Kõik rahuloluks vajalik on meis endis olemas, aga seda on raske leida
„Öeldakse, et universum sosistab meile esmalt kõrva, siis koputab õlale … ja lõpuks lajatab vastu pead. Mina pidin peaaegu surema, enne kui vihjest aru sain ...” Derek Rydall kirjutab raamatus „Ärkamine“, kuidas surmasuhu sattumine pani teda oma elu muutma ja kuidas ta aitab teistel oma elu muuta, et nad oma olemuse taas üles leiaks.
Pärast surmasuhu sattumise kogemust püüdis raamatu autor saada mungaks, siis kirikuõpetajaks, ent lõpuks kujunes temast tunnustatud isiksusliku kasvu ja vaimse terviklikkuse saavutamise õpetaja. Tema õpetus, mille ta on nimetanud ärkamise seaduseks, põhineb äratundmisel, et iga inimene on terviklik ja kõik isiksuslikuks eduks vajalik on temas juba olemas, seda ei pea väljastpoolt „ligi tõmbama”.
-----------------
Pange hetkeks silmad kinni ja kujutlege ühe kuu vanust imikut kollastes sipupükstes, millele on tikitud jänesed. Beebi magab mõnusasti, võib-olla kellegi süles. Jälgige seda kujutluspilti ja pange tähele, mida te sellest arvate. Millised on teie tunded selle lapse suhtes?
Kas te mõtlete: „Ta on nii nõrk, nii abitu ja tegelikult peaks mõnevõrra kaalus alla võtma?” Või: „Ta juuksed on nii hõredad ja ikka veel pole tal ühtki hammast, ja ta muud ei teegi, kui ainult sööb ja magab. Millal ta ometi ükskord inimeseks saab? Ta on ainult koormaks.”
Kõlab naeruväärselt, kas pole?
Ometi me vaatleme iseennast just samamoodi, kui kasvame ja laseme end hüpnotiseerida väärtuslikkust, tähtsust ja edu puudutavatel kultuurilistel uskumustel. Me hakkame iseennast ja kõiki teisi omavahel võrdlema, kuni teadlikkus meie kaasasündinud süütusest ja täiuslikkusest täielikult hajub.
Ent teie sees on olemas miski, mis pole kunagi loobunud vaatamast teid armastavate silmadega, täpselt nagu vanemad näevad oma äsja sündinud lapsi. See on sisemine jumalikkus, kohaolu, mis hoiab teid kestvalt kätel ja teab tõde teie täiuslikkuse kohta. Ärkamine toetub taasühinemisele just selle algse tõega. Ilma selle sünnipärase täiuslikkuse eelduseta ei jõua me kunagi vabaduse ja eneseteostuseni, mida otsime, ning jääme igavesti paigal tammuma, püüdes parandada, muuta või edendada seda, mis tundub meis olevat valesti või puudu, et lõpuks ometi „täielik” olla.
Sellest lõppematust rabelemisest sai aru ka Bonnie. Nagu väike dünamo oli ta pidevas liikumises – abistaja, edasipürgija ja hoolitseja, kõik ühes isikus. Bonnie on tore inimene, aga suuremalt jaolt innustas teda tegutsema veendumus, nagu poleks ta küllalt hea ja et kui ta suudaks teha veidi või isegi märksa enam, siis saaks temast lõpuks iseenda edukas variant.
„Mul on tarvis vaid välja nuputada, kuidas saaks asjad jälle liikuma lükata,” teatas Bonnie. „Olen maja kaotamas ja kui nii läheb, ei kujuta ma üldse ette, kuhu ma koos lastega minema pean. Ma olen nii paljusid asju proovinud, nii palju raha kulutanud, kusjuures raha, mida mul pole – aga mu elus ei klapi endiselt mitte miski. Ma ei tea, miks ma pidevalt niiviisi jänni jään. Mis see on, mida kõik teised näivad oskavat, aga mina mitte?”
