevate oludega. Inimliku kurjuse teema on esiplaanil ka raamatus ”Seal, kus näkid laulavad”.
Tegevus toimub Rakvere lähedal külas, seal koolis, psühhiaatriakliinikus ja saatusliku järve ääres. Kas sul on ka mingi isiklik seos selle kandiga?
Tegelikult ei ole, aga mind lummab Virumaa omapärane loodus. Näiteks Pandivere kõrgustik ei sarnane üldse Lõuna-Eesti kõrgustikega, maastik paistab väga lauge ja rahulik. Ometi peitub selle rahumeelse palge taga nii mõnigi üllatus. Vihmavesi, mis Pandiveres alla sajab, kaob pinnakatte eripära tõttu silmapilk maapõue. Seetõttu ongi seal tekkinud olukord, et jõed ei voola mitte maapinnal, vaid maa all. Täielik müstika! Peale selle on Virumaalt üles kirjutatud hulk jutte ja muistendeid kohtumistest üleloomulike olenditega. Isegi muistne jumal Taara olevat sealkandis sündinud. Seda kõike arvesse võttes leidsin, et Pandivere ümbrus sobib suurepäraselt tegevuskohaks raamatule, kus on juttu näkkidega seotud seletamatutest juhtumitest.
Kas sul oli kirjutades plaan ees, millal need või teised tegelased kokku viia, või lihtsalt kirjutasid peatükk peatüki järel valmis lugu?
Eks igal autoril on omad nõksud, mida ta kirjutades silmas peab. Ma võrdleksin raamatu kirjutamist kanga kudumisega. Enne ei saa kuduma hakata, kui kangamuster on millimeetri täpsusega paberile joonistatud. Teisisõnu: enne kirjutamise juurde asumist panen kirja süžee põhipunktid, jagan tegevuse peatükkidesse, kirjutan eraldi lahti iga tegelaskuju iseloomu ja elukäigu ning koostan enda jaoks ülevaate kõikidest tegevuskohtadest. Muidugi eelneb sellele ka uurimistöö, kui tuleb juttu valdkondadest, millest ma suurt midagi ei tea. Kõnealuse raamatu puhul lugesin näiteks üht-teist psühhotroopsete ravimite kohta. Kui materjal koos ja kondikava paigas, võib sõrmed klaviatuurile asetada. Igasugused nüansid ja pooltoonid lisanduvad juba kirjutamise käigus. Ikka lõimeke lõime järel – nõnda kasvab värviline kangas.
Kes seda raamatut enne võistlusele saatmist lugesid? Ka sul on kindlad kontroll-lugejad?
Isegi kui käsikiri on valmis, ei lase ma sellele kedagi ligi. Enamasti on kirjastaja esimene isik, kes vastvalminud raamatut näeb. ”Näkkide” puhul olid BestSelleri žüriiliikmed esimesed lugejad.
Milliseid eetilisi väärtusi sa tahad romaanis rõhutada? Näiteks kättemaksu ja inimesega manipuleerimise teema on seal kogu aeg üleval. „Homod, transseksuaalid, pedofiilid ja teised raskete seksuaalhälvetega tüübid ei vääri loomulikult mingit elu,“ ütleb üks tegelane.
Moraaliküsimustel on selles raamatus kindel koht. Samas ei taha ma hakata lugejale moraalijutlust pidama ja osutama, mis on minu meelest õige ja mis vale. Mõistusega inimene teeb ise oma valikud. Pigem viskan õhku mõned kuratlikud küsimused, millele lugeja võiks sisimas vastuseid otsida. Näiteks kust läheb piir normaalsuse ja ebanormaalsuse vahel? Kas ja millistel tingimustel võib inimene otsustada teiste inimeste elu üle? Kas inimesel on õigus olla see, kes ta tunneb end olevat või peaks ta ühiskonna harmoonilise terviku nimel oma mina alla suruma ja kollektiivsete normidega kohanema? ”Näkkide” peamine sõlmküsimus seisneb aga selles, kuivõrd lahendab vägivald tegelikke probleeme. Veel üks teema, mille üle ma kutsun lugejat arutlema, puudutab kurjuse kaunist nägu. Särava kesta all võib peituda uskumatult paheline isik. Kuidas ta ära tunda?
Võiks öelda, et see romaan vahetab keskel žanrit ja müstikast saab krimi. Lõpus on tunda lausa klassikaliste krimikirjanike võtteid.
Juba päris alguses astub tegelaste rivvi politseinik, õigemini uurija, kelle jaoks muutub salapäraste mõrvalugude lahendamine kinnisideeks. See asjaolu peaks andma lugejale signaali, et lugu liigub tasapisi krimka radadele.
Millised selle žanri kirjanikud sulle meeldivad ja kas vaatad ka krimiseriaale? Õigupoolest ei ole ma ise väga palju krimiromaane lugenud, ehkki selle žanri tuntumate meistrite töödega olen kursis küll. Kõige sümpaatsema mulje on jätnud Lee Child, Henning Mankell ja Val McDermid. Kui vähegi võimalust, vaatan ka laupäeva hilisõhtuti ETV eetris jooksvaid Briti krimisarju.
Millised klassikud kuuluvad kirjanduses su lemmikute hulka?
