Aga temperatuuri tõus nelja kuuga 20 kraadi võrra on ideaalvariant, mida tegelikkuses kunagi ei juhtu. Kui tänavu alanuks 20. veebruaril sarnane tõus, jõuaksime jaanipäevaks juba suure palavuseni. Sest oli ju ilmastik selleks kuupäevaks vähemalt viis kraadi normist ees. Kuna tänavuse veebruari keskmine ületab isegi märtsi normi, siis ega ei saagi ju palju soojemaks minna?

Meie kliimas näeb kõige tüüpilisem märtsipäev välja selline: vaikne, päikesepaisteline, öösel kuni 10 kraadi külma, päeval kuni 5 kraadi sooja. Nagu võite arvutada, on sellise ööpäeva keskmine temperatuur alla nulli ja see ongi tegelikult Eesti märtsile omane. Nüüd sõltub ülejäänud päevadest, kas need on antud tüüpvariandist soojemad või külmemad. Ja loomulikult on märtsis pea alati ka ports sombuseid nullilähedasi päevi.
Kui mõned kuud on Eestis näidanud viimasel ajal kadestamisväärselt stabiilset tendentsi – näiteks soe ja kuiv juuli või september (neist esimese ilus rida küll mullu katkes) –, siis märtsis ei saa viimase tosina aasta põhjal mingit seaduspärasust esile tuua. Meil on olnud mõni väga soe (eriti 2007, aga ka mullu), aga ka mõni väga külm (2013) märts. Ülejäänud kuud on kõikunud keskmise ümber, soojade päevade (üle +10) arv on aastati olnud erinev, mõnikord ka null.

Märtsi lõpp peaks olema 4-5 kraadi soojem kui algus. Aga ometi ei saa me viimaste aastate kohta rääkida, et märts algas külmalt, aga lõppes soojalt. Pigem on kõik soojemad kui ka pakaselisemad lõigud jäänud kuu keskele, pööripäeva eelsesse nädalasse. Mullu oli näiteks III dekaad kõige jahedam. Kui märtsis tõuseb temperatuur üle +10, ei jää see kunagi püsima. Tagasilöök tuleb kas samal kuul või aprilli alguses. Niisugune see Eesti ilm on, sujuvast üleminekust talvest kevadesse ja keva¬dest suvesse tuleb meil suu puhtaks pühkida.

Aga tänavu? Inglased avaldasid 18. veebruaril masendava ennustuse. Joonisel oli toodud õhumasside vastasseis, kus Euroopa üks osa kannatas jaheduse, teine tormide ja kolmas ülimalt vahelduva ilma tõttu. Vaid Itaaliast ja Kreekast liikus Balkani poolsaarele soe õhk, mis jõudis kuni Ukrainani. Samal ajal sundis Skandinaavia külm kõrgrõhkkond tsükloneid liikuma Atlandilt üle Inglismaa Kesk-Euroopasse, kus kardetakse üleujutusi ja torme. Eikellegimaale sattusid Poola, Valgevene ja Leedu, kus kõik variandid (põhja jahedus, lääne tormid ja kagu soojus) kordamööda vaheldusid.

Skandinaavia kõrgrõhkkond tähendab üldiselt ilusat ilma. Vähemalt pole tugevaid tuuli ja vihmasid. Aga miks on kõrgrõhkkond jahe – kevadel ta peaks juba soojendama? Siin üks väike õpetus – kõik sõltub kõrgrõhkkonna asendist. Nimelt liigub õhk selle keskpunkti ümber päripäeva. Kui see keskpunkt on Skandinaavias, tuleb meile õhk põhjast, kui Venemaal, siis lõunast. Sellepärast polegi läänepoolne antitsüklon soodne.

Aga vaevalt on siiski usutav, et brittide avaldatud range skeem kogu kevade püsib. Vähemalt praegu kestab veel paar nädalat niinimetatud sooja talve skeem – ilm jätkub kuu keskpaigani väikestes plusskraadides ning öö ja päeva suure erinevuseta. Pärast 15. märtsi või vähemalt pööripäevast alates peaksime saama rohkem eelpool toodud tüüpilisi märtsiilmu, mis aga keskmiselt soojemad pole, sest ööd lähevad külmemaks.
Selle loo kirjutamise hetkel polnud Eesti veebruari keskmine temperatuur veel teada, kuid pakun sellest hoolimata juba ette, et märtsi keskmine number tuleb sellega ülimalt sarnane. Sellist soojaperioodi nagu esines mullu 15.-19. märtsini (+10 kuni +15) tänavu ei tule. Kuna märts on olemuselt veel talvekuu, siis kevade prognoosi ja selle vastavust brittide ennustusega arutame järgmise kuu ilmaloos.

Allikas: Nelli Teataja