Rääkides oli ta lausa nutma puhkemas. Hääles kajas alltekstina pikk tuim võitlus. Veel enne, kui Bonnie lause lõpetas, teadsin ma, kuhu ta välja jõuab. Alati tahetakse veidi erinevas versioonis sama asja: Kas te saate aidata mul aru saada, kuidas rohkem raha teenida? Aga ma usaldan teile väikese saladuse: raha on harva, kui üldse, tegelik probleem, isegi kui see nii näib.
Tegelik probleem oli: „Mu elus ei klapi miski.” Mis teiste sõnadega tähendas: „Ma ei tööta. Ma olen pankrotis. Minus on mingi viga. Ja ma kardan, et seda pole võimalik parandada, et ma pole küllalt hea või väärt saama seda, mida ma tegelikult tahan ja vajan.” Bonnie on tugev õrna hingega naine, keda olukorrad on põlvili surunud. Sellist seisu me kõik teame, oleme kõik seal olnud – ja paljud satuvad sinna ikka ja jälle. Ta soovis vaid pingest vabaneda, saada veidikenegi võidulootust, natukenegi kinnitust, et lastega saab kõik korda ja et jumala eest, ükskord ometi saaks rahus hommikuni välja magada.
„Kõigepealt, mul on tõesti kahju, et sa pead kõike seda läbi tegema,” ütlesin ma. „Tundub, et sa oled tõesti kõvasti pingutanud. Ilmselgelt oled sa hea ema.”
Ta hoidis hinge kinni. Tajusin süütunnet ja häbi. Emana pidas ta end läbikukkunuks. Neis mõnes hingetõmbes sisaldus kogu ta eluvõitlus, katkendlike paanikapursete järel ärev katse hinge tõmmata, mis aga tundus pidevalt nurjuvat. Tal polnud üldse aimu, kui ägedalt ta pingutab, ta oli selles ülepeakaela sees.
„Probleem on selles, et ükskõik mida sa ka ei prooviks, ei saa miski sulle tuua soovitud tulemust, kuni su lähtekohaks on hirm ja sa ei tunne, et kõik vajalik, mida tahad, on juba olemas.” Lasksin sõnadel settida, valmis väikeseks vastupanuks. Selle asemel oli vaikus. Arvan, et ta ootas järgmisi hoope. Jätkasin: „Hullem on aga see, et kõik katsed olukorda parandada põletavad su lihtsalt läbi. Kas pole kurnav niimoodi pingutades tahta oma elu edendada?”
„Issake, sa ei oska seda ettegi kujutada.”
„Usu mind, oskan küll. Olen end kaks korda peaaegu tapnud, kui püüdsin end täiustada!”
Nüüd oli vastuseks naer. Jää oli murtud. Ta ohkas.
„Asi on selles,” jätkasin, „et elu, mida sa oled püüdnud luua, toimub praegu sinu sees, aga vajab, et sa seda teadvustaksid ja sellega ühilduksid. Sa ei saa elus seda, mida tahad, vaid seda, kes sa oled teadvustasandil. Nagu Gandhi ütles, sinust endast peab saama muutus, mida sa tahad maailmas näha. Muidugi, tegelikult sa juba oled muutus, mida sa näha tahad; vaja on ainult seda teada.
„Ma olen endaga nii palju tööd teinud!” Ta oli ärritatud, täiesti nõutu ja loeng oli küll viimane asi, mida ta minult ootas. „Ma teen ilmselt midagi täitsa valesti.” Ta langes tagasi enesepiitsutamise lainele, seda oskas ta tõesti hästi. Paljud meist oskavad. Seda tuleb ette, kui usume end olevat mitte küllalt head ja kui arvame, et vajame midagi või kedagi väljastpoolt, mis või kes meid paremaks teeks.
„Sa pole midagi valesti teinud. Sa tegid, mida sulle õpetati. See pole sinu süü.” Need sõnad võivad olla päästerõngas. Haarake neist kinni ja nad peatavad allakäiguspiraali. „Probleem on selles, et sa oled kinni arvamuses, missugune su elu peaks olema ja kuidas asjad peaksid kulgema, aga tõde on selline, et sul pole vähimatki aimu, kuidas elu peaks minema.”
