Milliseid mõtlemisvigu teevad inimesed, kes tahavad kaalus alla võtta

„Pole tõepoolest õiglane, et mõni võib süüa peaaegu kõike, mida hing ihkab, ja ikkagi säilitada aastast aastasse modellifiguuri. Niisugust inimtüüpi on mitte just kenasti, aga tabavalt nimetatud läbipasandajaks.“ Teemu Ollikainen uurib raamatus „Söö, mida hing ihkab“ ülekaaluliste inimeste psühholoogiat ja käitumist.

On tõsiasi, et inimeste ainevahetuses esineb olulisi erinevusi ja eluea jooksul ainevahetus muutub. Kui paarikümnesena polnud vaja mõelda, mida suhu pistad, siis kolmekümnesena võib hooletu söömine juba figuurist välja paista.
Enamik normaalkaalulisi on siiski üpris teadlikud selle suhtes, mida nad söövad ja kui suur on neile sobiv toidukogus.
Nad võivad seda hõlpsana välja näidata, sest nende puhul ei ole küsimus tingimata piirangutes ja millestki loobumises, vaid toimimises nii, nagu tundub hea ja õige.
Otsesed mõtlemisvead, mida teevad inimesed, kes tahavad kaalus alla võtta
Mõtlemisveaks nimetatakse sellist ekslikku käsitust või tõlgitsust, mis on inimesele endale kahjulik. Mõtlemisvead võivad olla tingitud väärast teabest, aga kõige sagedamini on nendetagapõhjaks mingi vastuoluline motivatsioon või kartus põrgata kokku tõrjutud asjadega.

Näljatunne on ohtlik seisund.

Väga vähesed meist on kogenud tervisele kahjulikku nälga. Näljatunne on aga loomulik, sest kogu aeg ei tohi kõht täis olla. Paljud ülekaalulised väldivad näljatunnet, sest mõttega näljast seostuvad ebameeldivad ettekujutused ja tunded.

Minu ülekaal on tingitud geenidest.

Ülekaaluliste suur protsent võib olla seotud pärilike teguritega. Meie esiisad on on üle elanud ränki talvesid ja ikaldusaastaid.
Võimalik, et leidub palju inimesi, kellel on keskmisest suurem võime ladustada oma organismis tagavaraks rasva. Teisalt aga pooled ei ole ülekaalulised. On ebameeldiv, kui oled juhtunud endale saama „näljahäda-geenid”, aga see ei tee kaalulangetamist võimatuks.

Kui teen kolm korda nädalas trenni, siis võin süüa mida tahes.

Ettekujutused tervisespordi osast kaalujälgimisel on viimastel aastatel muutunud. Tervisesport võib kaudset teed pidi isegi kaalu tõsta, kui pärast füüsilist pingutust süüakse tavalisest rohkem.

Kaalujälgimine ei peagi olema meeldiv, see on karistus hooletu elu eest.

Sel mõttemallil on kaks alternatiivset tagajärge: kas kaalust allavõtmine äpardub või kujuneb edaspidine elu nukraks ja ängistavaks. Kaalujälgimine võib olla vägagi mõnus, kui jõuad õigetesse rööbastesse. Mõtle, mis tunne oleks ärgata hommikuti ilma enesesüüdistusteta, naeratada oma peegelpildile, nautida seda, et võid süüa tervislikku maitsvat hommikueinet ja heas tujus tööle minna. Ei maksa arvata, et see on võimalik ainult reklaamiklippides.

Kaalujälgimise võti on keeldumine, mis nõuab tahtejõudu, ja seda mul ei ole.

Sõnad keeldumine ja piiramine loovad ettekujutuse vaenlasest, kelle vastu tuleb võidelda. Keeldumine tekitab mässumeelsust. Asi on siiski omaenda isudes ja tahtmistes ning selles, kui hästi nendega toime tullakse. Võti on oma isude mõistmises ja oskuses nendega läbi rääkida. Tõsi, vahel läheb vaja ka tahtejõudu ja seda saab treenida.

Kui praegu end rangelt vaos hoian, siis võin järgmisel nädalal veidi lõdvemaks lasta.

Kui kaalujälgimise vastu tuntakse kord huvi ja siis jälle mitte, on tulemuseks emotsionaalne jojo-kaalulangetus. See on väga kurnav ja tõenäoliselt nurjab kaalu kontrolli alla saamise. On oluline, et kaalujälgimisest ollakse huvitatud ka tagasilöökide korral. Siin on abiks, kui kaalujälgimist kogetakse positiivse asjana. Kõigil esineb hetki, mil peab saama toimida just nii, nagu meeldib. See ei pea siiski tähendama seda, et unustatakse enesest hoolida. Vahel on vaja lõdvestuda ja ennast premeerida. Aga et premeerimisest ei kujuneks hukutav lõks, tasub eelnevalt kavandada, millises ulatuses ja mil moel premeerimine toimub.

Söömine on preemia, keeldumine on karistus.

Preemia või karistus mille eest? Selline mõttemall võib lõpuks välja viia kaalulangetamise ebaõnnestumisele. Säärasest mustvalgest vastandamisest ülesaamiseks võiks endale meelde tuletada, et alati on olemas rohkem kui kaks võimalust. On kerge seada omaenda sisemised ja välismaailma nõudmised karistaja rolli ja siis oma siseopositsiooniga nende vastu liituda. Ent küsimus on siiski kogu aeg sinus endas.

Keegi ei hooli minust, sest olen ülekaaluline.

Tõele au andes tuleb tunnistada, et normaalkaalulistesse suhtutakse positiivsemalt kui ülekaalulistesse. „Keegi ei hooli minust...”- mõte on siiski halvavalt masendav, absurdne ja ekslik. Kui inimene nõnda arvab, pöörab ta kindlasti tähelepanu seda uskumust toetavatele seikadele, näiteks vastutulija heidetud pilgule või raskesti tõlgitsetavale näoilmele. „Oli see vastikustunne? Oli muidugi, ma olen ju vastik.” Sellise iseendale sisendatava uskumuse muutmine võtab aega. Tasub endale meelde tuletada, et teised inimesed mõelgu mida tahavad, aga oma õnnelikkust või sotsiaalset soosingut ei tohi sõltuvusse seada ainult ühest asjast. Lugupeetud, tõsiselt võetavaid ja meeldivaks peetavaid ülekaalulisi inimesi leidub näiteks poliitikute, näitlejate või teadlaste seas rohkem, kui jõuame neid loetleda.

Teemu Ollikaineni raamat „Söö, mida hing ihkab“ ilmus Maalehe raamatusarjas Tarkusepuu