Ma pole ilmselt kuigi originaalne, kui ütlen Mika Waltari ja Erich Maria Remarque. Just nemad on minu meelest jõudnud inimsuse lätetele väga lähedale. Suurepärase sulejooksuga kirjanikud, kes oma loominguga on näidanud, kuidas kõigi hädade ja kannatuste kiuste jääda inimeseks, sattumata vastuollu südametunnistusega. Waltari ja Remarque on mõlemad melanhoolse loomuga tüübid, mõnikord pessimistid, kuid nende teostes peegeldub ikkagi mingi imetabane nukker ilu. Kodumaistest klassikutest meeldib Oskar Luts. Enamasti kujutatakse teda ette humoristina, kuid mulle tundub, et Luts on eeskätt lüürik. Kui Remarque käsitleb inimeseks olemist läbi traagika, siis Luts teeb seda koomika kaudu. Ta ei viska tahtlikult nalja, ta vaid tõdeb, et inimene on sageli üks kohutavalt naljakas olevus.
Räägi endast ka. Kus sa sündisid, koolis käisid ja mis töid oled teinud?
Mu sünni- ja kodukoht on sügaval Võrumaa metsade vahel. Kümne aasta eest lõpetasin Antsla gümnaasiumi. Olen väga tänulik selle kooli õpetajatele haruldase hingesoojuse eest, mida nad kõigile õpilastele jagasid. See on väikese kooli võlu. Sellist tööd, mis aheldaks mind kaheksast viieni kontorilaua taha, ei ole ma kunagi teinud. Lapsest saati olen olnud rakkes suuremate ja väiksemate talutöödega, mida maal ikka ette tuleb. Karjalaskepäev, heinategu ja kartulivõtt kuuluvad aasta tähtsamate sündmuste hulka. Samuti on mu ellu pidevalt kuulunud loomad ja loodus.
Kus sa elad ja kes on sinu perekond?
Elan endiselt Võrumaal, Antsla kandis. Alles hiljuti valis Antsla vald endale tunnuslauset ja selleks sai „hää väega kotus“ ehk siis „hea väega koht“. Mu kodukandis on kahtlemata mitmeid erilise aura ja energiaga paiku, aga hea vägi peitub ennekõike siinsetes inimestes. Minu vanemad on just sellised – väekad, töökad ja visad. Viimased 25 aastat ei ole maainimeste jaoks kerged olnud, kuid mu vanemad on tänu piiritule optimismile ja eneseusule kõik jamad üle elanud. Seda, kui oluline on positiivselt mõelda ja iseendasse uskuda, olengi vanematelt õppinud. Aga tööd rabades ei tohi unustada, et silm tahab ilu näha ja hing kosutust saada. Sellest põhimõttest lähtuvalt on mu vanemad rajanud suure iluaia, kus kasvab sadu lilli, põõsaid ja puid. Kauni kodu loomise eest on nad pälvinud ka vabariigi presidendi tunnustuse.
Kas sa olid juba lapsena suur lugeja?
Nii ja naa. Tõtt-öelda tundusid mulle paljud raamatud, mida lapsena lugesin, natuke igavad. Sealhulgas ”Nukitsamees”, ”Kunksmoor” ja ”Tom Sawyeri seiklused”. Alles hiljem hakkasin taipama nende raamatute väärtust ja tegelikku tähendust. Kui algklassides sai lugemispäevikut peetud, siis tegin sinna tihti sissekandeid raamatutest, mille olin täiesti ”lambist” välja mõelnud. Küllap oli see märk sellest, et tahtsin juba väikese juntsuna ise raamatuid kirjutada, mitte ainult teiste omi lugeda. Loovus särises igas rakus, mis teha.
Oled ise kirjutanud: „Kõige põnevamad lood – taolised, mis hinge enim pigistavad ja paitavad – sünnivad piiridel. Seal, kus kohtuvad valgus ja vari, öö ja päev, ilus ja inetu. Need on ääremaad, kus näib, et miski pole kindel, kõik paistab nõnda kaksipidine ja muutlik.“ Ilmselt jätkad samas laadis, mis seni hästi vastu on võetud?
Loomulikult. Valguse ja varju piiril uitamine on üsnagi meelierutav. Kutsun ka lugejaid sellele rännakule. Piisab vaid raamat lahti lüüa.
Marek Kahro (1987) debüütromaan „Kaljud ja kameeleonid“ sai Tänapäeva 2010. aasta romaanivõistlusel 3. koha.
Sisust: „Peagi täiskasvanuikka jõudev kunstihuviline noormees Joel, kelle ema on põhjakäinud joodik ja isa ammuse tragöödia tõttu invaliidistunud, elab vaikses väikelinnas ning püüab juhutöödega endal hinge sees hoida. Karmi reaalsuse vaigistamiseks põgeneb ta aeg-ajalt fantaasiavalda, kus hakkavad järjekindlalt võimust võtma pimedad jõud.“
2012. aastal ilmus kirjastuses Tänapäev romaan „Päikseta paradiis“.
Sisust: „Gert, keda kummitavad valusad mälestused, otsustab jätkata puhtalt lehelt ja satub elama värvikate asukatega Supilinna lobudikku. Ta kiindub sügavalt inimesse, kes annab ta elule uue tähenduse, ehkki esmapilgul paistab, et neid kaht ei seo miski peale selle, et nad mõlemad on mehed. Suutmata tundeid alistada, teeb Gert riskantse sammu: ta jääb ausaks nii iseenda kui ka lähedaste vastu.“
2014. aastal ilmus kirjastuses Tänapäev romaan „Viisteist naeratust“.
Sisust: „Noor muusik Markus on eluga igati rahul. Tal on hoolitsev ema, kaunis kallim ja hulk sõpru, kellega koos bändi teha. Ainult oma isaga ei ole ta kunagi kohtunud. Pärast lähedase kaotust otsustab Markus välja selgitada, mis tema isaga aastate eest õigupoolest juhtus. Otsingute käigus ilmneb, et tõde on ootamatult veider ja usaldada ei või kedagi. Salapärane mees, kes Markust jälitama asub, on valmis kõigeks, et ammused saladused päevavalgele ei tuleks.“