Taas kord naer. „Selles on sul õigus!”
„Aga sinu sees on miski, mis seda teab. Täiuslik muster ja jumalik intelligentsus, mis teab, kuidas seda väljendada.”
„Kas see toob mingit raha sisse?”
„Ei.” Tegin pausi. Paus on suurepärane asi. See laseb asjadel settida või üles kerkida. „See allikas sinu sees ei too su ellu midagi enamat, see tõmbab sinust endast rohkem elu väljapoole. Tulemuseks on, et sinu juurde tuleb näivalt rohkem asju, aga tegelikult ärkab enam sinust enesest.”
„Ja kas paneb see mu äri käima?” Paistis, et ta tundis uuesti küsides piinlikkust.
„Ma ei tea.” Taas paus. Ma teadsin, et ta tahtis kuulda kindlat jaatust, ja südames tahtsin seda talle öelda. Aga ma teadsin ka seda, et paljud inimesed enne mind olid talle „õige vastuse” andnud, püüdes ta hirme vaigistada või müües järjekordset ratsa-rikkaks-programmi. Püsiva muutuse kogemiseks pidi ta sügavamalt kaevama.
Nagu tuhanded teised inimesed, oli Bonnie tegelnud liiga paljude enesetäiustamise, manifesteerimise ja edu saavutamise meetoditega, eesmärgiga tuua oma ellu asju, mida ta uskus endal puuduvat. Ta sidus nad kõik eduka äritegevuse, ehk täpsemalt öeldes raha olemasoluga. Tegelikult ei hoolinud ta ettevõtlusest sugugi, see oli vaid vahend eesmärgi saavutamiseks.
Teiste puhul on näiteks tegu uue elukaaslase, edutamise, auto, maja või tervendamisega. Ja mõnikord lähebki alguses kõik täkkesse. Isegi Bonniel oli nende teiste meetoditega alguses edu (sai „iseäranis soodsalt” maja, mis nüüd käest hakkas libisema).
Probleem oli selles, et ta manifesteeris suurema kodu, aga ei ilmutanud „suurema kodu teadvust”. Teisisõnu, ta muutis välist maailma, ent jäi sisimas endiseks.
See, mida me loome, on alati vastavuses meie minapildiga antud hetkel, seega liiguvad iga paranduskatsega kaasa varjatud hirmud ja piiratud uskumused, mis meil iseenda kohta on, mis omakorda võib meid viia täpselt sama stressi ja heitluse keskele. Halvimal juhul võivad niisugused ponnistused varjatud probleeme isegi laiendada ja tekitada hiljem uusi ja suuremaid.
Kui me aga tõdeme, et kõik meile vajalik on meis endis juba olemas, ja hakkame taasühenduma selle kaasasündinud terviklikkuse ja täiuslikkuse tundega – nagu me kogesime eelnevalt beebi puhul –, tekitame alusmüüri, millele toetudes saab ärkamise seadus asuda juhtima meie tõelise olemuse avaldumist, vabastades isiksuse piiritu, sageli ahelates hoitud potentsiaali.
Mis aga juhtus Bonniega? Kui ta asus iseenda ärkamisteekonnale, avastas ta oma tegeliku olemuse, selle Bonnie, kes ta oli alati olnud, ent kelle ta oli unustanud. Asja, mida ta arvas vajavat – et äri edeneks –, ei toimunud. Selle asemel leidis ta töö, millega sai arveid tasuda, ning sellega kaasnev kergendustunne juhtis ta uuesti muusika juurde, mis oli olnud ta tõeline armastus. Edasi viis Bonnie tee bändi, kus ta armus bändikaaslasesse, ning tema ees avanes täiesti uus seiklus täis romantikat, kirge ja võimalusi, millest ta varem isegi unistada ei osanud.
