Liha peab olema Voki sõnul rasvane, sest rasv annab valmistatavale toidule värvi, lõhna ja maitset. Kartulid supis ei tohi oma terava servaga keelde lõigata ning väikeses koguses õhtusööki teha on võimatu: „Mulle meeldib köögis süüa teha. Noortega on meil kodus kokkulepe, et vähemalt kolmandiku toidust pean siis ise ära sööma.”

Vürtsikas hartšoo ja mahe safranisupp

Pea terve tunni oleme saarlase jonnakusega püsinud üksnes toiduteemade juures. Ometi tahaks nii väga teada, kes on Raivo Vokk, toidust kõike teadev mees?

Küsin, kes on väike tüdruk ühel tema sotsiaalvõrgustikku pandud fotol. „Tütretütar, meie kõige noorem pereliige, saab peagi kaheaastaseks. Praegu on väga huvitav aeg, ta õpib rääkima pikemaid lauseid, seda on huvitav jälgida. Lindale meeldib ka väga hartšoo, mida ma aegajalt valmistan,” kiidab ta, lai särav naeratus näol. Ja huvitaval kombel satub poja sõber alati just siis külla, kui isa Vokk on valmis saanud suure laari hartšood.

Kusjuures, süüa ei tee ta kunagi retseptide järgi. Miks neid on vaja, ei saa ta aru, ma ju tean, mis seal sees käib. Tõepoolest, korra ta keksis: „Ma poleks selle peale tulnud, et mereandide supis kanapuljongit kasutada! Aga kui järele mõelda, siis kalapuljongiga tõesti jääb maitse ilmselt liiga merene, kanapuljongiga on see sobivalt mahe.”

Üks lapseohtu pereliige on Märjamaa lähistel talumajas veel – koer, kes inimlapsega õue peal ringi hullab. Tähtpäevadel, kui pere läheb Muhumaale, õe ja tädi juurde, jääb tema maja valvama.

Mida Raivo Vokk toidupoest mitte kunagi ei osta? „Coca-Colat, kartulikrõpse, magustoite, mida saab ise kodus teha,” loetleb ta. „Miks osta näiteks piimakisselli, kui seda saab suurepäraselt kodus ise teha,” ei mõista ta. „Siis vähemalt tean, mis seal sees on.”

Kas teaduritöö väsitab ka, uurin. Kui töö huvitab sind, siis tegeled sellega heameelega, see pakub põnevust, mitte ei väsita, vastab Raivo Vokk.

Kommentaar

Muhu mehe jutt jõuab alati kalani

Reet Linna, „Prillitoosi“ saatejuht

Foto Sven Arbet


„Meie koostöö Raivoga on kestnud neli aastat ja algas ajast, mil mina „Prillitoosi” üle võtsin. Raivo on intervjueeritavana väga hea partner. Alustab naeratava näoga ja lõpetab naeratusega. Mulle tundub, et ta võib rääkida ükskõik millisel toitumist käsitleval teemal. Aga igas intervjuus jõuab jutt alati lõpuks kalani. Mõistan seda, sest muhukas nagu Raivo on, peab ta kala kõige väärtuslikumaks toiduaineks maailmas. Teine lemmikteema või õieti toit on tal tatar. Ka see mahub pea igasse intervjuusse, vaatamata sellele, et räägime näiteks hoopiski õlidest.”

Eesti Päevalehe Seeniorileht

Loe hiljem
Jaga
Kommentaarid