Uskumatu kuulujutt väikses majas: kas naine hoiab surnud abikaasat kuuris?
Kõik majaelanikud olid Haraldi olukorraga kursis, sest kui kiirabi hoovi sõitis ja ta ära viis, siis ei jäänud see loomulikult märkamata.
Ühel päeval, kui kahekesi koos pojaga elav proua Lidia küsis Haraldi naiselt, kuidas mehe tervis on, vastas naine, et Harald on läinud. Viidi uuesti haiglasse, aga ei saanud tast enam asja. Naine lisas, et eks ta oli mehe lahkumisega leppinud ka, sest tema seisund oli teada.
„Kus ta siis praegu on,“ küsis Lidia.
„Nüüd on juba kuuris,“ ütles naine ja näitas käega enda kuuri ukse poole.
Lidia läks tuppa ära ja peas tagus mõte, et Haraldi laip on kuuris.
Seda infot peab jagama, mõtles ta ja koputas naabrinaise uksele. „Harald on surnud ja naine viis laiba kuuri,“ ütles ta ilma ettevalmistuseta.
„Kes sulle seda rääkis?“ imestas naaber Maie.
„Ta naine ütles, et viisin kuuri ära.“
Maie ütles siis, et tema on maalt pärit ja kui neil külas keegi ära suri, siis hoitigi surnut aidas või küünis. „Toas on ju liiga soe, sellepärast.“
„Eks ta ole õige küll,“ nõustus Lidia. „Ja no mõtle ise, kui laip on elutotas, kuidas sa seal telekat vaatad. Aga kui paned magamistuppa, siis on jälle väga kõhe magada. Kuuris on õige koht, aga ikkagi on väga imelik sealt mööda käia.“
Õhtuks teadsid juba kõik majaelanikud, et naine viis Haraldi laiba kuuri. Lidia vahendas kõigile ka Maie teavet, et kuuris ongi õige koht, sest seal on jahe.
Kuna Lidia avastas, et ta vahib kogu aeg selle kuuri ust, kus Harald lamab, võttis ta siiski järgmisel päeval julguse kokku ja küsis Haraldi naiselt, millal ta mehe kuurist ära viib.
„No ega see karp seal kedagi sega, aga mõtlesime lastega, et järgmisel nädalal matame maha,“ ütles naine.
„Ah ta on karbi sees?“ hüüatas Lidia.
„Jaa, me tuhastasime ta kohe järgmisel päeval pärast surma,“ ütles Haraldi naine.
Õhtuks teadsid juba kõik majaelanikud, et kuuris on ainult Haraldi tuhk.
Järgmisel päeval rääkis Lidia sel teemal vanaprouaga, kes harva väljas käib, aga kogu aeg akna all istub.
Vanaproua rääkis, et Harald maetakse lemmikloomade kalmistule.
„Kust sa selle võtad?“ jahmus Lidia.
Selgus, et Haraldi naine oli vanaprouale rääkinud, et Harald oli enne surma rääkinud, et matku naine ta pool aastat tagasi surnud Taku kõrvale. Taku oli 15aastaseks elanud krants. „Pealegi on nad kogu aeg väga kokkuhoidlikud olnud ja kalmistuplats maksab ju kole palju,“ arvas vanaproua veel.
Õhtuks teadsid juba kõik majaelanikud, et Haraldi tuhk maetakse lemmikloomade kalmistule Taku kõrvale.
Mõned ei uskunud, aga kes uskusid, need harjusid selle mõttega. Lõpuks on lemmikloomade kalmistu ikka parem koht kui kuur.
Mõned päevad hiljem kohtas Lidia hoovis taas Haraldi naist ja see ütles: „Homme viime siis Haraldi Rahumäele ära.“
„Rahumäele?“ imestas Lidia.
„Nojah,“ ei pannud Haraldi naine imestamist tähele. „Ta ema ja isa ju ka seal.“
Haraldi tuhk maetigi Rahumäele perekonna matmisplatsile ja sellega kuulujutud lõppesid.
Maie mõtles aga sellele, et kui nii väikses majas, kus kõik tunnevad üksteist ja kus kõik on näha, tekib nii palju kuulujutte, siis kui erinevalt võidakse aru saada suurtest sündmustest ja uudistest.
