Jaan Tammsalu: Tõelise elumuutuseni viivad õiged küsimused
Värskes raamatus „Igaviku hääl" mõtiskleb EELK Tallinna Jaani koguduse õpetaja Jaan Tammsalu igavikust, vastates paljudele olulistele küsimustele, mis meil aeg-ajalt esile kerkivad. Siin arutleb ta elusaatuse ja elumuutuse üle.
Inimesed küsivad palju küsimusi: „Kuidas saada rikkaks ja ilusaks?“, „Kuidas jääda ilusaks ja rikkaks?“, „Kuidas jääda ja saada veel rikkamaks ning veel ilusamaks?“, „Kuidas peatada vananemist?“, „Kuidas hakata Jumalale ja normaalsele arengule vastu?“. Inimesed esitavad väga palju küsimusi, aga on olemas ka veel palju-palju olulisemad küsimused.
Kui ta küsib: „Kelleks on Jumal mind mõelnud? Mis on minu elu mõte?“ Mitte mis on elu mõte üldiselt, vaid mis on minu elu mõte.
„Kus on minu koht? Kus on minu rada?“ Jumal ei ole meid teinud koopiamasinas, 3D-printeris valmis vorpinud ja siis andnud meile ühe laia tee, et käige kõik karjas seda mööda ja olge kõik ühtmoodi riides, rääkige ühtmoodi juttusid, lugege ühesuguseid ajalehti.
Ta on meid kõiki loonud erinevaks.
Elumuutuseni võib viia inimest see, kui ta ühel hetkel kohkub, taibates, et on täpselt samasugune kui paljud teised ümberringi. Aga ta sooviks olla kuidagi erinev, mitte parem, vaid omamoodi indiviid. See ainukordne isiksus, kellele Jumal on andnud millekski elu. Oi, kuidas ma sain nii nagu tolmas, kui ma kunagi ütlesin, et asendamatuid ei ole. Kiriku- ja kultuuriloolane, dr. theol Toomas Paul ütles mulle, et me kõik oleme asendamatud. Sina, mina – me kõik oleme kellelegi asendamatud. Ja meid ongi asendamatuteks loodud.
Ent häda on selles, et meie, asendamatud, tegeleme asjadega, milles oleme asendatavad. Ja me ei tegele asjadega, milles me oleme asendamatud. Me tahaksime tegeleda kõikide asjadega, me tahaksime igal hetkel kõikjal kohal olla, Facebookis iga piiksatuse peale reageerida.
Aga asendamatud me oleme sellele inimesele, kes on teisel pool köögilauda juba pikka aega nukralt mõelnud: „Vaataks ta ometi minu poolegi. Ütleks ta ometi mulle mõne sõna. Kuuleks ta seda, mida ma talle ütlen...“ Asendamatud oleme paljudes asjades, aga me peame need asjad üles leidma, mitte tegelema sellega, milles oleme asendatavad. Elumuutus võib tulla ka raskustest. Paljud inimesed ei suuda õigele teele pöörata enne, kui vale tee on püsti ees.
Võid olla kas põlvili maas või katkise laubaga, sest sa oled põrkunud mitu korda kiire jooksuga vastu müüri, lootes, et müür ikkagi peaks su ees kuidagimoodi kaheks minema. No ei lähe kaheks, kui valele poole jooksed. Kui Iisraeli rahvas oleks tõotatud maa poole rännates ühel hetkel hakanud mäe poole jooksma, siis mägi ei oleks kaheks läinud, hoopis meri pidi siis kaheks minema.
Elumeri läheb kaheks, kui sa jooksed õigele poole, kui sa õigel teel olles liigud rahulikult õigele poole. Aga vahetevahel tuleb inimesel peatuda. Väga paljud inimesed – mul on tunne, ka mina – on kogenud oma elus seda, et kui ei märka puhata, siis tuleb haigus, mis tõmbab jalad alt ära ja ütleb: „Säh sulle! Sa arvasid, et ilma sinuta ei eksisteeri maailm ka ühte päeva, aga nüüd oled sa nädal aega siin siruli ja anna andeks – nii kahju kui see ei ole, maailm liigub edasi.“
Õpi sellest, et maailm läheb ka ilma sinuta edasi. Õpi ise puhkama ja end tagasi tõmbama. Õpi aru saama, et on asju, milles sa oled asendamatu ning tegele nende asjadega, mitte kogu maailmaga.
