Jaan Tammsalu: Me peame kartma, et me jätame elu elamata, mitte seda, et millalgi tuleb lõpp
Raamatus „Igaviku hääl“ mõtiskleb EELK Tallinna Jaani koguduse õpetaja Jaan Tammsalu igavikust, vastates paljudele olulistele küsimustele, mis meil aeg-ajalt esile kerkivad.
Kuhu on maailm ja inimesed teel? Mil moel on võimalik leida lootust selles rahutus maailmas? Mis viib inimesed tõelise elumuutuseni? Kui oluline on andestus? Mis annab inimesele rahu? Kuidas olla avatud juhtimisele? Mida me igavikku kaasa võtame?
Meil tasub investeerida igavikku. Ainult sellel on mõtet. Kristlus on selle teinud lihtsaks. Kristlus ei ütle, et ole nii vaimne, et ära märka enam teisi inimesi enda ümber, muudkui palveta ning mediteeri hommikust õhtuni. Kristlus ütleb, et Jumalat on võimalik armastada oma kaasinimestes.
Meil tasub mõelda selle peale, mis meist saab. Sina, inimeseloom, sa pead oma hinge eest hoolt kandma, kuna teist võimalust ei ole. Kui sa selle asemel kõige muu eest hoolt kannad, siis liigud koos selle maailmaga lihtsalt lõpu poole. Ja ma olen kindel, et on võimalik valida ka teistsugune tee selles kärarikkas ja kiirelt tormavas maailmas. Mõned inimesed on selle väga hästi ära tabanud.
Olgem intensiivsed heades asjades, ärgem olgem pealispinnalised, sest pealispind on jää, mis varsti sulama ja mõranema hakkab.
Pühakirjas ütleb Jumal, et ta paneb pilvedesse oma vikerkaare ja kui te vaatate vikerkaart, siis teadke, et tema on tõotanud, et mitte iial enam ei saa kõik elav hukka vee läbi. Nõnda nagu see juhtus Noa laeva ajal. Siin ei räägita sellest, et Pärnu lahes ei tõuse enam vesi või kuskil ei ole tsunamit. Need asjad on nii või teisiti siin maailmas olemas. Veel sada aastat tagasi irvitati selle üle, kui mõni inimene tõi Piiblist välja selle, et kogu maailm hukkub lõpuks tule läbi. Kunagi irvitati ka selle üle, kui Noa kõneles ülemaailmsest veeuputusest. Naerdi, kuni taevaluugid avanesid.
Sügavusse tasub ujuda ja sukelduda, et sügavus saaks tuttavaks. Sügavus ongi igavene.
Täna me teame, et maakera pinnast 70% katab vesi ja vaid 30% on kuiva maad. Jumal on aga tõotanud, et ülemaailmset veeuputust ei tule, aga ka seda, et maailm saab otsa tule läbi. Täna me teame, et ainuüksi ühel riigijuhil on ühe nupuvajutusega võimalik see maailm tule läbi hävitada. Hävitada kogu elav. Me elame püssirohutünni otsas ja maailmas on valitsejaid, kes on võimelised peaaegu kõik hävitama ainuüksi selle nimel, et olla see nii-öelda viimane juht, kes oma hiilgavas pommivarjendis veel midagi otsustab.
Oleme kuulnud sellest, millised turvapaigad on needsamad maailmavalitsejad endale ehitanud. Paraku nad unustavad, et on olemas Jumal, kes nad sealt pommivarjendist üles leiab. Aga see on meile väike lohutus.
Igal juhul ütleb pühakiri seda, et maailmal on algus ja ots. Et see maailm pole igavene, vaid on loodud mingiks ajaks ja siis see siin lõpeb. Ent mitte keegi ei oska seda öelda, millal täpselt.
Jeesus ütleb, et mitte keegi peale Jumala ei tea seda päeva ega tundi. Seetõttu on ka maailmalõpu kuupäevade ja kellaaegadeennustamine väga absurdne asi. Inimene, kes on vähegi Piiblit lugenud, ei hakka ometi teisi selliste asjadega hirmutama. Kui me teaksime kuupäeva ja kellaaega, siis inimesed hävitaksid maailma enne seda kuupäeva ja kellaaega. Martin Lutheri käest küsiti kord, mida ta teeks täna, kui teaks, et homme tuleb maailmalõpp. Ta ütles, et ta istutaks õunapuu. Teeks viimase hetkeni seda, milles on edasikandmist ja lootust.
Me ei pea ristiinimestena kartma elu või maailma lõppu. See on ju absoluutselt selge, et lõpp tuleb, aga kas see tuleb nädal varem või sajand hiljem... Küsisin kunagi raadiosaates ühe inimese käest, kellel olid terviseprobleemid südamega ja ma teadsin, et temaga võib iga hetk midagi juhtuda: „Mida sa veel teeksid, kui teaksid, et nädala pärast...“ Ta vastas: „Tegin just kodu katuse korda, et mu pojal oleks seal natuke turvalisem elada, kui mina siit läinud olen. Oma lähedastega olen ma kõik ähtsamad asjad iga päev ära rääkinud. Ma ei jäta kasutamata seda, et mul on mobiiltelefon, arvuti ja lähedased inimesed – osad lähedal, osad kaugemal –, ja ma suhtlen nendega. Ma olen nendele iga päev oma tegudega ja oma sõnadega öelnud, kui olulised nad mulle on. Mul ei ole midagi erilist vaja hakata täna tegema, kui ma tean, et homme on minek... Ma ei tea, kas ta mind siis täna kuulebki selles suures hirmus või ärevuses.“
Just sellepärast ei olegi Jumal meile teada andnud seda aega, kuupäeva, kellaaega, aastat ega sajandit; lõpp võib tulla täna, see võib tulla tuhande aasta pärast, see võib tulla kolmekümne aasta pärast. Tõesti, igal ajastul on olnud märke, millest mõned on välja Me ei pea kartma surma. Me peame kartma, et me jätame elu elamata, mitte seda, et millalgi tuleb lõpp.
Olen lugenud, et nüüd on kohe lõpp, aga võta näpust. Mulle väga meeldivad kunagi Evald Saagi poolt öeldud sõnad: „Kui Jumal on maailmale andnud 12 tundi, siis täna on kell 1 öösel.“ Ta on andnud tunni juurde, et anda meile veel armu, lootes, et äkki meil tuleb mõistus pähe. Ta on veel ühe tunni juurde keeranud, sest nägi, et me ei saa ikka paljude asjadega hakkama. Kell on juba üks öösel, kuigi keskööl pidi olema kõige lõpp. Me elame armuajas.
Ma arvan, et tuleb lihtsalt vaadates näha, kuulates kuulda, puudutades ka tegelikult puudutada. Tuleb elada igat hetke nagu imelist kingitust, sest igas hetkes on igavik. On inimesi, kes oma rahulolematuses kogu aeg otsivad midagi. Nad ei ole kohal. On mujal või minevikus või tulevikus, või tuhnivad teiste eludes. On aga ka neid, kes pea igas ajahetkes on kohal. Imestavad sellesama hetke ja aja üle. Imestavad inimeste headuse ja armastuse üle.
Jaan Tammsalu „Igaviku hääl“, kirjastus Pilgrim 2016
Kuula Jaan Tammsalu mõtisklusi pikemalt Raadio 2 saates "Hallo, Kosmos!"
