Raivo Vokk: Pole olemas halba toitu, on vaid halb toitumine
Kui toiduainete instituudi väikeses infotoas TTÜ peamajas kohtume, mainib Raivo Vokk (69), et tuli just paar päeva tagasi Saaremaalt, taaskord. Pidas Kuressaares väärikate ülikoolis toiduteemalist loengut ning sõi hea tuttava poolt hiljuti avatud restoranis lõunat. Pärast ütles omanikule ausalt ja otsekoheselt, mis ta supist ja koogist arvab. „Ma olen otsekohene inimene, paljudele see ei meeldi,” ütleb ta ise naeratades. Nii otsekohene, et mõned peavad Vokki konfliktseks ja mõned norijaks, ütlevad temaga töös kokku puutunud inimesed, kellelt selle kohta küsin. Võib-olla on see seotud saarlastele omase jonnakuse ja visadusega oma asja ajamisel – Vokk on põline Muhumaa mees, koolis käinud Orissaares. Siit ka see, millele viitab Prillitoosi saatejuht Reet Linna – kalast ei saa Vokiga juttu ajades üle ega ümber.
Vokk ei lähe kaasa nisu või valget suhkrut sarjava kampaaniaga, ei nõustu liitrite kaupa vee joomise vajaduse jutuga, vaidleb kirglikult leivatootjaga, kes väidab, et taignas pole juuretise kõrval kübetki pärmi ning ei saa aru, kuidas saab praadida rasvata liha. Supertoidu mõistet ta ei salli. „Juua tuleb siis, kui on janu,” ütleb ta. „Sest arvestama peame, et vedelikku saab inimene ka toidust, näiteks supist.” Suhkrusõltuvust ei teki, kui seda tarvitada mõõdukalt, veresuhkru ja seedimisega ei juhtu midagi, kui päevas paar lõiku nisusaia süüa. Ja nii edasi. Oma vanuse kohta sportlik ja hea tervisega teadlane ise joob hommikukohvi alati suhkruga, sest muidu see talle lihtsalt ei maitse, olgu ilma siis kasulikum või mitte (ei ole kasulikum – R. V). „Eile õhtul sõin ära kaks pakki ananassikomme, need maitsevad mulle väga! Mis ei tähenda, et ma neid täna jälle ei söö,” naerab ta. „Aga kas ma olen sõltlane? Kindlasti mitte, kommid ei juhi mu elu.” Mida sõi Raivo Vokk hommikusöögiks, küsin ja valmistun loenguks mineraalidest, süsivesikutest jne. Seda ei tule: „Mannaputru võiga. Nisumannast. Moos rikub minu arust pudru ära.”
Liha peab olema Voki sõnul rasvane, sest rasv annab valmistatavale toidule värvi, lõhna ja maitset. Kartulid supis ei tohi oma terava servaga keelde lõigata ning väikeses koguses õhtusööki teha on võimatu: „Mulle meeldib köögis süüa teha. Noortega on meil kodus kokkulepe, et vähemalt kolmandiku toidust pean siis ise ära sööma.”
Vürtsikas hartšoo ja mahe safranisupp
Pea terve tunni oleme saarlase jonnakusega püsinud üksnes toiduteemade juures. Ometi tahaks nii väga teada, kes on Raivo Vokk, toidust kõike teadev mees?
Küsin, kes on väike tüdruk ühel tema sotsiaalvõrgustikku pandud fotol. „Tütretütar, meie kõige noorem pereliige, saab peagi kaheaastaseks. Praegu on väga huvitav aeg, ta õpib rääkima pikemaid lauseid, seda on huvitav jälgida. Lindale meeldib ka väga hartšoo, mida ma aegajalt valmistan,” kiidab ta, lai särav naeratus näol. Ja huvitaval kombel satub poja sõber alati just siis külla, kui isa Vokk on valmis saanud suure laari hartšood.
Kusjuures, süüa ei tee ta kunagi retseptide järgi. Miks neid on vaja, ei saa ta aru, ma ju tean, mis seal sees käib. Tõepoolest, korra ta keksis: „Ma poleks selle peale tulnud, et mereandide supis kanapuljongit kasutada! Aga kui järele mõelda, siis kalapuljongiga tõesti jääb maitse ilmselt liiga merene, kanapuljongiga on see sobivalt mahe.”
Üks lapseohtu pereliige on Märjamaa lähistel talumajas veel – koer, kes inimlapsega õue peal ringi hullab. Tähtpäevadel, kui pere läheb Muhumaale, õe ja tädi juurde, jääb tema maja valvama.
Mida Raivo Vokk toidupoest mitte kunagi ei osta? „Coca-Colat, kartulikrõpse, magustoite, mida saab ise kodus teha,” loetleb ta. „Miks osta näiteks piimakisselli, kui seda saab suurepäraselt kodus ise teha,” ei mõista ta. „Siis vähemalt tean, mis seal sees on.”
Kas teaduritöö väsitab ka, uurin. Kui töö huvitab sind, siis tegeled sellega heameelega, see pakub põnevust, mitte ei väsita, vastab Raivo Vokk.
Kommentaar
Muhu mehe jutt jõuab alati kalani
Reet Linna, „Prillitoosi“ saatejuht
Foto Sven Arbet
„Meie koostöö Raivoga on kestnud neli aastat ja algas ajast, mil mina „Prillitoosi” üle võtsin. Raivo on intervjueeritavana väga hea partner. Alustab naeratava näoga ja lõpetab naeratusega. Mulle tundub, et ta võib rääkida ükskõik millisel toitumist käsitleval teemal. Aga igas intervjuus jõuab jutt alati lõpuks kalani. Mõistan seda, sest muhukas nagu Raivo on, peab ta kala kõige väärtuslikumaks toiduaineks maailmas. Teine lemmikteema või õieti toit on tal tatar. Ka see mahub pea igasse intervjuusse, vaatamata sellele, et räägime näiteks hoopiski õlidest.”