Sa ei pea teadma kõike sekundi möödudes. Küll võiksid sa teada mõningaid asju, mis on olulised, ja neid sa võiksid teada kohe, kui nad sünnivad. Me ei pea kogu aeg surfama uudistevoogudes, et teada, mis maailmas hetk tagasi toimus. Vaadake parem seda väikest maailma enda ümber. Vaadake lilli oma toas, kas need pole ehk närtsinud? Ja siis kastke neid. Miks te püüate tervet maailma nii-öelda jalule aidata? See ei ole võimalik. Maailm ei tõuse jalule teie aitamisest, pigem olete teie varsti põlvini või kaelapidi soos.
Tasapisi, märkamatult...
Aga mõnede inimeste jaoks – ja mõnel hetkel ka minu jaoks – on olnud ääretult vajalikud need kogemused, kus tee on püsti ees, kuigi oled kõike planeerinud suurepäraselt ning kõik on olnud kuidagi väga täpselt paigas. Nii oli minulgi kunagi planeeritud, kui seadsin sirgelt oma tee TPI poole, tehes TEMT-i viimasel kursusel suure hulga eksameid ja arvestusi ümber. Olin täiesti veendunud, et nüüd saan ilma eksamiteta TPI-sse. Keegi oli mind aasta oodanud, et läheme koos. Olin hästi plaaninud ja meeletult pingutanud, aga enne seda võttis Nõukogude armee mind lihtsalt aega teenima.
Märtsis oli TEMT-i lõpetamine – punane diplom, aukiri, pidulik üleandmine – ning aprillis sõjaväkke minek. Rong sõitis Lääne-Ukrainasse. Ja siis algas Afganistani sõda... Tee oli püsti ees. Mul tuli hakata mõtlema, kuidas see vanaema palve oligi... Ja siis hakkasid mingid asjad muutuma ja tasapisi muutusid totaalselt.
Vahepeal, sõjaväest tagasi tulles, proovisin astuda Tartu Ülikooli psühholoogia teaduskonda, kuhu võis sisse saada vaid ühe eksamiga, kui see oli viis. Mina sain aga nelja plussi ja taas oli tee minu ees püsti. Siis tuli Usuteaduse Instituut – see, mida olin tegelikult ju Jumalale lubanud, kui ma sõjaväest varem tulema sain. Nii et vahel on hea, kui tee on püsti ees. Vahel on hea, kui me oma lauba ära lööme. Vahel on hea, kui me oleme põlvili ja märkame, et müüri all on tegelikult üks päris suur pragu ja me peaksime sealt läbi mahtuma. Aga püsti olles ja tormates me ju ei näe seda. Igas müüris on pragu, aga ta on seal, kuhupoole meie peaksime minema. Kui oleme valele poole jooksnud ja vale müüri ees seisame, siis vahetevahel justkui koputab keegi meile õlale ja ütleb: „Halloo, äkki sa pöörduksid ümber?“
Aga mõne inimese uhkus on nii suur. Me oleme ju kõigile lubanud ja rääkinud, mida kõike me siin elus teeme. Kuidas teised nüüd suhtuvad sellesse, et ma olen milleski läbi kukkunud? Enda arvates peame olema tugevad, ilusad ja oma tegemistes alati vähemalt kolme esimese hulgas. Mõnes Eesti väikelinnas või külas on ju nii lihtne olla kolme esimese hulgas. Aga kui oled kuskil suures linnas...
Mulle meeldib vahetevahel elada suures linnas. Olen elanud Torontos ligi aasta, mõned kuud Edinburghis. Seal saad aru, et sa ei ole kogu aeg esimese kolme hulgas. Sa oled lihtsalt keegi. Aga sa oled ainus – see keegi.
Üks võimalus suurte muutusteni jõudmiseks on süvenemine ja õigete küsimuste leidmine ning nendele õigest kohast vastuste otsimine. Teine on selline olukord, kus me jõuame mingisse tupikusse, hakkame haiget saama ning meile võib tunduda, et oleme täitsa põhjas. Aga tihtipeale justnimelt seal põhjas paistavad tähed kõige eredamalt ja me saame ühtäkki hästi aru sellest, milline on meie tee, sest kõik teised teed on lihtsalt püsti.
Jaan Tammsalu „Igaviku hääl“, kirjastus Pilgrim 2016
