Inglite sõnum: isu šokolaadi järele oli tegelikult iha armastuse järele
Doreen Virtue kirjutab raamatus „Ingliteraapia käsiraamat“, kuidas inglid on teda aidanud ja tema on nende abil teisi inimesi aidanud. Martha ei uskunud, et ta võiks ingleid kuulda. Siis küsid Doreen Marthalt: „Kui kuuleksid oma ingleid su seljast rääkimas, mis sa arvad, mida nad ütleksid?”
Üks naine, Martha, jäi mulle eriti meelde: ma olin peaaegu terve aasta püüdnud (traditsioonilise nõustamisega) aidata tal vabaneda sõltuvussöömisest. Ta oli Lõuna-Californias ühes algkoolis direktori asetäitja. Oma Põhja-Carolinast pärit perekonnas oli ta esimene, kes lõpetas ülikooli ja töötas sellisel kohal, ja selle üle oldi uhked.
Ühel päeval töö juures Martha kukkus. Ta arst soovitas seljaoperatsiooni, aga Martha püüdis seda edasi lükata, sest tundis hirmu tuimastuse ja kõrvalmõjude ees. Martha proovis kiropraktikat, massaaži ja reikit, aga valu kestis, kuni ta pidi voodisse jääma ja suutis kõndida vaid kepiga.
Pärast autoga juhtunut hakkasin ingleid kaasama kõigile raviseanssidele ja Martha polnud erand. Mõni päev enne tema seljaoperatsiooni ütlesin talle: „Kui kuuleksid oma ingleid su seljast rääkimas, mis sa arvad, mida nad ütleksid?”
Ma olin inglite sõnumeid juba kuulnud, aga nad olid käskinud mind Marthat õpetada, kuidas end ravida. Nad ütlesid mulle: „Kui annad talle meie sõnumi edasi, siis ta ei usu sind. Aga seda ise kuuldes ta usub ja järgib seda.”
Marthal kukkus suu lahti ja ta ütles: „Oh, ma ei usu, et võiksin neid kuulda!”
Mulle öeldi, et pean teda õrnalt veenma: „Martha, kui sa vaid kuuleksid oma ingleid, mis sa arvad, mida nad su selja kohta ütleksid?” Inglid ütlesid mulle, et selle küsimuse esitamine „kui”-vormis aitab Marthal lõdvestuda, ehkki sõnum ise on tõeline, mitte kujuteldav.
Martha ohkas ja sosistas vastuseks: „Ma arvan, et nad ütleks, et mul on vale töö ja ma elan oma perekonnast liiga kaugel.”
Nüüd oli minu kord ohata, sest just seda olin ka mina kuulnud! Ma tundsin, kuulsin ja nägin, kuidas inglid aplodeerisid Marthale ja mulle. Ma olin aidanud tal kuulda ingleid!
See sõnum oli väga väärtuslik, sest Martha oli kaevanud karmi poliitika üle koolis, kus ta töötas. Ent teda kohutas mõte sealt lahkumisest, sest perekond oli ta karjääri üle ju nii uhke.
Ta sai arsti käest vabastuse ja see andis talle võimaluse koju külla sõita. Kohe pärast lennukilt mahaastumist suutis ta sirgelt seista ja ilma kepita kõndida. Martha tundis ennast perekonna keskel nii hästi, et otsustas otsida tööd seal lähedal.
Ta saatis taotluse kohalikku algkooli ning kahe nädala pärast võeti ta tööle direktorina! Eelmise töökohaga võrreldes oli see ametikõrgendus. Martha võttis pakkumise rõõmsalt vastu, loobus operatsioonist ja kolis oma perekonna lähedale elama. Ta on siiani õnnelik ja terve, sest järgis oma ingli nõuannet.
Samasugused positiivsed tulemused olid ka mu teistel klientidel, kui järgisime nende inglitelt saadud juhatust. Ma sain inglitelt nõuandeid ka ravimeetodite osas, mis andsid nii mu klientidele kui mulle häid tulemusi.
Ma hakkasin neist inglite sõnumitest kirjutama ja otsustasin küsida oma kirjastajalt Hay House’ilt, kas nad on selle materjali avaldamisest huvitatud. Kuni selle ajani olin ametlikult esitanud pikalt kirja pandud ettepanekuid sooviga kaaluda mu uue raamatu avaldamist. Seekord anti mulle nõu, et saadaksin lihtsalt lühikese meili, kus kirjeldan raamatut pealkirjaga „Ingliteraapia”. Hämmastaval kombel nõustus kirjastuse president Reid Tracy otsekohe seda raamatut avaldama, ehkki ei tema ega mina ei teadnud, mida see sisaldab.
„Ingliteraapiat” kirjutades olid mul kohutavad peavalud, mida mul kunagi varem polnud. Nagu kombeks oli saanud, küsisin inglitelt juhatust. Nad ütlesid mulle, et kuna raamatu tarvis kanaliseerisin kõrgsageduslikke inglite sõnumeid, tekkis mul madala sagedusega toidusedeli tõttu vibratsioonide kokkupõrge, mis oli sarnane tormiga.
Inglid näitasid mulle, et igapäevane suur šokolaadisöömine hoidis mu sageduse madalal tasemel. Nad selgitasid, et mu isu šokolaadi järele oli tegelikult iha armastuse järele, aga tõelist armastust võin saada vaid energeetiliselt, mitte toiduga.
Ma ei teadnud, mida teha, sest mul oli šokolaadi järele pidev isu. Niisiis pöördusin abi saamiseks inglite poole. Peaingel Rafael, kes on tervendamise ingel, ilmus mu ette ja sihtis oma tömbi nimetissõrmega mu silmade vahele. Ma tundsin ja nägin ererohelisi valguslaineid, mis tungisid läbi mu lauba. See oli meeldiv nagu väga õrn massaaž.
Järgmisel päeval polnud mul enam šokolaadiisu. See oli aastal 1996 ja sellest ajast saadik pole ma šokolaadi enam ihanud ega söönud. Minu jaoks oli see ime, sest olin seda söönud iga päev peaaegu kogu elu! (Ja šokolaadist loobumise järel kadus ka mu krooniline akne.)
*
Iga kord, kui õppisin mõne uue inglitelt pärineva tervendamismeetodi, kasutasin seda oma klientide aitamiseks. Varem olin kartnud, et mind hakatakse inglitest rääkimise pärast põlgama, aga välja tuli vastupidi: mu kalender oli täis kohtumisi klientidega ja avalikke esinemisi. See oli tuubil täis peaaegu kolm aastat ette! Sain aru, et kui ma kohe kontrolli enda kätte ei võta, saab mu kalender täis kes teab kui kaugeks tulevikuks.
Läksin randa jalutama ja palvetasin, et see olukord laheneks. Ma andsin kõik Jumala kätte ja ütlesin: „Palun anna mulle parim lahendus, kuidas aega planeerida.” Mul tekkis otsekohe visioon ja ma teadsin, mida teha: ma pidin hakkama õpetama teisi, kuidas korraldada seansse ja teha ingliteraapiat.
Doreen Virtue „Ingliteraapia käsiraamat“, kirjastus Pilgrim 2016
